Varraku raamatublogi

Blogi kõikidele, kellest raamatud hoolivad

Viimati sai siinsamas ühistööna kokku võetud mullune lugemisaasta, nüüd järgneb katse pakkuda sissevaade lõppenud kirjastamisaastasse. Nimelt andis The Guardiani hiljutine artikkel mõtte viia Eesti kirjastajate seas läbi väike küsitlus, mis neile mullusest tööaastast enim meelde jäi. Saatsin küsimused tosinale Eesti suurema raamatukirjastuse peatoimetajale/juhile, lõviosa neist võttis lahkelt vastata. Küsimusi oli kokku kolm: palusin nimetada
1) raamat, mille avaldamine kõige enam head meelt valmistas;
2) raamat, mis oleks väärinud enam avalikku tähelepanu;
3) raamat, mille oleksin hea meelega ise kirjastanud.
(Esimesed kaks küsimust rihtisid siis konkreetse kirjastuse enda teoseid, viimane kolleegide-konkurentide omi.) Vastused sai sellised (esitatud vastavalt vastajate nimele alfabeetiliselt):

Heli Allik (Tallinna Ülikooli Kirjastus):

1) Esinen igava, kuid ainukorrektse klišeega - hea meel on kõigi raamatute üle, sest annamegi välja vaid häid raamatuid. Ning skaalad, millel neid võrrelda, on liiga erinevad, et ükskõik milline valik ei ootaks selgitust, see selgituse selgitust ja nõnda lõpmatuseni.

2) Reklaamist ja tootetutvustustest ilmajäämine ausalt öeldes ei tundugi painava infouputuse ajastul traagiline. Pigem tahaks öelda, et parim kink raamatule on hoopis hinnalisem loodusvara - vaikus. Aga et mitte jääda ka teises küsimuses päris hämarasõnaliseks, tooksin välja probleemi, millega just klassikaliste ja eksootiliste tekstide kommenteeritud tõlgete puhul oleme kokku puutunud: perioodikaväljaannete sõnul võtaksid nad küll hea meelega teoseid põhjalikult arvustada, kuid väikeses Eestis ei jagu kirjutajaid, sest paar-kolm vabariigi spetsialisti kipuvad juba olema projekti kaasatud.

3) Hea meelega oleks avaldanud Erich Auerbachi “Mimesise” (Ilmamaa, tlk Kalle Kasemaa). Samuti on huvitav meenutada, et 2010. aasta oktoobris pöördusime Peet Lepiku poole ettepanekuga tõlkida eesti keelde valik Boriss Uspenski artikleid. Jäime aga hiljaks. Raamat “Vene kultuuri jõujooni” ilmus 2012. aastal kirjastuses Ilmamaa.

Mart Jagomägi (Ilmamaa):

1) Kaljo Põllu “Igavene tagasitulek: Kaljukunstist kogu maailmas”.

2) Eks kirjastajal on alati oma raamatutega see tunne, et neid ei panda vääriliselt tähele ja seega võiks siin enamuse neist üles lugeda, kuid jääksin siiski sellesama Kaljo Põllu raamatu “Igavene tagasitulek” juurde.

3) “Eesti ajalugu II: Eesti keskaeg” (Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituut).

Krista Kaer (Varrak):

1) Sofi Oksanen, “Kui tuvid kadusid” (tlk Jan Kaus). Hea raamat ja leiab ka ostjaid.

2) Jonas Jonasson, “Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus” (tlk Kadri Papp). See näitab jälle, et raamat võib olla terves maailmas äärmiselt populaarne, kuid jääda Eestis peaaegu tähelepanuta.

3) Boriss Akunini ja Ljudmila Ulitskaja raamatud (Tänapäev).

Janari Lage (Menu):

1) Väga lõbus ja viljastav protsess oli Siim Holvanduse raamatu “Kõlupead Ameerikas” kirjastamine. Autor on põnev, intelligentne ja vaimukas inimene, nii ka raamat.

2) Ott Kiluski “Veidrikud ja võpatused” oleksid kindlasti väärinud rohkem tähelepanu. Tegu on väga hea jutustaja ja meeleolu loojaga. Usun, et tema tegemistest saame veel kuulda.

3) Tõnu Õnnepalu “Mandala” (Varrak). Tõnu Õnnepalu tekstid on mulle alati väga sümpaatsed olnud, tema kirjastamine oleks privileeg. Lisaks seljatagant hiidlasena on mul hea meel, et ta on uuesti Hiiumaal ning usun, et see raamat on edukas ka kirjastamise kui ettevõtluse mõttes.

Ilvi Liive (Verb):

1) Hea meel on selle üle, et andsime välja Andres Ehini luulekogu “Pilvest ja varesest. Luulet 2010–2011″. Raamatus on Andrese kahe viimase aasta jooksul kirjutatud luuletused, mis ta meile avaldamiseks tõi. Sellest sai üks väga andresehinlik raamat, nii sisult kui vormilt, kõik tegijad panid sinna oma armastuse Andrese vastu. Võib tunduda kummaline, aga selle raamatu tegemisest oli palju rõõmu.

2) Doris Kareva tark ja tundlik luuleraamat “Olematuse aiad”, mis sisaldab ta viimase nelja aasta jooksul kirjutatud tekste on jäänud kuidagi teenimatult tähelepanuta. Ei teagi, kas sellepärast, et arvustajad ei söanda lahata seda väga täpset ja valusat tekstikogu?

3) Oleks soovinud, et sel aastal Betti Alveri debüüdipreemia pälvinud Eda Ahi esimene luulekogu “Maskiball” (Värske Rõhk) oleks ilmunud Verbis. Tema rütmilis-riimilises luulekeeles ja isiksuseski on midagi ühtaegu alverlikku ja karevalikku, ta tundub kuidagi üleni Verbi sobivat.

Epp Petrone (Petrone Print):

1) Isiklikult mulle… mu enda kirjutatud lasteraamat “Anna hambad”. Kirjastusele laiemalt kaks õnnestumist “aja loo” sarjas: Loone Otsa “Mustamäe valss” ja Maimu Bergi “Moemaja”. Ka “Minu”-sari jätkus endise hooga, kõige rohkem olen rahul Eeva Kauna raamatuga “Minu India”.

2) Justin Petrone romaani “Montreali deemonid” vastuvõtt on olnud nii vaikne. Aga võibolla veel kusagilt tuleb mõni arvustus.

3) Kristi Jõeste ja Kristiina Ehini ajaloolis-mütoloogiline teos, mis õpetab Eesti naiste käsitöö ilu nägema ja tegema – “Kirjatud teekond”, sama raamat olemas ka inglisekeelselt, “Ornamented journey” (mõlemad Saara Kirjastus). Ka oleksin tahtnud kirjastada Andres Eilarti ja Aavo Koka “Pintsliga tõmmatud linnu” (ning selle eelkäijat, “Pintsliga tõmmatud Eestit”, ja nende raamatute inglisekeelseid versioone; mõlemad kirjastanud Eesti Ajalehed).

Tiina Ristimets (Pilgrim):

1) Minu enda jaoks olid eelmisel aastal Pilgrimi toredamateks töödeks südametarkuse klassika sarjas ilmunud ja uues kujunduses vanad klassikud nagu Maurice Materlincki “Tarkus ja saatus” (tlk Aleksander Aspel) ja Kahli Gibrani “Prohvet” (tlk Doris Kareva). Vaimses kirjanduses on viimastel aastatel ilmunud niipalju pealiskaudset ja mugandatud materjali, et on oluline pöörduda tagasi vundamendi juurde ja tutvustada uuele põlvkondadele vanu häid tähtteoseid, millest kogu tänapäeva uue aja vaimne kirjandus on inspiratsiooni saanud. Raamatute väliselt oli suur rõõm teha Remo Savisaare loodusfotode ja sõnumitega postkaardid.

2) Eestis ilmub nii palju raamatuid, et paljud head jäävad tähelepanuta. Paljud head uued luulekogud näiteks.

3) Mulle meeldis Maimu Bergi “Moemaja”, mis ilmus Petrone prindi sarjas “aja lood”. Samuti aastalõpus ilmunud kirjanduslik mälumäng “Raamat” (Ajakirjade Kirjastus). Mõlemad olid hästi tehtud nii sisu kui vormi mõttes.

Triinu Tamm (Loomingu Raamatukogu):

1) W. H. Auden, “39 luuletust ja 5 esseed” (tlk Märt Väljataga). Lõpuks ometi on eesti keeles olemas valikkogu ühe olulisema 20. sajandi inglise luuletaja loomingust.

2) Kristina Carlson, “Härra Darwini aednik” (tlk Asta Põldmäe). Finlandia kirjandusauhinna laureaadi romaani tegevus leiab aset Inglismaal, Kentis, Downe’i külas, kus veedab vanaduspäevi Charles Darwin. Erinevate jutustajahäälte kaudu luuakse meile pilt n-ö tavainimeste elust ja mõtteviisidest ajal, kui ilmusid Darwini revolutsioonilised teosed. Huvitava kokkusattumusena ilmus romaaniga praktiliselt samaaegselt esmakordselt eesti keeles ka Charles Darwini “Liikide tekkimine” (tlk Mart Niklus).

3) Kõik Koolibri Ajavaimu-sarjas ilmunud raamatud (kui nad poleks nii paksud…).

Tauno Vahter (Tänapäev):

1) Ma pole kunagi osanud nimetada oma ühtainust lemmikkirjanikku, lemmikmuusikut vms, kuid üldjoontes oli 2012 kõige rohkem rõõmu sellest, kui mõni pika töö vili edukaks osutus. Eriline heameel on selle üle kui mõne kohaliku autori raamat suudab läbi lüüa, näiteks Hedvig Hansoni “Jutustamata lugu” või Kristiina Kassi “Õpetaja Kusti kummitab”. Tõlgetest näiteks üks meie läbi aegade suuremaid ettevõtmisi, raamat “Linnulaul” (tlk Allar Sooneste). Aga rõõmu pakkusid ka õnnestunud illustratsioonid või head kujundused, pikka aega töös olnud tõlgete valmimised jpm, head pisikesed leiud ja käsikirjad.

2) Neid on vist igas kirjastuses kahetsusväärselt palju, aga kõige rohkem juhtub seda tõlkeilukirjandusega. Tõlgetest mainiks näiteks Marina Stepnova raamatut “Lazari naised” (tlk Veronika Einberg), mis on väga hea klassikaline romaan.

3) Näiteks Daniel Vaariku “Praktikaaruanne” (Varrak), Kalle Mulli “Isamaa tagatuba” (Tulimuld), Lars Svenssoni jt “Linnumääraja” (tlk Olav Renno, Varrak), Andres Eilarti ja Aavo Koka “Pintsliga tõmmatud linnad” (Eesti Ajalehed). Küünilis-pragmaatiline oleks küll ilmselt vastus, et “mõni halb, aga väga hästi müünud raamat”, sest selle tulu eest oleks saanud ka midagi oluliselt mõistlikumat välja anda.

Ivo Volt (Tartu Ülikooli Kirjastus):

1) 2012. aastal ilmunust tõstaksin esile kirjandusteaduse valda jääva raamatu, nimelt Arne Merilai koostatud mahuka kogumiku “Täiskui: Andres Ehin”. Nagu pealkirjast näha, keskendub raamat Andres Ehini elule ja loomingule, sisaldades põnevaid mälestusi, esmakordselt avaldatud käsikirjalisi materjale, mõne Ehini enda kirjatüki taastrükki ning tervet hulka uurimuslikke käsitlusi. Samuti on lisatud põhjalik Andres Ehini bibliograafia. Kirjandus- ja kultuuriloo ning retseptsiooni seisukohalt on huvitav just eluloolise ja akadeemilise materjali kõrvu, kohati läbipõimunultki esitamine.

