Varraku raamatublogi

Blogi kõikidele, kellest raamatud hoolivad

Mõned nädalad tagasi, postituses eesti mehe lugemisjanust aastal 1819, mainis Marek möödaminnes üht Itaalia 16. sajandi möldrit, kes luges rohkem kui see ta tervisele hea oli. Jutt oli Domenico Scandellast, kes suri 1599. aastal tuleriidal, kuid kelle Itaalia ajaloolane Carlo Ginzburg neli sajandit hiljem raamatuga Juust ja vaglad surematuks kirjutas.

Carlo Ginzburg

Lõpetasin värskelt Ginzburgi 2000. aastal ilmunud raamatu No Island Is an Island, mille eessõnas viitab autor tagasi Menocchiole (hüüdnimi, millega Scandella oma kodukülas tuntud oli) ning nendib, et inkvisitsioonikohtu protokollidest leitud lugu lugemishuvilisest Friulia möldrist pani ta esmakordselt tõsiselt mõtlema sellele, kuidas inimesed mõistavad ja kasutavad oma loetud tekste sageli kõige ootamatumal moel. Huvi nende erinevate tõlgenduste ja rakenduste vastu on viinud Ginzburgi ajalooliste dokumentide lugemisest kirjanduse juurde ning No Island Is an Island ongi kogumik neljast lühikesest esseest, milles Ginzburg rakendab oma isikupärast meetodit hulga kirjanduslike (või siis vähemalt mitte-ajalooliste) tekstide ning nende autorite peal.

Esimene essee paigutab Thomas More’i Utoopia selle 16. sajandi konteksti, noppides tekstist välja kümneid viiteid More’i ennast mõjutanud autoritele ja raamatutele ning lugedes Utoopiat seejärel läbi More’i kaasaegse Mehhiko piiskopi Vasco de Quiroga silmade, kes püüdis selle kaudu mõtestada eurooplaste kohalolu Uues Maailmas. Järgmiseks võtab Ginzburg ette kuninganna Elizabethi aegsel Inglismaal põgusalt väldanud debati riimi (versus värsistamise) barbaarsuse üle ja näitab, kuidas see paigutus laiema inglise rahvusliku identiteedi otsingute konteksti. Järgmine essee hüppab ajas kaks sajandit edasi ning piilub Tristam Shandy autori Laurence Sterne’i lugemislauale, leides sealt Hume’i, Locke’i, Alexander Pope’i, Jonathan Swifti ning Richard Burtoni kõrvalt veel Pierre Bayle’i esoteerilise Dictionnaire historique et critique, millest Sterne liberaalselt laenas nii vormi kui sisu osas. Viimane peatükk käsitleb Robert L. Stevensoni üht vähetuntud jutustust džinni sisaldavast pudelist, mis toob selle omanikule õnne ja rikkust, kuid mille too peab kellelegi edasi andma — ja leides selle raamatu poola antropoloogi Bronisław Malinowski lugemisnimekirjast näitab Ginzburg, kuidas nimelt see jutustus võis aidata Malinowskil näha Tobriandi saarte elanike kula-ringi. See põgus kokkuvõte mõistagi ainult riivab Ginzburgi sügavate ja detailirohkete käsitluste pinda.

Ginzburg on ise tunnistanud oma intellektuaalset võlga Erich Auerbachile ning seda raamatut lugedes on see mõju väga selgelt tajutav. Ühes oma 1952. aasta essees avaldas Auerbach skepsist Goethe Weltliteratur-i kontseptsiooni kasulikkuse üle, kaheldes sellise ühtse, ülalt-alla ja totaliseeriva lähtepunkti võimalikkuses tänapäevases maailmas. Auerbachi arvates peaksime me selle asemel otsima Ansatzpunkte, konkreetseid algpunkte, millest lähtuda selle laiema vaate otsimisel — mis aga saaks olla ainult sellise otsingu tagajärg ja mitte eeldus. See võiks vast tõesti omal moel olla ka Ginzburgi kreedo ajaloolasena ja igal juhul kumab see lähenemine läbi sellest konkreetsest raamatust. Kirjeldades lugejale üksikuid kirjanduslikke saari näitab Ginzburg meile tegelikult tervet arhipelaagi, mis ulatub läbi mitmete sajandite ning jätkub ka No Island Is an Island-i silmapiiri taha.