2) Arvan, et enam tähelepanu väärinuks Aldur Vungi “”Kuningamäng” ärkamisaja koidikul”, mille allegooriliseks ülesehituslikuks põhimõtteks on pärisorjuslike talupoegade kaardimäng, milles iga mängu järel vahetati rolle. Autor kõrvutab kolme eesti ja üht baltisaksa perekonna lugu läbi mitme põlvkonna, kusjuures aluseks on Prantsuse revolutsiooni aastail Liivimaa kubermangus sündinud neli meest ja nende suguvõsa: Carl Gustav Jochmann, Luiga Jaak, Michel Schwan ja Friedrich Wilhelm Martens. Mulle sümpatiseerib eelkõige sellest raamatust ilmnev perekonnalugude põimitus ning üksikindiviidide valikute ja juhuse seoste kirjeldamine. Siin on peidus mitme jaankrossiliku ajaloolise romaani materjal!

3) Hea meelega oleks meil avaldatuna näinud Mihhail Lotmani valikteoste sarja, mille esimene köide “Struktuur ja vabadus 1: Semiootika vaatevinklist. 1.1. Tartu-Moskva koolkond” ilmus Tallinna Ülikooli Kirjastuses. Seda nii semiootika kui Tartu Ülikooli Kirjastuse ühe fookusteema arendamise soovi tõttu kui ka Lotmani käsitluse ülimalt kaasahaaravat esitust ja stiili silmas pidades.

Hoidmaks elus väikest traditsiooni jagada enne jõule raamatublogi kaasautorite lugemiselamusi lõppenud aastast (vt varasemaid elamusi siit ja siit), viisin läbi väikese küsitluse, kus igaüks sai esile tõsta mõned meeldejäänud teosed, sõltumata nende keelest või ilmumisajast. Tulemused on teie päralt.

Kai Aareleid:

2012. aasta üks võtmemõisteid oli “hea soome kirjandus”. Aasta lugemisalamuste hulka jäi Kjell Westö “Kus kõndisime kunagi” (tlk Tõnis Arnover), mis ilmus küll juba 2011. Mastaapse inimsaatuste ja ajastuportreena on see romaan kõigele lisaks ka üks neid raamatuid, mis on nii kindlalt ankrus ühes kindlas linnas – kõnealusel juhul Helsingis –, et seda võib lugedes lausa füüsiliselt tunda. Raamat suutis ka huvitava nurga alt avada üht murdelist ajajärku Soome ajaloos.

Soome omanäolise noorema põlve prosaisti Joel Haahtela romaan “Liblikakoguja” (tlk Hille Lagerspetz) on napp, pisut unenäoline, samas üdini tänapäevane lugu sellest, kuidas mineviku varjud ja saladused nõuavad lahti harutamist.

2012 Finlandia auhinna nominent, Riikka Ala-Harja “Maihinnousu” (”Dessant”) ja 2012. a. Runebergi auhinna laureaat, Katja Kettu “Ämmaemand” (tlk Kadri Jaanits) on kaks täiesti erinevat naise ellujäämislugu, üks tänapäeva Normandias, teine Lapi sõja aegses Soomes. Ala-Harja kirjutab mõjuvaid aistingulisi sisemonolooge, Kettul on fenomenaalne “oma keel”, ühtaegu poeetiline ja lihalik. Mõlemad autorid lähevad raamat-raamatult aina paremaks.

Lisaks soome kirjanike teostele kujunes kuidagi paratamatult aasta kaaslaseks Nancy Hustoni “Murrangujooned” (tlk Triinu Tamm), kuna mul oli rõõm seda raamatut suvel toimetada. Raamat, mis veel kolmandal või neljandal lugemisel liigutust ja uusi seoseid tekitab, lihtsalt peab olema hästi kirjutatud. Mõjuvalt esitatud põlvkondade lugu, mis tegeleb igihalja küsimusega, miks meist saavad sellised inimesed, nagu me lõpuks oleme.

Samuti pikaaegne kaaslane aastal 2012: Pascal Mercier’ “Öine rong Lissaboni” (tlk Piret Pääsuke) – raamat, mille tekst voolab nagu sulakuld ja mille lugemiseks kulus seetõttu ligemale veerand aastat, sest kuld on lisaks ilule ka raske.

Et ringiga algusesse tagasi jõuda, lõpetan ühe värske kodumaise lugemiselamusega: Jan Kausi “Koju” teeb Tallinnaga sama, mis Westö Helsingiga – kuid teeb ikka omamoodi ja teeb hästi. Linnapoeetika selle parimal kujul.

Tiit Aleksejev:

Aasta teine pool möödus mängufilmile stsenaariumit kirjutades ja seetõttu sai vastavaid tekste tublisti loetud. Soovitaksin teilegi: kui mõni film tõeliselt meeldis, siis võib hiljem (kirjanduslikku) stsenaariumit üle lugedes täiendava elamuse saada. Enamus neist on vend Google’i abil kergesti leitavad. Kindlasti tasuks ette võtta Alan Balli “American Beauty”. See on tõeliselt kaunis ja mis peamine – tasuta. Mõelge läbi mitu Lester Burnhami teie sõprusringkonnas on ja pange kingitus meiliga teele.

Kirjanduse juurde naastes olid aasta lugemiselamusteks ilmselt Amos Ozi “Sama meri” ja Carlos Fuentese “Apelsinipuu”. Kuna ma originaalkeeli ei valda, siis lugesin esimest inglise ja teist prantsuse keeles. “Apelsinipuu” sarnaneb David Mitchelli “Pilveatlasele”, mille põhjal tehtud filmi võis hiljuti kinodes näha. Korduv motiiv, mis oskuslikult põimitud lugusid seob ning ajastust ajastusse rändab. Ja muidugi stiil, mis läheneb Ozi ja Fuentese puhul juba sõnamaagiale.

Tõlkekirjandusest pakkus rõõmu Vladimir Sorokini “Tuisk” Jüri Ojamaa eestinduses. Kinkeraamatuna on see teos muidugi ohtlik, kuna sõna võib lihaks saada ja lume alla mattunud Eestimaad oleme juba piisavalt näinud. Sorokin on õige mees, tema romaanidest tuleb tänapäeva Venemaa olemus selgelt esile, samal ajal ei pea ta end suureks filosoofiks vaid räägib lihtsalt oma lugu. Nii nagu peab. Aasta alguses ilmus Sorokini “Suhkrust Kreml” ja see oli samuti hea lugemine, kuigi jäin Aila Tomingase tõlke osas kohati eriarvamusele.

Eesti kirjandusest meeldis Jan Kausi “Koju”, eelkõige õnnestunud karakterite pärast. Kaus usub sellesse, mida ta teeb ja tulemus on vastav. Esile tuleb tõsta Jürgen Roostet, kellel ilmus sel aastal koguni kaks luulekogu. Peeter Helmega sai mõne aja eest arutatud, et Rooste on üks väheseid eesti literaate, kes kuulub kontrakultuuri ainuüksi oma olemuselt, ilma et ta selle nimel revolvriga lakke peaks tulistama. Kuigi kiusatus tal ilmselt on. Mis viib mõtted Pentti Saarikoski “Luuletustele” seitsme eesti poeedi tõlkes. See on tuul, mis puhub otse revolutsiooni purjesse ja hea kingitus lugevale inimesele.

Tarmo Jüristo:

Aastale tagasi mõeldes tuleb endalegi üllatusena tunnistada, et sedakorda olid kõige eredamad elamused pärit mitte-ilukirjanduse vallast. Neist kõige säravaim kogemus oli ilmselt Tartu mnt Rahva Raamatu keldrikorruselt raamatute surnuaiast mõne euroga omandatud Franz Kafka “Päevikud” (tlk Mati Sirkel), aga suuresti samasse žanrisse kuuluvad ka Julian Barnes’i “Nothing to Be Frightened Of” ning John Fowlesi “The Tree”. Kõik kolm on nõtke stiiliga, mõtiskluste ja mälestustega pikitud autobiograafilised teosed, mille puhul on kahju järgmist lehekülge keerata.

Ilukirjanduses oli tänavu mitmeid pettumusi ja hulk leigeid kogemusi. Aasta esimeses pooles sattusin aga lugema kaht oma stiililt väga erinevat, aga ühtmoodi veidrat kirjanikku: ameeriklast Donald Barthelmet (“Come Back, Dr. Caligari”) ning argentiinlast César Airat (“Episood maastikumaalija elus”), mis mõlemad suutsid rabada oma ootamatute lähenemistega sellele, milline ilukirjandus üldse olla võib.

Kui Barthelme ja Aira puhul pean neid laiemalt reklaamides ettevaatlikuks jääma, siis aasta lõpus Malaisias reisides (kirjutan neid ridu praegu Kuala Lumpuri lennujaamas) kasutasin võimalust likvideerida üks vana võlg oma ammuse lemmiku Anthony Burgessiga seoses ja julgen nüüd tema “Malai triloogiat” soojalt soovitada kõigile, kes siinkandis käinud on või siia sattuda kavatsevad - ja ka neile, kes peavad lihtsalt lugu värvikatest karakteritest ja sädelevast jutustamisoskusest.

Eestikeelse kirjanduse osas tuleb kindlasti ära märkida aasta alguses loetud Andrei Ivanovi “Peotäis põrmu” (tlk Ilona Martson). Juhtumisi sattusin just sellel varasügisel ka omalt poolt sügavuti T.S. Elioti “Ahermaad” (tlk Paul-Eerik Rummo) lugema (läheb ühtlasi kahtluseta kirja aasta luule-elamusena), mis andis põhjust Ivanovi romaani juurde oma mõtetes ikka ja jälle tagasi tulla.

Maarja Kaaristo:

Üks selle aasta ere lugemiselamus oli kindlasti Elena Ferrante “Days of Abandonment” (I giorni dell’abbandono, 2002). Olin vahepeal jälle hakanud ette kujutama, et ega keegi ju üllatada enam ei suuda, kuid see lugu haaras kaasa nõnda, et lugedes oli kohati suisa füüsiliselt vastik ja valus. Süžee on lihtne, et mitte öelda banaalne: naine, kes on oma isiklikud ambitsioonid paljuski ohverdanud abikaasa ja laste nimel, jäetakse ühel päeval maha (et klišee oleks täielik, siis märksa noorema naise pärast). Nüüd tuleb hüljatuse päevad kuidagi üle ja edasi elada. See romaan oli nii jõuline ja vastikult aus, et ei lähe vist niipea meelest. (Selles osas mingis mõttes võrreldav Lionel Shriveri romaaniga “Me peame rääkima Kevinist”, mis on samuti üks noist, mis pärast lugemist enam ei unune.) Ja et ta ootas mul juba hea mitu aastat lugemisjärge, siis pani see mõtlema, et ei tea, mis varjatud pärleid mul veel riiulites ja arvutis vedeleb.

Teine kriipiv teos oli Jean-Louis Fournier’ “Issi, kus me lähme?” (tlk Indrek Koff), sedagi lühiromaani tahaksin esile tõsta just tema kohati ehmatava ja mõjusa aususe pärast. Tegu pole otseselt just kerge lugemisega, autobiograafiline teos kõneleb elust kahe raske puudega pojaga, aga on kirjutatud nii lõikava musta huumoriga, et vahepeal tõesti ei tea, kas nutta või naerda.

Omaeluloolisel ainesel põhineb ka Dave Eggersi “What Is the What: The Autobiography of Valentino Achak Deng” (2006) – kirjutatud endise sudaani põgeniku eluloo põhjal. Romaan jälgib Valentino Dengi elu lapsepõlvest peale, läbi Sudaani teise kodusõja, põgenemise koos “kadunud poistega”, kirjeldab elu põgenikelaagris Etioopias ja Kenyas ning viimaks katseid end Ameerika Ühendriikides sisse seada. Sedalaadi koledusi võiks ju kirjeldada igamoodi, võiks häbitult lugejalt pisaraid kiskuda, kuid siin on valitud väga sümpaatne lähenemine: kusagil ei taota rusikaga vastu rinda, ei liialdata läbielatud õudustega, mida enamasti kirjeldatakse hoopis vägagi neutraalses, “oli nagu oli” stiilis. Lisaks ilukirjanduslikule lugemisnaudingule oli tegemist ka väga hariva teosega Sudaani tänapäevase olukorra ja elu-olu kohta, sest minu teadmised dinkade kohta pärinesid tõtt öelda Evans-Pritchardi 1940. aastate tekstidest.

Põgeniketeemat käsitleb ka Andrei Ivanovi “Hanumani teekond Lollandile” (tlk Veronika Einberg), ehkki siin on rõhuasetused pisut teised. Ilona Martson on nimetanud “Hanumani” kelmiromaaniks ja seda ta tõepoolest ka on: ühe eestivenelase, kes varjab iga hinna eest oma tõelist päritolu, ja tema indialasest sõbra pöörased juhtumised Taani põgenikelaagris. Samal ajal on tegemist selgelt väga andreiivanoviliku romaaniga, kus on olemas ka kõigi tema eelmiste romaanide temaatika ja meeleolu, mingi nukrus ja rohkem või vähem elegantne käegalöömine ning mingi erilist sorti (parema puudumisel ütlen) masendus.

Eesti kirjandusega jätkates ei saa kindlasti mööda Maarja Kangro “Dantelikust august”, kus tegutsevad sama(suguse)d lõikavalt intelligentsed, küünilised ja samal ajal kuidagi „omad” peategelased. Meeldis Urmas Vadi “Tagasi Eestisse”, omamoodi rännuromaan ennekõike läbi iseenese (ja boonusena veel hullumeelne romaan romaanis, mis pakub konkurentsi Kivirähki “Mehele, kes teadis ussisõnu”). Ning kindlasti Andrus Kasemaa “Leskede kadunud maailm”, mis on väga poeetiline ja hingepugev teos.

Kaisa Kaer:

Miskipärast on sel aastal kätte sattunud pigem aasta(kümne)tevanused, mitte ahjusoojad raamatud. Robert Merle’i 1974. aastal ilmunud romaan “Kaitstud mehed” (tlk Ott Ojamaa) on utreeritud mõttearendus sugudevahelistest suhetest. Merle näitab reljeefselt inimlikke jooni ja pilab mõjusalt teatud soorollide absurdsust.

Jean-Louis Fournier, “Issi, kus me lähme?” (tlk Indrek Koff). Õhuke, kuid kaalukas raamat. Autor vaatab läbi erakordselt musta huumori prisma tagasi kahe puudega lapse eest hoolitsemisele. Kohati on huumor nii must, et kord ma kangestusin ja lugesin lõigu üle, sest ei olnud kindel, kas mu silmad olid ikka näinud seda, mida arvasin. Kuid see nukker huumor ei labasta, vaid võimendab autori vastukäivate tunnete tulva ja aitab tema iva paremini lugejateni viia. Tõhus segu naljakatest ja liigutavatest seikadest tõi näole viltuse grimassi, kus üks silm nuttis ja teine naeris.

Nicole Kraussi uusim romaan “Great House” ajas pigem valdavalt nutma. „Armastuse ajaloo” liigutav koomika on peaaegu kadunud, kuid teos läks sellegipoolest kuidagi eriti hinge. Ehkki tegelased reisivad palju, kaardistab Krauss eeskätt nende sisemaastikke, mis on paeluvad, kohati unenäolised, traagilised, armastavad.

Kena vastukaal on Patti Smithi “Just Kids”, mis jutustab peaasjalikult tema ja Robert Mapplethorpe’i suhtest, aga on ühtlasi romantiline pilguheit 1960. ja 1970. aastate New Yorgi kunstielule ja tema loomingulisele kujunemisele. Intiimne ja armas.

Krista Kaer:

Kevin Barry “City of Bohane” ja lühijuttude kogu “Dark Lies the Island” – iiri kirjanduse viimase aja suur üllataja. Romaani “City of Bohane” tegevus toimub umbes 40 aasta pärast tulevikus, väljamõeldud Bohane’i linnas Iirimaa rannikul. Linnas võimutsevad gangsterid, kõik on väljas ainult oma huvide eest, ning neist kõige mõjuvõimsam on mees, kes teab, et pärast pikka eemalolekut saabub linna tema vaenlane, kelle armastatu sai tema naiseks. Kohati tuletab see meelde vesterne, kohati koomikseid, aga Barry on suutnud luua kummalise ja lummava maailma, mille teeb eriti ainulaadseks tema keel, mis tõestab järjekordselt väidet, et iirlased oskavad inglise keelega teha seda, mida inglased ise ei oska. Barry lühijuttude kohta võib samuti öelda, et nende keel elab omaette elu ning need on imeliselt üllatavad, valusad ja naljakad.

Julie Otsuka “Buddha in the Attic” – meie-vormis lugu noortest Jaapani naistest, keda kosisid kirja teel USA-s elavad jaapanlased. Naised sõitsid meeste juurde, keda nad ei olnud enne näinud ning kes olid neile kirjades valetanud oma elu peaaegu kõigi külgede kohta. Tegevus algab 20. sajandi alguses ja lõpeb pärast rünnakut Pearl Harbourile, kui kõik USA jaapanlased viidi nende kodudest minema ja koondati laagritesse.

Lauren Beukes “Zoo City” – huvitava õhustiku ja keskkonnaga ulmeromaan Lõuna-Aafrika Vabariigist. Juba Philip Pullmani kujutatud inimese ja looma sümbioosi on Beukes kasutanud hoopis ootamatult ning ka tema tulevikuühiskond on intrigeeriv. Ootan huviga tema järgmist raamatut ajarändurist sarimõrvarist.

Maarja Kangro:

Raamatulugemine jäi sel aastal tugevasti alla veebis artiklite ja muude tekstide lugemisele, milles pole muidugi midagi erilist. Üsna suurt osa sellest, mida ma lugesin, sai loetud enam või vähem töistel kaalutlustel, aga nagu ütlevad laulusõnad, „selleski ei olnud mitte miskit erilist”. Mitte et lugemine poleks olnud nauditav. Lugesin üle või ka esmakordselt mitmeid Jacques Rancière’i raamatuid – kui Rancière’i pikemalt järjest lugeda, saab muide ka emotsionaalse elamuse, teatava hingeliigutuse sellest, kui sümpaatselt radikaalne on kellegi võrdsuse- ja demokraatiakäsitus. Et kirjutada järelsõna Gianni Vattimo “Modernsuse lõpule” (mida ma aga seni pole valmis teinud), lugesin läbi tema “Credere di credere” (”Uskuda, et usud”), kus Vattimo leiab, et metafüüsika lahustumine, ühtse tõe ja tugevate struktuuride nõrgenemine on Jumala lihakssaamise transkriptsioon. Mind, vana uskmatut, pani see raamat kuidagi heldima, rääkimata Vattimo ühisest artikli- ja intervjuuraamatust Rortyga “Il futuro della religione” (”Religiooni tulevik”). Seevastu Castrole, Chavezele, Lulale ja Moralesele pühendatud “Hermeneutic Communism” (”Hermeneutiline kommunism”, kirjutatud koos Santiago Zabalaga) tundus kõigi õilsate kavatsuste juures naiivne. Praegu on pooleli Vattimo “Della realtà” (”Tegelikkusest”).

Üks elamus oli Mart Kanguri väga hea tõlge Jacques Derrida “Surma annist”. Arvustasin sessamas TLÜ kirjastuse Bibliotheca controversiariumi sarjas ilmunud Marc Augé nüüdisklassikat “Kohad ja mittekohad” (tlk Anti Saar) ja lugesin sinna juurde läbi ka Augé uuema raamatu “Mis on saanud tulevikust?” (originaalpealkirjaga” Où est passé l’avenir?”), mis oli samuti kõik meeldiv kogemus. Lugesin viimaks läbi ka Thomas Bernhardi “Meine Preise” (”Minu auhinnad”), see mõjus üpris inspireerivalt.

Ma olen katsunud ikka sel silma peal hoida, mis kolleegidel ilmub, kuigi ma hetkel end suureks eesti kirjandusse süüvijaks ei saa pidada (ei kuulunud ma ju ka ühtegi žüriisse ega pidanud tegema aastaülevaateid). Tahaks lugeda Urmas Vadi romaani “Tagasi Eestisse”; autor lubas selle mulle kinkida, aga ma pole raamatu järele Tartusse kahjuks veel jõudnud. Rein Raua äsjailmunud “Rekonstruktsiooni” lugesin juba käsikirjas: paistab, et religiooniteema on tõesti esile kerkimas.

Olen unetutel öödel lugenud saksa kriitikaklassiku Marcel Reich-Ranicki kokku pandud luuleantoloogiat “Die besten deutschen Gedichte” (parimad saksa luuletused Reich-Ranicki maitsele vastavalt), ja mus on ärganud uus saksa luule vaimustus. Saksakeelsete luuletajate eri meelelaadid – nende romantilisus, sentiment, kaduvikumeeleolud, künism, Sachlichkeit, konkreetsus, must huumor – tunduvad mulle praegu väga hingelähedased, muudkui on see tunne, et “jah, tõesti, täpselt nii”. Berliini Poesiefestivalil oli mu jaoks avastus makedoonia luuletaja Nikola Madzirov, kes oktoobris käis ka Tallinnas.

Meil on sel aastal ilmunud head tõlkeluulet: Märt Väljataga W. H. Audeni tõlkeid (“39 luuletust ja 5 esseed”) olin lugenud juba enne raamatu ilmumist, aasta lõpus tegi rõõmu Wisława Szymborska uus kogu “Herakleitose jões”, mille on tõlkinud loomulikult Hendrik Lindepuu.

Mul on hea meel, et Heidi Grenzenil õnnestus Paolo Nori romaani “Tuubat ei ole” tõlge nii hästi – Nori pole tõlkimiseks üldse kerge autor.

Et kustutada lünki oma hariduses, võtsin suvel ette Nick Hornby “High Fidelity” (e k “Elu edetabelid”, tlk Triin Tael) – on see vast nunnu raamat! Samuti lugesin sel aastal esmakordselt läbi ühe John Le Carré raamatu, Vene maffiast rääkiva “Our Kind of Traitor’i” (”Meie tüüpi reetur”) – miskipärast oli see kuulus autor must seni puutumata jäänud. Eks ta ole, luurepealik tsiteerib mõnusas vänges kõnepruugis London Review of Books‘i. Stiil on intelligentselt välja töötatud, tegelased hoolega kujundatud ja ülimalt stereotüüpsed (iseäranis naised).