Veebruari viimastel päevadel istusid jälle koos Kultuurkapitali tänavuste kirjandusauhindade žüriid, et valida sõelale jäänud nominentide seast välja laureaadid. Homme tehakse tulemused ametlikult teatavaks, auhinnad ise antakse üle emakeelepäeval, 14. märtsil Kirjanike Liidu musta laega saalis. Riputan laureaatide nimekirja siia blogisse väikese edumaaga üles, nagu varem nominendidki.

Pikalt valikuid ei kommenteeri, ent põhižürii töö kohta võin öelda, et otsused olid väga üksmeelsed, isegi kui arutelud kujunesid kohati tõsisteks, seda eeskätt parima luule- ja proosateose valimise osas. Tulime ka välja ettepanekutega anda edaspidi näitekirjanduse auhinda välja üle aasta või siis delegeerida see sootuks näitekunsti sihtkapitalile; samuti leidsime, et kaaluda tasuks tõlkepreemiate diferentseerimist, luues eraldi auhinna parimale luule-, proosa- ja mitteilukirjanduslikule tõlkele.

Ja kes pole veel jõudnud, siis soovitan kõik laureaadid lugemislauale tõsta!

Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade laureaadid 2009. aasta loomingu eest

Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade põhižürii koosseisus Marek Tamm (esimees), Luule Epner, Maarja Kangro, Kajar Pruul ja Ülo Tuulik valis aastaauhindade laureaatideks järgnevad teosed:

ILUKIRJANDUSLIK PROOSA:
Kalev Kesküla, “Elu sumedusest” (Tuum)

LUULE:
Hasso Krull, “Neli korda neli” (EKSA)

NÄITEKIRJANDUS:
Žürii otsustas tänavu näitekirjanduse auhinda mitte välja anda.

ESSEISTIKA:
Jaan Kaplinski, “Paralleele ja parallelisme” (Tartu Ülikooli Kirjastus)

VABA AUHIND:
Jaan Undusk (koostaja), Friedebert Tuglas, “Valik proosat” (Avita)

LASTEKIRJANDUS
Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali lastekirjanduse žürii koosseisus Jaanus Vaiksoo (esimees), Indrek Hirv ja Jaanika Palm valis aastaauhinna laureaadiks järgmise teose:

Mika Keränen, “Peidetud hõbedane aardelaegas” (Jutulind)

TÕLKEKIRJANDUS
Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali tõlkekirjanduse žürii koosseisus Krista Kaer (esinaine), Ly Ehin ja Kersti Unt valis aastaauhinna laureaatideks järgnevad teosed:

ILUKIRJANDUSLIK TÕLGE VÕÕRKEELEST EESTI KEELDE:
Piret Saluri: Mika Waltari, “Sinuhe” (Varrak)

ILUKIRJANDUSLIK TÕLGE EESTI KEELEST VÕÕRKEELDE:
Jean Pascal Ollivry: A. H. Tammsaare, “La Colline -du-Voleur. Vérité et Justice”, kd. 1; “Indrek. Vérité et Justice”, kd. 2 (Gaïa)

VENEKEELSE AUTORI KIRJANDUSAUHIND
Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali venekeelse autori žürii koosseisus Ilja Sundelevitš (esimees), Valentina Kašina ja Vaapo Vaher valis aastaauhinna laureaatideks järgnevad teosed:

PROOSA:
Andrei Ivanov, “Putešestvie Hanumana na Lolland” (Avenarius)

LUULE:
Nikolai Karajev, “Bezumnoe malabarskoe tšaepitie” (Kite)

ARTIKLIAUHIND
Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali artikliauhinna žürii koosseisus Liina Lukas (esinaine), Eve Annuk ja Janika Kronberg valis aastaauhinna laureaadiks järgmise artikli:

Marju Lepajõe, “Reiner Brockmanni värsside vältimatusest”, Keel ja Kirjandus, nr 10.