Andres Kurg:

Suurema osa minu selle aasta lugemismahust moodustas kitsam erialane kirjandus ja enamasti oli see ilmunud ka hea mitukümmend aastat tagasi. Uuematest loetud raamatutest oli muljetavaldav antropoloog Arturo Escobari “Territories of Difference: Place, Movement, Life, Redes” (2008), globaliseerumisest ja sellele vastukaaluks moodustuvate võrgustike toimimisest. Slavoj Žižeki “Living in the End of Times” (2010) on kirjutamise mõttes omaette liigas, kohati võimatult hüplik ja pikitud lõputute anekdootidega. Kes oskaks näiteks vene soprani Anna Netrebko nimest välja lugeda irooniat, et “ta ei vaja seda, ei vaja seksi” [ne trebujet] ning seetõttu on ta (tegelaskujud) armutud meestega manipuleerijad.

Sarah Thorntoni bestsellerit “Seven Days in the Art World” (2008) soovitan igati väärt teejuhina kunstimaailma, eriti silmi avav on see galeriide ja kunstikaubanduse süsteemi koha pealt. Sellele sobiks kõrvale akadeemilises toonis kirjutatud Claire Bishopi “Artificial Hells. Participatory Art and the Politics of Spectatorship” (2012). Omaette nähtus kunstimaailma puhul on näitustega kaasnevad trükised, mis saavutavad kohati entroopilisi mõõtmeid. Selleaastase mammutnäituse Documenta 13 kataloog avaldati kolmes osas, esseede osa “The Book of Books” (767 lk), näituse dokumentatsioon “The Logbook” (319 lk) ja tööde taustu selgitav “The Guidebook” (350 lk).

Ilukirjandusega kokkupuuted on mul sel aastal olnud hüplikumad, teiste hulgas näiteks W.G. Sebaldi “Saturni rõngad” (tlk Mati Sirkel, 2011), Ian Marchanti “Something of the Night” (2012), T.C. Boyle’i “Drop City” (2004). Kogumik “Mitte-Tartu” (toim Sven Vabar, 2012) oli haarav lugemine, piltidega koos mõjus see omamoodi noir linnakirjandusena. Kahju ainult, et seda alternatiivset hoiakut ei olnud lõpuni välja mängitud ja raamatu kujundus jäi siiski traditsiooniliseks.

Oliver Laas:

Tänavustest lugemiselamustest jäi teooria ja ilukirjanduse piirimaile Georges Pereci inglise keelde tõlgitud tekstide kogumik (prantsuse keelt ma kahjuks ei oska) “Species of Spaces and Other Pieces” (1997). Emakeeles on raamatu nime esimese poole moodustav essee, “Ruumiliigid” (tlk Anti Saar, 2011), ilmunud Loomingu Raamatukogu sarjas. Valdav osa ülejäänud raamatusse koondatud tekstidest on aga kättesaadavad kogumikus “Mõelda/liigitada ja teisi tekste” (koost Marek Tamm, tlk Anti Saar jt, 2008).

Ootamatult lõbus lugemine oli Jamie Whyte’i “Crimes Against Logic: Exposing the Bogus Arguments of Politicians, Priests, Journalists, and Other Serial Offenders” (2004). Enamik kriitika alla tulevatest fraasidest, väljenditest ja taktikatest on meie avalikus ruumis esinevate sõnavõttude ning debattide raudvara. Raamatust saab teada miks igaühel ei ole õigust oma arvamusele – rääkimata õigustest üldisemalt –, miks seisukohata ei lükka ümber selle pooldamise põhjuste esiletoomine, miks müstilisusele apelleerimine on lihtsalt teadmatuse tunnistamine ning miks reductio ad Hitlerum kontekstis on Hitler nagu pöörd-Einstein.

Hoolimata mõnetisest aegumisest pakkus Frank E. ja Fritzie P. Manueli mahukas köide “Utopian Thought in the Western World” (1979), kaasahaarava ülevaate utopistliku mõtlemise ajaloost õhtumaises kultuuris. Kunsti käsitlevatest raamatutest jäid meelde Julian Stallabrassi kriitiline “Art Incorporated: The Story of Contemporary Art” (2004) ning Paul Virilio õhuke aga provokatiivne “Art & Fear” (originaal 2000; tõlge 2003). Enamik minu tänavustest filosoofilistest lugemiselamustest vast laiemat lugejaskonda ei huvitaks, kuid tõstaksin esile Harry G. Frankfurti kaunilt ja selgelt kirjutatud raamatu “The Importance of Love” (2006), mille keskmes on hea elu küsimus. See teos moodustab koos kahe blogis varem tutvustatud raamatuga omamoodi triloogia. Frankfurt leiab, et hoolimise kaudu muudetakse maailm tähenduslikuks. Täisväärtusliku elu jaoks on oluline selle taotlemine, millest hoolitakse ning oma elu suunamisel tuleks endalt küsida mitte seda, millest ma peaksin hoolima, vaid seda, millest ma ei saa hoolimata olla.

Piret Peiker:

2012. a. juulikuus korraldasime Tallinna Ülikoolis poliitilisi murranguid ja revolutsioone käsitleva suveülikooli ning suur osa aasta lugemismuljetest on mul seotud selleks valmistumisega. Kuivõrd elitaar- ja osalusdemokraatia ideaalide üle on mu meelest praegusel ajal eriti oluline mõelda, soovitan siin Hannah Arendti teenitult klassikalist “On Revolution” (1963) ja Francisco Panizza toimetatud artiklikogumikku “Populism and the Mirror of Democracy” (2005).

Ilukirjandusliku avastusena nimetan Andrus Kivirähki varast raamatut “Liblikas” (1999), mis, nagu isegi mitme paljulugenud inimesega vesteldes selgus, on tihti “Rehepapi” ja “Mees, kes teadis ussisõnu” varjus lausa kahe silma vahele jäänud. Aga ilmaaegu, ja pealegi pani see poeetiliselt ja kummastatult “Estonia” teatri rajamisest rääkiv tekst vähemalt mind ka hilisemaid kuulsamaid romaane veidi teises valguses üle mõtlema.

Krimikirjandusest mainin Peter Robinsoni romaani “Watching the Dark” (2012) – eelkõige sellepärast, et autor kogus 2011. aastal Eestis loovkirjutamise suveülikoolis õpetades materjali ning suur osa niidiotstest sõlmub Tallinna ja Haapsalu käänulistel tänavatel. Kuuldavasti kavatseb Varrak raamatu uuel aastal ka eesti keeles avaldada. Norivalt lähenedes on romaan süžee poolest ehk veidi laisalt kirjutatud ning pigem Robinsoni kesk- kui tipptasemel, kuid põnevust jätkub ning juba üksi sensuaalsete Tallinna-kirjelduste pärast peaks raamat mõnusaks pühadeaegseks lugemiseks küll igati sobima.

Lõpuks tahan veel tähelepanu juhtida Jancis Robinsoni, Julia Hardingi ja Jose Voillamozi äsja ilmunud mahukale teatmeteosele “Wine Grapes: A Complete guide to 1,368 vine varieties, including their origins and flavours” (2012). Ma ei ole üldse veiniteemade asjatundja või püsipublik, aga see on tõesti väga erudeeritud ning põnevat avastamist võimaldav raamat.

Marek Tamm:

Kriitiline pilk lugemislauale reedab, et lõviosa loetust on võõrkeelne erialakirjandus, mida igaühele elamuse allikana ei tihka välja pakkuda. Aga nopin siis välja mõned potentsiaalselt üldhuvitavamad nimetused, mis lõppevast aastast meelde on jäänud.

Eesti kirjanduses oli tänavu päris priske proosasaak, omaette meeldejääva pesakonna moodustasid loetust kolm teost: Andrus Kasemaa “Leskede kadunud maailm”, Lauri Sommeri “Räestu raamat” ja Tõnu Õnnepalu “Mandala” (umbes sellises järjekorras soovitaks neid ka lugeda). Kõik nad on laadilt hõllanduslikud, räägivad elust maal ja kirjutatud peenes laadis. Eesti proosa stilistiline koorekiht. Omapärase paari moodustasid minu teadvuses samuti kaks vahedalt vaimukat jutukogu: Elo Viidingu “Teised” ja Maarja Kangro “Dantelik auk”. Eesti proosa satiiriline koorekiht.

Eestissegi jõudnud kõrgharidusreformi tuuleiilides oli kosutav lugeda Cambridge’i ideedeajaloolase Stefan Collini vaimukat pamfletti “What are universities for” (2012). Ühtlasi lohutas see, et Inglismaal on vist asjad ülikoolides (eriti humanitaaria osakondades) veel hullemad, kui meil siin. Seni veel. Ühe ülikooliteemalise teose lugesin tänavu veel – tuntud prantsuse filosoofi Pierre Macherey mulluse raamatu “La parole universitaire” (”Ülikoolikõne”), mis lahkab seda, kuidas filosoofid (Kant, Hegel, Heidegger), õpetlased (Lacan, Bourdieu jt) ning kirjanikud (Rabelais, Hesse, Nabokov jt) on kirjutanud ülikoolist.

Aasta alguses veetsin mõned meeldejäänud päevad Belgia autori Benoît Peetersi kirjutatud Jacques Derrida mahuka biograafia seltsis (“Derrida”, 2010). See on päris hea näide, kuidas kirjutada filosoofi elulugu, nõnda et avaneks korraga nii ta looming kui ka elukäik (varasemast meenuvad Ray Monki teosed, viimasel ilmus muide hiljuti põhjalik Oppenheimeri elulugu). Omamoodi bonus track oli kohe otsa loetud Peetersi päevik nendest kolmest aastast, mil ta seda biograafiat kirjutas (“Trois ans avec Derrida”, 2010). Äsja ilmus muide ka eluloo inglise tõlge.

Suvest mäletan põnevaid retki inimaju toimimisele pühendatud kirjasõnasse, teiste seast tõstaksin esile teada-tuntud Oliver Sacksi teosed, kus on ühendatud rikkalik arstipraksis sorava kirjutamisoskusega: eesti keeleski ilmunud “Mees, kes pidas oma naist kübaraks” (1985, tlk Raul Kilgas, 2003) ja hilisem “The Mind’s Eye” (2010).

Daniel Vaarik:

Esiteks ütlen kohe ära, et ega ma see aasta suurt midagi ei lugenud. Ja see, mida lugesin, see sisaldas ikka korralikku rämpsu. Näiteks mingi Norra joodiku ebausutavad seiklused kriminalistika vallas, nime ei mäleta enam. Aga mõned leiud siiski olid.

Felipe Alfau, “Locos: A Comedy of Gestures”. Võluv raamat, mille kohta keegi hiiliv triikraud ütles “metafiktiivne kogumik omavahel seotud lühijuttudest”. See 1920ndate lõpus kirjutatud ja 1936 avaldatud raamat oli igatahes kindlasti kõige mõnusam raamat, mida ma sel aastal lugesin. Mõjub moodsalt. Läbisegi tegutsevad juttudes autori kontrolli alt väljunud tegelased ja see on Hispaania kirjandusele iseloomulikult voolav ja täis ootamatusi.