Stieg Larssoni lood lohetätoveeringuga ühiskonna outsiderist Lisbeth Salanderist on Eestis ilmselt sama menukad kui mujalgi, kuid ma ei suuda kuidagi üle saada mõnede raamatudisainerite ettekujutusest sellest kirjanduslikust tegelasest.

Ma ei mõista, kas nad pole raamatut lugenud või on neil lihtsalt midagi Lisbethi vastu? Mõlemad seni Eestis ilmunud raamatud kujutavad teda selliselt, et kui Lisbeth tegelikult olemas oleks, lükkaks ta endale ilmselt kohe näpud kurku.

Kui autor kirjeldab Lisbeth Salanderi asteenilise pisikese tüdrukuna, keda peetakse esimesel vaatlusel alaealiseks poisiks, siis nii Eestis kui ka mõnel pool mujal leiame raamatukaanelt vastu vaatamas vormika ja terve naisisendi, kelle puusad konkureerivad Weizenbergi Hämarikuga.

Kui Lisbeth Salanderi rind on lame nagu pesulaud, siis raamatukaaned lasevad aimata sootuks midagi muud. On küll tõsi, et Salander teeb endale teises raamatus mingil hetkel ja mingil põhjusel rindade suurendamise operatsiooni, kuid see ei muuda põhilist probleemiasetust ega ka suurel määral tema üldist välimust.

Lisbeth Salander kannab 9/10 ajast näokaunistustena neete ja rõngaid ja kui ta on meigitud, siis pigem goth-stiilis. Meie visualiseeritud kaanekangelane võiks visata selga Tiina Talumehe kleidi ja minna presidendi vastuvõtule esikohta võitma.

Iseenesest ei häiriks see asi mind sedavõrd, kui tegemist poleks nende jutustuste fundamentaalsest pointist möödavaatamisega. Ma usun, et hullumeelseks tembeldatud ja hulka konventsionaalseid väärtusi eitava väikese tüdruku võitlus ongi see, mis teeb need lohetätoveeringuga tüdruku lood nii huvitavaks nii paljudele lugejatele.

Tema välimuse kirjeldamisele on Stieg Larsson pööranud läbivalt rõhku, Lisbethi look on oluline osa tema manifestist, soovist mitte kuuluda sellesse maailma, mitte alluda raamidele, olla iseseisev, maksta kätte ja lõpuks võib olla jõuda ka mingi leppimiseni.

Larssoni raamatutes on kesksel kohal soostereotüüpide ning naistevastase vägivalla küsimused, mis taaskord tähendab, et Lisbeth ei saa ega tohiks olla kujutatud kui Max Factori kaanetüdruk. Ent siis saabus disainer.

Võib olla ei ole Lisbethi tõesti nii kerge visuaalselt kujutada. Eriti arvestades, et mingi ninarõngaga naiskaagi pilt ei pruugi raamatut kuigi hästi müüa. Samas, kujutlegem disainerit, kes illustreerides Kafka jutustust “Metamorfoos” otsustab, et põrnikas pole kuigi müüv ja paneb kaanepildiks hoopis liblika.

Jamaica Kincaid, "Väike paik" (1988)

Jamaica Kincaidi “Väike paik” (A Small Place, 1988) on oma 81 leheküljega õieti essee, mis oma mõneti vastuolulise kuulsuse on saavutanud üpris terava tooni ja selle pärast, et New Yorker keeldus nimetatud teksti avaldamast - olevat olnud liiga vaenulik ja vihane lehe suuresti valgenahalise lugejaskonna jaoks. Kui see siis viimaks raamatuna ilmus, olid reaktsioonid samuti vastakad, arvustustes kõlasid väljendid nagu “raevust moondunud” ja “ajab lugeja nurka”.