Francis Spufford, “Red Plenty”. Mulle üldiselt ei meeldi raamatud, mis üritavad ajaloost ja päriselt elanud inimestest jutustada pedagoogilisi lookesi, kuid Francis on teinud ära suure töö allikatega. “Red Plenty” proovib nõukogude inimese maailma kirjeldada ning iga peatükk koosneb väljamõeldud ja tegelike inimeste lookestest, mis siis näitavad, kuidas elu võis NSVL-is olla. Niipalju kui mina seda lugesin, tundus kõik usutav ja hariv ning üllatuseks avastasin pärast, et teadsin teistele edasi rääkida endagi jaoks uusi ja olulisi detaile Nõukogude ajaloost. (Raamat on ilmunud ka eesti keeles pealkirja all “Punane küllus”, tlk Andrus Maran, 2011).

Sam Lipsyte, “The Ask”. Jälle raamat mingist totaalsest luuserist, ma ei tea, miks need mulle meeldivad, kuid seekord siis kohtume peategelasega, kes peab mingile kuuendajärgulisele ülikoolile sponsorlusrahasid välja ajama ning eriti haledalt kukub tal see pidevalt välja. Hästi kirjutatud, vaimukas, aga ma pole ammu pidanud ingliskeelse teksti puhul nii tihti sõnaraamatut välja otsima (bathos, filberts, faux-bohos, doofuses?).

Jeff Noon, “Channelskin”. See raamat sisaldab gibsonlikke lauseid nagu: “Telesfääri serval, kus spektrum hägustub uduks ja staatiliseks müraks.” Peategelase nahk muutub ekraaniks. Kisub kohe metafooriks. Aga hästi poeetiline tekst. Ütleme nii, et seda raamatut tulekski lugeda teksti pärast, mis vahepeal muutub reaks haikudeks. Süžee on suhteliselt suva. Lõpus saavad kõik surma. Okei, nali, ma ei hakka midagi ette ütlema.

Märt Väljataga:

Urmas Vadi “Tagasi Eestisse” on tähtis teos ja suuremat sorti õnnestumine. See on well-made romaan, st tehniliselt meisterlik konstruktsioon, mis suudab vältida ahvatlevaid sentimentaalseid ja pateetilisi karisid. Ühtaegu lahe lugemine ja coda iseseisvusaegsele eesti kirjandusele, kus parodeeritakse tähtsamaid nüüdiskirjanikke Oksanenist ja Kivirähkist (tõepoolest, isegi Kivirähki saab parodeerida!) kuni Kausini ja Petronede minu-raamatuteni. Maarja Kangro “Dantelikust august” meeldis “Saluut” ja veel mõni jutt. Arvan, et sedalaadi nüüdisproosa jaoks võiks juba mingi katusnimetuse leiutada: nii nagu 80ndatel räägiti “mudelkirjandusest” või nagu inglise kriitik James Wood mõtles 90ndate hüperenergilise postmodernismi jaoks välja termini “hüsteeriline realism”. Vadile ja Kangrole on omane kerge, loetav stiil, mõõdukas karikatuursus ja absurd (st groteski pilli ei puhuta päris lõhki) ja mitmesuguste ideede kokkupõrgatamine didaktilisust vältides. See laad erineb ühelt poolt Kivirähki või Heinsaare äärmuslikumast groteskist, fantaasiast, manerismist, ja teisalt tuttavlikumast realismist, mis empaatiale rõhudes püüab lugejat kujutatavasse maailma sisse tõmmata. Kas oskab keegi mõnda löövat terminit välja pakkuda? Kas Jan Kausi “Koju”, mida ma veel lugenud pole, annaks samuti selle alla mahutada? Või on ta endiselt grotesksem, sentimentaalsem ja didaktilisem?

Luulest on Hasso Krulli “Veel ju vist” taas midagi sellist, mille kohta kasutaksin tagasihoidlikku väljendit “ime”. Kuidas ta seda küll teeb? Võib-olla õnnestuvad Hassol luuletused nii hästi sellepärast, et ta annab oma kontseptuaalsele, didaktilisele, diskursiivsele küljele voli väljaspool luulet, esseistikas? “Jumalanna pesa” on juba pälvinud päris veenvat kriitikat, aga kui neid spekulatsioone pidada luule headuse eest makstavaks hinnaks, siis oleme igal juhul plussis.

Sherry Turkle on teaduse ja tehnoloogia sotsiaaluuringute professor MITs ning psühholoog. Selle asemel, et küsida, mida tehnoloogia meie jaoks teeb, keskendub ta sellele, mida see meiega teeb ning tema 2011. aastal ilmunud raamatust, Alone Together: Why We Expect More from Technology and Less from Each Other, võib lugeda viimase veerandsajandi tehnoloogilise arengu varjukülgedest. Mitmed tehnoloogia poolt pakutavad vahetu inimliku kontakti asendajad – seltsivad robotid, sotsiaalvõrgustikud, SMSid, nutitelefonid – on hakanud muutuma ootuspärasteks kaaslasteks ja suhtlemisviisideks, mida eelistatakse vahetule kontaktile.

Kaheks osaks jagunevas raamatus esitatud andmed koosnevad aastate jooksul läbi viinud intervjuudest, osalusvaatlustest ja katsetest. Esimeses osas keskendub autor robotitele ja teistele tehislikele seltsilistele. Siia kuuluvad mänguasjad, nagu Tamagotchi ja Furby, terapeutilistel eesmärkidel loodud robothüljes Paro, kes peaks leevendama hooldekodudes elavate vanurite üksindust ja isoleeritust, koduloomana mõeldud Sony robotkoer AIBO ning teaduslikel eesmärkidel loodud robotid. Turkle kirjeldab katseid, kus ta jagas erinevate vanusegruppide esindajatele seltsivaid roboteid ja mänguasju, et need teatud aja möödudes uuesti kokku korjata ning asjaosaliste kogemusi, reaktsioone ja muljeid täheldada. Paljudel tekis masinatega emotsionaalne side. Robotitele hakati projitseerima vaimuseisundeid, s.t soove, tahtmisi, vajadusi ja emotsioone. Sellega kaasnes sageli mure oma tehisliku hoolealuse käekäigu pärast. Turkle seletab nähtust asjaoluga, et masinad ei oma küll mingeid vaimuseisundeid ning ei evi võimet inimesi mõista, kuid nad on programmeeritud esitama tähelepanu ning hoolitsust nõudva käitumise märke. Psühholoogilises plaanis sellest piisab, et me hakkaksime objektile, mis meie tähelepanu ja hoolitsust nõuab, siseelu ja meile suunatud emotsioone omistama. Lisaks ilmnes, et robotite esituses esinevaid tõrkeid, mis justkui peaksid käitumise simuleerituse esile tooma, kiputi tõlgendama ikkagi nende siseelu väljendustena. Kohati võeti illusiooni ülevalhoidmiseks appi üpris fantaasiarikkaid selgitusi. Seega seltsivad robotid etendavad mõningaid meie psühholoogilisi mehhanisme käivitavaid käitumismustreid, mis panevad meid Turkle’i sõnul iseendid petma – me hakkame masinaid inimlikustama. Seltsivate robotite taga on tema arvates idee, et me saame intiimsusega seotud probleeme lahendada neist ringiga mööda minnes. Paljud tema vestluskaaslastest mõistavad seda, aga samas arutlevad ka robotitest kaaslaste eeliste üle inimeste ees.

Raamatu teises osas lahkab autor suhtlust võrgukeskkonnas ja selle mõju meile. Andmed on võetud jällegi ennekõike intervjuudest abiturentide ja tudengite ning nende vanematega. Neid lugusid läbib korduv motiiv: esialgu meile vaba aega juurde võitma pidanud tehnoloogia hoopis ankurdab meid igal mõeldaval hetkel, k.a teiste seltskonnas, ekraanide külge. Lugeja kohtub keskealiste lapsevanematega, kes eiravad oma lapsi, sest nad upuvad töösse, mida nutitelefonid kui kaasaskantavad kontorid ka puhkehetkedel unustada ei luba. Paindlik tööaeg ja kodust töötamine viivad selleni, et töö täidab kogu aja. Ettekujutust puhkusest ilmestab üha enam enda kasvõi ajutine võrgust lahti ühendamine. Oma lugusid räägivad õpilased, kes eelistavad silmast silma suhtlemisele suhtlusportaale ja tekstisõnumeid, mis võimaldavad turvalist distantsi säilitada või paremana näida. Neile sekundeerivad inimesed erinevatest vanusegruppidest, kes ühel või teisel põhjusel eelistavad tehnoloogiat otsesele suhtlemisele. Paljud intervjueeritavad tunnistavad, et suhtlusportaalidesse loodud profiilide ning tehtud postituste mõju ulatub portaalidest väljapoole. Seetõttu kasvab eneseesituse osatähtsus igapäevaelus ning surve hoolikaks eneseloomeks.

Turkle’i sõnul on meil suhtlusportaalides ning tekstisõnumite kaudu suheldes võimalik olla teistega koos, säilitades samas nende suhtes kontrollitud distantsi. Intiimsusega kaasnevate ebameeldivuste tekkimisel saame teisi hõlpsamini vältida ja oma elust välja lülitada. Selle tagajärjel taanduvad inimesed erinevateks ühekülgseteks ja meie jaoks sobivateks osadeks, mis on lahutatud neist kui terviklikest isikutest. Tulemuseks on inimeste objektistamine ja nõrgemad või vähesiduvad suhted nende vahel. Sääraste suhete eelistamine ja robotite käsitlemine võimalike kaaslastena on Turkle’i arvates sümptom üleüldisest inimestes pettumisest.

Need kaks peamist tendentsi – robotite inimlikustamine ja inimeste objektistamine – viitavad Turkle’i arvates peagi aset leidvale võimalikule muutusele meie meelelaadis. Ta nimetab seda robotlikuks momendiks [robotic moment], mis viitab meie emotsionaalsele ja vaimsele valmisolekule aktsepteerida roboteid potentsiaalsete lemmikloomade, sõprade, usaldusaluste ja isegi partneritena. Meid ei huvita enam, mida nad „teavad“ või „mõistavad“ nendega jagatud inimlikest hetkedest, sest vastava käitumise esitus on meie jaoks piisav. Esituse primaarsus, teatav biheiviorism on Turkle’i sõnul robotlikule momendile iseloomulik. Selle kõige taga näeb ta teatavat väsimust inimestega koos olemisega kaasnevatest raskustest. Robotid lükitakse kõikvõimalikesse inimlikest nõrkustest tingitud argielulistesse lünkadesse. Inimesed nõuavad liiga palju, robotite nõudmised on lihtsamad; inimesed valmistavad pettumust, robotid mitte.

Turkle ei ole tehnoloogia suhtes vaenulik. Võtme tema positsiooni määratlemiseks annab põgus teemaarendus raamatu alguses. Psühhoterapeuti imiteeriva programmi ELIZA ilmumisega (sellest olen siin juba varem põgusalt kirjutanud) kaasnes vaenulik suhtumine ideesse, et arvuti võiks olla tõsiseltvõetav terapeut, sest sellel puuduvad inimeksistentsile omased kogemused (teadlikkus oma surelikkusest, leina või kadeduse tundmine jne). Kuna inimterapeut omab sääraseid kogemusi, siis on tal hõlpsam oma patsiente mõista. Selline suhtumine, mida Turkle nimetab „romantiliseks reaktsiooniks,“ oli valdav 1980ndatel. Alates 1990ndatest iseloomustab tema sõnul meie suhtumist tehislikesse olenditesse teatav pragmatism: me hindame neid üksikjuhtumite kaupa ja kontekstist lähtuvalt, küsides endalt, kas antud tehnoloogiline lahendus on oma funktsiooni täitmiseks, nt lapsehoidja olemiseks, piisavalt „elus.“ Turkle’i kohati sentimentaalseks muutuvad etteheited tulenevad minu hinnangul sellest, et ta on hetkel vähemusse jääval „romantilise reaktsiooni“ positsioonil tehnoloogiasse valdavalt pragmaatiliselt suhtuvas keskkonnas. Sentimentaalne toon nõrgestab mõningaid raamatu keskseid argumente. Näiteks väidab Turkle, et tehnoloogia pakub meile läheduse illusiooni ilma intiimsuse, suhtlemisega kaasnevate nõudmiste ning emotsionaalsete riskideta, muutes inimesed veelgi üksildasemaks ja eraldatumaks. See on kindlasti osa tõest, kuid väidet toetavate tõendite taga on eeldus, et kõigest hoolimata on vahetu kontakt inimestega alati alternatiividest parem, sest inimesed jagavad ühist eksistentsiaalset situatsiooni. Säärane eeldus vähendab juba eos tehnoloogia edulugude kaalukust. Kõigest sellest hoolimata toob tekst siiski välja tehnoloogilise progressiga kaasnevad varjuküljed, mida mitmed vaimustunud ülistajad märgata ei soovi. Turkle’i teos on vajalik tasakaalustamaks optimistlike nägemusi, millelaadseid võib leida näiteks David Levy raamatus Love and Sex With Robots: The Evolution of Human-Robot Relationships (2007), mille pealkiri, usun, kõneleb enda eest.

Tänavune sügiskuu on kirjanduses kulgenud Tõnu Õnnepalu tähe all: juubel, romaan, näidendid, millele peatselt lisanduvad uus tõlketeos (Ciorani “Sündimise ebaõnnest”) ja luulekogu (”Kuidas on elada”). Neid sündmusi ja teoseid on saatnud ajakirjanduse suur uudishimu, nii et viimase viie nädalaga on Tõnu pidanud andma ilmselt rohkem intervjuusid kui viimase viie aastaga. Kes enam ei mäleta (ja ega minagi ilmselt kõike ei tea), siis olgu mainitud näiteks pikemad vestlused Loomingus (nr 9, 2012), Päevalehes, Maalehes ja Sirbis, lisaks esinemised telesaadetes MI, AK ja Kirjandusministeerium. Kuid veel enne seda meediatormi tegime augusti keskel Tõnuga väikese kirivestluse Varraku Raamatuklubi ajakirja jaoks; et ajakirja maht oli piiratud, siis pidime mõned küsimused-vastused trükiversioonist välja jätma. Kuivõrd need tundusid mulle huvipakkuvad, otsustasin nüüd autori nõusolekul avaldada intervjuu täies mahus siinses blogis, seda enam, et Varraku Raamatuklubi ajakiri pole veebis kättesaadav. Nii et veel üks täiendus Tõnu ja “Mandala” sõpradele!

Kuigi need žanripiirid tänapäeva kirjanduses on ammu oma sügavama sisu minetanud, siis hakatuseks nendin ikkagi, et rangelt võttes on “Mandala” Su loomingus üle pika aja raamat, mida võib julgelt nimetada romaaniks. Viimane oli “Raadio”, mis ilmus 2002, ja mäletan, et toona mainisid, et see jääb Su viimaseks romaanikatseks. Küsingi siis, kuidas “Mandala” aines oma vormi sai?

Siiralt: ikka kassidelt. Sest mu soov oli kirjutada raamat kassidest. Mis see ikka olla saab, kui mitte romaan? Kui ta pole poeem või jutustus. Aga kassidest kirjutamine sai võimalikuks alles siis, kui ma taipasin, et neist kirjutada saab ainult kirjutades inimestest. Kassidest kui kassidest pole ju tõesti palju midagi kirjutada. Nad on lihtsalt ühed loomakesed, kes elavad meie juures oma elu, millest nad meile eriti ei räägi. Aga teistpidi on nad elusolendid nagu meiegi, erinevad küll, aga mitte lõpmatult erinevad. Midagi nad võivad meis avada –nagu kõik olendid, kellega kokku puutume, kellega lausa koos elame – ja see miski saigi romaani kirjutamise võtmeks. Jutustada kassidest, aga mitte kassidest. Endast, aga mitte endast. Ega endast tegelikult ka ei saa. Endast ei ole huvitav. Aga ennast saab vaadelda nagu iga inimest, ja võimalust selleks on ju rohkesti, nii et enda põhjal saab teha nii mõnegi üldistuse, saab kirjutada inimesest. Muidugi jääb ainult endast väheseks. Kirjanduslik kuju, tegelane, et ta elaks, peab olema loodud ikkagi veidi laiemale pinnale kui üksainus inimene, olgu see inimene või meie suurepärane ja mitmekülgne mina ise. Kassid andsid mulle kätte õige tooni, millega rääkida neist asjadest, millest ammugi olin rääkida tahtnud, aga millest otse rääkida ei saagi.

Su raamatud on enamasti väga konkreetsete kohtadega seotud, olgu siis Eestis või kaugemal. “Mandala” paistab olevat selgelt välja kasvanud Su elust Esnas, Järvamaal, kuhu seitse aastat tagasi elama kolisid. Samas ei ole see mingi Esna kroonika, reaalseid kohanimesid romaanis tegelikult polegi, isegi see Esna-viide on praegu minu poolt mängu toodud. Aga ikkagi, kui tähtsad olid selle teose sünnis konkreetsed kohad?

Need juhtusid olema need kohad. Teistsugustes kohtades elades oleks tulnud teistsugune raamat, aga kui palju teistsugune, ei tea, ega saagi kunagi teada. Kohad, kus elad, muutuvad osaks su elust ja võib lausa öelda, saatusest. Tagantjärele ei tundu nad mitte sugugi juhuslikud. Võimatu kujutleda, et oleksid võinud selle aja elada kusagil mujal. Iga koht on kogemus – ju siis selline, mida just vaja oli. Kust mina tean! Aga mis on koht? See on see elu, mis sa elad sellel ajal, need inimesed, keda seal kohtad – ja noh, kassid ka! –, need asjad, mida teada saad, nii endast kui elust kui kõigest. Veel on igal kohal oma minevik, lood, mis sellega kaasas käivad, seal enne sind elanud inimeste elu. Lõpuks muidugi maakoht ise ka, selle taevas, selle ilmastik (kui erinevad on needki vaid Eesti piires, muide isegi näiteks Hiiumaa piires, seda ei väsi ma imestamast), selle mullad ja veed ja metsad ja kõik. Kuidagi kannab ka kõik see mingit kogemust. Igal maastikul on mingid omad meeleolud, omad kurvastused ja omad rõõmud, isegi oma tarkus. Sest mis muud on kirjaniku kapital kui kogemus: elamused, arusaamised, kõik see, mis elu talle ette on toonud, enamasti pigem vastu tema tahtmist. See on ju lausa naljakas, kuidas me ei taha targemaks saada. Muidugi ei taha, sest igast oma rumaluse- ja illusioonikübemest loobumine on valus. Kui inimene kolib uude kohta, eks ta siis ka ju unista õnnest, mis seal saabub. Kõik on siin teistmoodi, vanad deemonid kindlasti ei leia mind siit üles! Aga nad leiavad, kui neist veel jagu saadud pole (siis nad kaovad, nagu poleks neid olnudki ja ega olegi), ja lisaks veel kindlasti paar uut. Koht võib olla igas mõttes ilus ja helge, aga absoluutselt kindlasti on tal ka oma tume pool, millega sul rinda pista tuleb. Järvamaale minek oli üks otsus, mille tagajärgi ma muidugi ei teadnud. Igatahes oli see üks rikas aeg. Ajuti väga raske, aga tagantjärele ei loe see ju midagi. Aga et see kogemus kirja panna, pidin ma sealt jällegi ära tulema. Sealjuures polnud mul mõtteski, et ma hakkan siin Hiiumaal just neid Järvamaa-aja kogemusi kuidagi raamatuks vormima. Aga nii ta läks. Jälle kasside pärast. Nemad on ju sealt pärit. Neile on see kodumaa.

Kassid ilmusid Su ellu alles Esnas, kui ma ei eksi. Ja mingis mõttes on need kassid “Mandalas” väga olulised, nagu ka intervjuu alguses kohe tunnistasid. Kui nad pole just peategelased, siis nende pilk on pidevalt kohal kindlasti. Kuidas need kassid ikkagi romaanis nii prominentse koha hõivasid?

Ah ei, eks neid kasse ole enne ka olnud. “Paradiisi” raamatuski on kassidest juttu, aga siis oli see suhe, kuidas öelda, vähem isiklik. Ja Järvamaale tulles ma ei mõelnud küll kasse võtta, aga sain nad koos majaga, nii nagu kirjanik saab nad “Mandalas”. Võib-olla on see vanusega seotud, et hakkad rohkem enda ümber selliseid väikeseid asju ja olendeid tähele panema. Noorena oleme kangesti endast haaratud, teiste ja muu jaoks jätkub vähem tähelepanu. Vaatlusoskus on kindlasti midagi sellist, mis tuleb elu jooksul.

“Mandala” on kirjutatud kolmandas isikus, ja peategelast, maamajja elama kolinud kirjanikku, on kujutatud tihti veidi iroonilises võtmes, tema enese- ja õnneotsinguid esitatakse lugejale väikese distantsiga. Samas, kui üldiselt on Su lugejad harjunud, et kirjutad mina-vormis ja ei ehita selget vahet enda kui jutustaja ja enda kui tegelase vahele. Kuidas Sa seekord oma jutustajahääle leidsid?

Iroonia mul küll eesmärgiks ei olnud. Lihtsalt see tegelane tegi mulle natuke nalja. Kõik need tema peamurdmised ja vaevlemised ja otsingud. Eks nad ju ole naljakad ka, kui sa ise parajasti peadpidi seal sees ei ole. Kui neist asjadest kirjutada surmtõsiselt, oleks see igav nii endale kui lugejale ja pealegi mõttetult sünge. Kellele seda vaja oleks? Raskust on elus niigi küll ja rohkem. See tähendab, me oskame seda endale leida. Selles me oleme meistrid.

Kuigi võiks arvata, et see kolmandas isikus jutustamine lubab Sul ennast peategelasest selgemini eristada, siis mulle tundub, et õigupoolest toob selline kõrvalt pilk isegi ehedamalt välja need küsimused ja teemad, mida ise oluliseks pead. Kuidas Sulle endale paistab, kas “Mandala” on mõnes mõttes kõige avameelsem teos, mille oled kirjutanud? Isegi kui see on ühtlasi üks Su kõige rohkem fantaasiaga tembitud tekste.

Mina ise seda avameelsuse määra öelda ei oska. Eks ma ole ikka igas raamatus tahtnud siiras olla. Võib-olla on siiruski oskus, mis tuleb ajaga, ma ei tea. Kuigi arvatakse muidu, et noored on just siirad. Võib-olla lapsed ongi, aga siis tuleb elu oma valede ja varjamistega… Fantaasia on kindlasti üks tee siiruse, aususe, otsekohesuse juurde. Näitleja laval on teinekord siiram, avab ennast inimlikus mõttes hoopis sügavamalt kui seesama inimene “elus” ehk kunagi teeb. Üldiselt on küll nii, et kunstis on ausus a ja o, vale tuleb seal otsekohe välja. Mitte see ausus, et sa räägid ära, “kuidas kõik oli”, vaid ausus sügavamas mõttes: sa räägid välja midagi, mida sa ka ise enne ei teadnud. Võib-olla koguni tükikese sellest, kuidas kõik on.