Milles siis probleem? “Väike paik” kõneleb Antiguast, saarekesest Kariibi meres, Ameerika kirjaniku Jamaica Kincaidi (pärisnimega Elaine Cynthia Potter Richardson) sünnipaigast. Raamatu alguses näeme Antiguat positsioonilt, mille briti sotsioloog John Urry paar aastat hiljem sõnastas tänaseni mõjuka mõistena “turisti pilk” (The Tourist Gaze, 1990), mida võib väga lühidalt ja pealiskaudselt kokku võtta nõnda, et seal, kus kohaliku jaoks on näiteks oma tagahoov, näeb turist imekaunist Võrumaa kuppelmaastikku, mida tuleb kõrgendatud tähelepanuga vaadata ja pildistada. Nii algabki raamat läbi Antigua V. C. Birdi rahvusvahelisele lennuväljale maanduva turisti pilgu, kes kõike ümbritsevat uudishimulikult ja innukalt endasse ahmib, imetleb kaunist vaadet lennukiaknast, tunneb rõõmu soojast kliimast, selja taha jäänud argimuredest ja sellest, et taksojuhil teda petta ei õnnestunud.

Siis aga jõuame põhjusteni, miks ajaleht seda teksti avaldama ei kippunud. Kincaid võtab turisti pilgu ja pöörab selle ümber – nüüd vaatame me asju “pärismaalase pilguga” (© Bronislaw Malinowski) – ja näeme sedasama turisti antigualase perspektiivist, antigualane saab subjektiks ja turist muudetakse objektiks ja see, mida me nüüd näeme, pole sugugi enam nii tore ja meeldiv, sest saame oma ehmatuseks teada, et “inetu asi, just see sa oled, kui sinust saab turist, inetu ja tühi asi, rumal asi, rämps, mis seisatab korraks siin ja seal ning vahib seda ja maitseb toda ja sul ei tule hetkekski pähe, et inimesed, kelle koju sa sisse sadasid, ei salli sind”.

Miks siis nii? Raamatu näol on tegemist kolonialismi kriitikaga, mida autor näeb jätkuvat lihtsalt uute vahenditega, sealhulgas turismitööstuse kaudu. Mõte turismist (eriti endistes koloniaalriikides) kui ühest imperialismi vormist oli antropoloogias ja sotsioloogias 1970. aastatel suhteliselt levinud idee.

Ja nii naudib turist  “kohalikku toitu”, mis tähendab seda, et kohapeal kasvatatud tooraine viiakse Põhja-Ameerikasse, kus seda töödeldakse, tagasi Antiguale lennutatakse ja siis talle maha müüakse hinnaga, mida kohalik endale lubada ei saa. Ja probleem ongi selles, et “iga põliselanik tahaks välja pääseda, iga põliselanik tahaks puhata, iga põliselanik tahaks reisida. Aga mõned põliselanikud – suurem osa maailma põliselanikest - ei saa mitte kuhugi minna. [...] Nad on liiga vaesed, et oma reaalsuse eest põgeneda ja liiga vaesed, et elada normaalselt isegi seal, kus nad elavad, ja see on seesama koht, kuhu sina, turist, tahad reisida –nii et kui põliselanikud sind, turisti, näevad, siis nad kadestavad seda, et sina saad põgeneda oma elu banaalsuse ja üksluisuse eest, nad kadestavad sinu oskust muuta nende elu banaalsus ja üksluisus iseenda naudinguallikaks.”

Ehmatav süüdistus ja mõjuvad sõnad ning kindlasti kõnetavad paljusid, sest reisimine on meil (majanduskriisist hoolimata) väga populaarne ja Eestiski ilmub arvutult raamatuid reisidest põnevatesse ja eksootilistesse kohtadesse, peetakse palju reisiblogisid ja üha enam inimesi räägib, kuidas nad ei taha käia mööda “sissetallatud radu” (ehk igavaid juba tuntud turismisihtkohti), vaid otsida uusi ja põnevaid. (Siin seisnebki turistiks olemise paradoksaalsus: pahatihti ei taha me oma rännakutel millegipärast kohata teisi turiste).

Aga milline on siis lahendus? Kincaid käsib meil põhimõtteliselt koju jääda. (”Kindlasti on teie seas häid inimesi, aga nemad jäid koju.”) See lähenemine ei tundu kõige viljakam. Esiteks on turismitööstus nii suur majandusharu, et seal pöörlevaid