Mäletan, et kui varakevadel rääkisid, et kirjutad uut raamatut, siis ütlesid, et tahaksid, et see oleks veidi lõbusam, kergem, et seda võiksid lapsedki lugeda. Kujutan ette, et see kergeks saamine on kõige raskem ülesanne üldse. Lõpptulemuse osas saavad muidugi lugejad olema hindajateks, ent küsin, kas “Mandalat” kirjutada oli Sul tavalisest kergem, lõbusam?

Tegelikult on iga raamatut olnud väga tore kirjutada. See on küll, nagu vana Hemingway ütles, pidu sinus eneses. Aga eks neid pidusid ole ka erinevaid. Ja kes neid vanu pidusid enam nii täpselt mäletab. Mingi elevuse, lahtioleku, julgeksin isegi öelda, kirgastatuse tunne käib küll alati raamatu kirjutamisega kaasas. Ja kiisudest kirjutada oli muidugi siiralt lõbus. Ma ei tea, kas lapsed seda lugeda tahavad (nagu lapsed oleksid kõik ühesugused!), kuigi minu meelest “Joosepi” osa võiks küll ka mõni laps täiesti vabalt lugeda, aga seda kirjutades sain ise küll vist natuke laps olla. Jeesuski käsib, et saage nagu lapsed. Ta ei käsiks seda, kui see oleks niisama lihtne, ja ma ei taha öelda, et ma nüüd olen kuskil sealmaal. Pole, kahjuks. Aga tasub sinnapoole püüda küll, jah, nagu Sa ütled, kerguse poole. Selles kerguses on lõpuks kõik - kuigi ta eemalt võib tunduda “lapsik” ja tühine – vabadus, ausus, tõe äratundmine, leebem ja armastavam pilk nii endale kui teistele…

Kuna “Mandala” ilmub Su esimeseks juubeliks, siis küsin lõpetuseks üldisemalt, mis Sind on hoidnud kõik see aeg kirjanduse ja kirjutamise juures. On see puhtalt kirjutamisest saadav nauding? Miski seesmine tung? Harjumus? Või midagi muud?

Oh, kust ma teada võin, mis just. Olen kord astunud sellele teele ja kogu aeg on olnud tunne, et ta on veel nii pooleli, et see päris raamat on ikka veel kirjutamata (iga kord kui kirjutad, on see muidugi just see päris raamat). Küllap kirjutamise mõnu ja rõõm muidugi ka, mis siis, et selle eest tuleb teinekord ka päris kallist hinda maksta. Aga mille eest ei tule? Kunagi mulle tundus ka, et viiskümmend on ikka juba vanus, aga pole midagi. Aeg, mis läinud on, tundub nii lühike. Sellepärast ma ei saa sellest juubeli-asjast ka üldse aru. Pole mingit tunnet, et saaks juba mingeidki kokkuvõtteid teha, või et oleks midagi ette näidata. Kõik on veel nii pooleli, tegemata. Lõpuks pole see juubel (alates sõnast) muud kui üks mälestus juutide piibellikust ajaarvamisest, mis ei käinud mitte kümne, vaid seitsme aasta kaupa. Iga seitsmes aasta oli sabatiaasta, kui maal puhata lasti ja võlgu kingiti jne., seitse korda seitse oli siis nii suur, et sellele järgnes veel üks: viiekümnes. Just nii ma seda asja omaette võtsingi: Hiiumaa metsade keskele kaheks aastaks elama tulles ütlesin endale, et olgu need kaks siis sabatiaastad. Et paistab, mis saab. Ja minu arust kirjutamine on miski, mis käib just sabati, pühapäeva, rahupäeva juurde, mitte argipäeva. Omamoodi pühitsemine. Ja imelikul kombel on just pühitsemine miski, mida iial vist õieti ära ei õpi.

Küsitlenud Marek Tamm, 15. august 2012

Kui esimesed viiskümmend miljonit inimest Internetti pärale jõudis, siis nad leidsid, et nett on päris äge koht. Kui kohale jõudis aga pool miljardit, siis oli nende seas juba nii palju värdjaid, et tuli hakata mõtlema, kuidas säilitada ülejäänud kasutajate terve mõistus. Tehti seal vahepeal, mis seal tehti, kuid lõpuks sündisid netis kitsama ringi sotsiaalvõrgustikud, mille üks tugevaid külgi on see, et inimesed saavad ise üksteist korrale kutsuda ja ise valida, kellega nad suhtlevad. Puhas geenius.

Mõnda aega tundus, et sotsiaalvõrgustikud on päris tore koht. Peagi sain näiteks Allan Martinsoniga sõbraks nii Facebookis, Twitteris, LinkedInis, Myspace’is, Flickris, Del.icio.usis, Nagis, Bloggeris, Skype’is, Quotistas, Quoras kui ka Google+is ja võimalik ka et Soundcloudis ja Wakoopas.

See kõik tõi mu ellu olulist lisaväärtust, sest minu sotsiaalvõrgustikud eesotsas Martinsoniga tõesti filtreerisid välja olulisi terakesi hulkade tarkusest ja see muutis ka kvaliteetsemaks minu meedia ja kultuuritarbimise. Ma leidsin üles uut muusikat, artikleid ja raamatuid, mida ma ise nii kergesti poleks leidnud.

Ma ise käisin Garage48-l välja idee teha kollektiivse lugemise start-upi tööpealkirjaga Bookmaps ning mitu inimest, kes arvasid esiti, et ma olin rääkinud Boobmapsist, istusid koos minuga öösiti üleval, et visioon ellu viia.

Ühel hetkel mõistsin, et see Bookmapsi värk võib kogemata osutuda kaikaks hermeneutilises rattavärgis ning hakata raamatute tähendusi vangistama, sest raamat sünnib ju iga lugemisega uuesti. Kellegi teise lugemiskogemus ja seosed on olulised vaid juhul, kui need eeslugejad on mingisugused olulised ajud, kelle puhul aga on loota, et nad arvavad raamatutest juba mujal nii ehk naa.

Raamatukaardistamise vastu huvi kaotanud, märkasin, et mingi rahvas oli hakanud postitama sotsiaalvõrgustikesse oma sportimise tulemusi aplikatsioonide kaudu nagu Endomondo, Runkeeper ja nii edasi. “Kasutaja läbis jalgsi 3 minutiga 42 meetrit ja kulutas 1 kalori”. Ilmusid välja ka mõned tõsisemad tulemused, näiteks Meikar lidus välismaal olles kogu aeg 14 kilomeetriseid ringe üsna normaalse ajaga, loodetavasti Lillost kiiremini aga kuna ma Lillo sõber ei ole, siis ma ei tea, mis ta aeg on ja ta on endast rohkem mulje jätnud kui mehest, kes armastab kaarte enda ligi hoida.

See selleks, kuid oluline on, et kunagi oleksin mõelnud, et see tulemuste vahetamine on nagu unistuse täitumine, korraga saavad kõik inimesed võistelda kõigi inimestega, ükskõik kus nad on. Me saaksime ju tõesti vaadata, kes on kõvem. Ja me saame järjest paremaks ju nii, sport muutuks populaarsemaks. Järjekordne iselutsiv jäätis. Ent ometi ei ole ma Endomondot endale kunagi installeerinud, sest samal ajal tajusin, et võrgustikes on tekkinud sellelaadse informatsiooni üleküllus ning kui algul oli põnev, siis täna jätab absoluutselt külmaks oma sportlike tulemuste avalikustamine ja mitte sellepärast, et nad kehvemad oleks kui teistel, vaid selles, et ma olen sõber liiga paljude inimestega. Ma olen jõudnud uude ajastusse.

Ütleme näiteks, et eelmine ajastu oli autoajastu ja autoajastu alguses võis igaüks sõita autoga nii kiiresti kui mootor võimaldas ja laupäeviti, kui inimestel olid pulmad, siis sõitsid nad läbi külade ja lasid signaali ja rahvas rõõmustas. Siis aga hankisid teisedki endale autod, kuni lõpuks selgus, et autoomanikke on rohkem kui neid, kellel autosid pole ning kogu rahvas istus hommikuti ummikus, reostas õhku ja tuututas. Vabadus oli läinud, kuigi autod läksid üha paremaks. Üleminek oli küps ja see, mis kunagi tundus vaid mõnedele kättesaadav ime, oli korraga igapäevane ja pinget täis.

Vot sama asi on juhtunud ka vähemalt minu ja ilmselt ka paljude mu sõprade sotsiaalvõrgustikega. Kui te tahate, et võrgustikest kasu oleks, siis tuleb vähem tuututada ning wc-sse minekuks ei pea Runkeeperi avalikku logi käima panema. See kõik toob mind aga Goodreadsi juurde, millega ma hiljuti ühinesin ning sain seal kohe tuttavaks Allan Martinsoniga.

Tänu Goodreadsile olen tõesti avastanud oma sõprade raamaturiiulist mitu väga lahedat raamatut, samuti tulevad kasuks kasutajate arvustused, kuid juba on näha ka kaks ohtlikku trendi, mis ilmselt mõjuvad päris lämmatavalt.

Esimene neist on Endomondo-tüüpi mehed, kes peavad iga lehekülje läbilugemisest teistele teada andma ning teiseks on mingid sotsiaalsed alpinistid, kes arvavad, et tegemist on kohaga, kus peaks hindama kõiki raamatuid, millega nad elus on kokku puutunud. Karupoeg Puhhile anname 4 punkti. Isa Goriot - noh, see oli igav, paneme kaks punkti. See kõik oleks neist nelja aasta eest ehitanud mingisuguse hiid-intellektuaal-avatari, kuid täna kahjuks loeksin parem Nigeeria spämmkirju kui laseksin sellisel oma feedis märatseda.

Minu meelest on Goodreadsis parim lugeda infot värskelt loetud raamatute kohta. Sellist inimest, kes oma reaalajas liikuvat kogemust jagab, on põnev jälgida. Huvitav võib olla ka see, kui mõni uus sündmus või uus raamat toob esile mõne seose vana raamatuga.

Aga huvitav pole see, kui te topite sinna kogu oma raamatukogu koos kokaraamatutega. Postmateriaalsuse suunas liikuval ajastul ei tule ma neid teilt laenama nagunii. Kui ma raamatut tahan, siis ma saan selle mingil moel kätte enne kui ma ketsid jalgagi jõuan panna.

Head Goodreadsi kontaktid on ka need, kes mõtlevad arvustusi kirjutades sellele, mida see arvustus annab kellelegi teisele, mitte ei jutusta ümber, mis täpselt raamatus toimus (vähemalt kirjutage siis ette, et spoiler* või nii). Aga ega muud ei olegi, lõppude lõpuks on igaühe kontaktidering ju tema enda kujundada.

*Kuidas üldse tõlkida eesti keelde sõna “spoiler”?

Olen teadnud Carlo M. Cipollat (1922–2000) kui üht 20. sajandi olulisemat Itaalia ajaloolast, kelle arvukad tööd olid põhiliselt pühendatud varauusaegse Euroopa majandusajaloole. Ent kes on kirjutanud ka väikese, ent väga olulise raamatu “Kellad ja kultuur, 1300-1700″ (Clocks and Culture, 1300–1700, 1967, kordustrükk 2003). Kuid alles äsja avastasin, et sellel erudeeritud Itaalia ajaloolasel, kes olulise osa oma akadeemilisest karjäärist teostas Ameerikas, ei puudunud rafineeritud huumorimeel. Nimelt üllitas Itaalia kirjastus Il Mulino mullu oktoobris esimest korda raamatuna ühe Cipolla vaimuka arutluse, mille ta oli 1976. aastal kirjutanud inglise keeles ja eksklusiivse väljaandena sõpradele kinkinud. Raamat kannab pealkirja “Inimliku rumaluse alusseadused” (The Basic Laws of Human Stupidity) ja sisu vastab täpselt lubatule.

Rumaluse seaduseid sõnastab Cipolla kokku viis, noppisin need raamatust välja ja tõlgin siin jutti ära. Mõistagi on aga teose põhiväärtus nende vaimukas kommentaar. Niisiis:

1. Alati ja paratamatult alahinnatakse liikvel olevate rumalate inimeste hulka.
2. Võimalus, et mõni inimene on rumal, ei sõltu selle inimese teistest omadustest.
3. Rumal inimene on selline inimene, kes põhjustab teisele inimesele või inimrühmale kaotusi, sellest ise kasu saamata ja võimalik, et koguni ise kahju kannatades.
4. Mitterumalad inimesed alahindavad alati rumalate isikute laastavat mõju. Eriti unustavad mitterumalad inimesed pidevalt, et alati, kõikjal ja ükskõik mis olukorras osutub rumalate inimestega tegelemine ja/või nendega seltsimine kalliks eksimuseks.
5. Rumal inimene on kõige ohtlikum inimtüüp.

Cipollo lähtub oma arutluses rumalatest inimesest lihtsast tõdemusest, et maailmas elab nelja tüüpi inimesi: arukad, lollid, abitud ja röövlid. Need neli tüüpi on tuletatud lihtsast skeemist, kus üks parameeter märgib tegevusest sündivat kasu või kahju inimesele endale, teine aga kasu või kahju teistele inimestele. Inimene, kelle tegevus toob kasu talle endale ja teistele, on arukas; inimene, kelle tegevus toob kahju talle endale, ent kasu teistele, on abitu; inimene, kelle tegevus toob kahju teistele, ent kasu talle endale, on röövel, ja inimene, kelle tegevus toob kahju nii talle endale kui ka teistele, on rumal. Neid põhitüüpe saab omakorda jagada alatüüpideks (nt. rumalad röövlid, kes teevad teistele palju kahju, ent endale vähe kasu, jne).

Cipollo esitab selle skeemi lihtsa joonisena, kus horisontaaltelg viitab tegevusele, mis mõjutab ennast, ja vertikaaltelg tegevusele, mis mõjutab teisi. Pluss ja miinus viitavad vastavalt tegevuse kasulikkusele või kahjulikkusele.

Lolli peab Cipollo kõige ohtlikumaks inimtüübiks seepärast, et tolle käitumine on ebaloogiline ja ootamatu ning seega pole ennast võimalik kunagi tema eest kaitsta (nagu näiteks on see teatud määral võimalik röövli ja abitu puhul). Ja kuna lolle on alati rohkem, kui arvatakse, ja nende vastu kaitse puudub, siis paratamatult lõpeb inimkond lollide võiduga.

Raamatu lõpus on autor esitanud ka mitu tühja graafikut, mille iga lugeja saab siis nii enda kui ka oma sõprade paremaks mõistmiseks ära täita.

P.S. Märkasin, et veebis on see tekst ka tervenisti loetav (koguni illustreeritult, ent ilma originaali joonisteta), nii et ei peagi endale raamatut tingimata soetama.

Üldiselt on unustamine olnud norm ja mäletamine erand. Põhjused on muuhulgas majanduslikud: mäletamine on unustamisest kulukam, nõudes nii erilist oskusteavet (nt kirjaoskust või mälutehnikaid) kui ka materjale informatsiooni talletamiseks ja loomulikult aega teabe inskribeerimiseks. Üldine kirjaoskus, hariduse laialdasem kättesaadavus ja tehnoloogilised uuendused on aegamööda muutnud mäletamise ja unustamise vahekorda. Tänu tehnoloogiale on informatsiooni säilitamise kulud kahanenud ning talletamisele kuluv aeg lühenenud. Viktor Mayer-Schönberger, Oxfordi Interneti Instituudi professor, kirjutab, et nimetatud protsesside tulemuseks on ajaloos pretsedenditu olukord, kus unustamine on mäletamisest kulukam. Näiteks võib digikaameraga teha sadu või isegi tuhandeid kaadreid ning suure mahutavusega mäluseadmed võimaldavad neid kõiki ilma suurema vaevata säilitada. Sellises olukorras on ajalises plaanis odavam kõik fotod säilitada, selmet neid enne säilitamist sorteerida. Edasi, tänu seadmete kahanevatele mõõtmetele ja üldplaanis langevatele hindadele on talletamine ning jälgimine üha hõlpsam ja kõikehõlmavam. Infotehnoloogia omakorda võimaldab andmebaase, otsingumootoritesse jäetud jälgi, sotsiaalvõrgustikes asuvaid profiile ja muud kasutajate poolt loodud sisu arvutivõrkude kaudu omavahel siduda ning võrrelda. See teeb võimalikuks kasutajatest võrdlemisi põhjalike koondportreede koostamise. Ühtlasi muudab infotehnoloogia meie kohta käiva informatsiooni kättesaadavaks oluliselt suuremale publikule, kui seda võimaldasid varasemad andmekandjad. Lisaks kõigele sellele on digitaalne mäletamine ühekülgne. Kui orgaaniline mälu talletab informatsiooni koos kontekstiga, siis digitaalne mälu üldiselt konteksti arvesse ei võta. Kõik see kokku annab Mayer-Schönbergeri sõnul halvemal juhul tulemuseks n-ö digitaalse panoptikoni.

Oma raamatus Delete: The Virtue of Forgetting in the Digital Age (2009) vaatleb Mayer-Schönberger ajaloolisi protsesse, mis on meid sellise olukorrani viinud, kus mäletamine odavam kui unustamine. Ta käsitleb mäluga seotud küsimusi, ennekõike mälu sotsiaalset ja personaalset rolli. Veel visandab ta võimalikke tulevikustsenaariume ning analüüsib ja hindab erinevaid väljapakutud lahendusi, millest mõningad on nüüdseks ka teatud määral rakendust leidnud. Mayer-Schönberger soovib üleüldise ja aina kasvava mäletamise tuhina keskel meelde tuletada unustamise voorusi. Tema sõnul soosib unustamine eksimuste andestamist, uute võimaluste andmist ja sõnavabadust. Kuidas täpsemalt on unustamine seotud sõnavabadusega? Mayer-Schönberger pelgab, et totaalne mäletamine, mis teeb iga meie talletatud sõna või teo potentsiaalselt kättesaadavaks määramatult suurele hulgale inimestele määramatuks ajaks tulevikus, viib lõpuks enesetsensuurini. See võib kahandada kodanikualgatuse korras tehtud ülesastumisi, sest olude muutudes on meie varasemad seisukohavõtud endiselt kättesaadavad ning neid saab meie vastu ära kasutada. Autori pakutud lahenduseks on andmete aegumiskuupäevad, mis kujutavad endast failide juurde käivaid metaandmeid, milles kasutaja määrab teatava ajaperioodi faili säilitamiseks. Kui aeg saab täis, siis fail kustub. See sunnib kasutajaid kasvõi hetkekski mõtlema selle üle, kui pikaajaline on nende poolt talletatud andmete väärtus. Siin on mõningane sarnasus Jonathan Zittraini, Harvardi küberõiguse eksperdi ideega, et meil peaks olema õigus kuulutada välja n-ö maineline pankrott, mis seisneb meie digitaalse mineviku teatavate aspektide kustutamises digitaalsest mälust. Aegumistähtaegadel on Mayer-Schönbergeri arvates mitmeid eeliseid. Näiteks me ei pea kardinaalselt muutma oma internetikäitumist ning saame kõiki infotehnoloogia hüvesid ka edaspidi kasutada. Ühtlasi on tegemist piisavalt paindliku lahendusega tehnilisele ja mehhaanilisele probleemile, mis on ühtlasi kohaldatav suurele hulgale üksikjuhtumitele, mida oleks muidu raske suruda mõne standardse tehnilise lahenduse raamesse. Antud lahenduse oluliseks eeliseks on raamatu autori sõnul ka selle rakendamise vähene majanduslik kulu ning asjaolu, et vajalik tehnoloogia on juba olemas.

Teisalt on minu teada ajaloolased tundnud muret, et meid puudutavate andmete aina suurem digitaliseerimine võib viia olukorrani, kus tulevikus ei ole mineviku uurimiseks vajalik informatsioon enam kättesaadav kas formaatide aegumise või muude tehnoloogiaga seotud ettenägematute asjaolude tõttu. Digitaalsete andmete säilitamine, aegunud formaatide loetavaks muutmine ning digitaalselt talletatud informatsiooni degradeerumise vältimine on ainult mõningad probleemid, millega humanitaaria üha enam digitaalseks muutuva mäluga seoses silmitsi seisab. Nende probleemide valguses võivad Mayer-Schönbergeri ettepanekud pigem kahjulikuks osutuda. Inimesed ei suuda ette näha, milline osa nende poolt toodetud informatsioonist võib tulevikus väärtuslik olla. Samas on kultuuris endas olemas selektsioonimehhanismid, mille varal mingi osa talletatud kultuurist säilitatakse, teine osa aga unustatakse. Aga isegi unustatud või oma kaasajal väärtusetuks loetud aspektid kultuurist on potentsiaalselt taasavastatavad seni, kuni nad mingil kujul säilivad. Tähtajaliselt isekustuvad failid muudavad sellise taasavastamise pea võimatuks. Mayer-Schönbergeri mure totaalse mäletamise mõjust privaatsusele on õigustatud, kuid ma ei jaga tema skepsist inimkäitumise muutmise võimalikkuse kohta. Ta leiab, et aegumistähtajad on mõningasest enesetsensuurist parem lahendus, sest inimesed ei mõtle kuigi hoolikalt läbi, millist teavet nad enda kohta internetikeskkonnas avalikult kättesaadavaks teevad. Sellise järelemõtlemise tekkimiseks kulub tema hinnangul aga liiga palju aega, kuid lahendust totaalse mäletamisega seotud probleemidele on tarvis nüüd ja praegu. Siinkohal ma Mayer-Schönbergeriga ei nõustu ning leian, et kohati juba patoloogilisi mõõtmeid võtva enesenäitamise keskel oleks mõningane tagasihoidlikkus ja enesetsensuur pigem tervitatav.

Mayer-Schönbergeri raamat tõstatab olulisi küsimusi mäletamisest ja unustamisest digitaalse mälu ja totaalse mäletamise tingimustes. Isegi kui autori pakutud lahendustega ei saa (vähemalt siinkirjutaja) täielikult nõustuda, algatas raamat vajaliku arutelu meid igapäevaselt üha enam puudutavatel teemadel, millega oleme tõenäoliselt sunnitud veel mõnda aega kokku puutuma.

Uutmoodi lugemiskogemus: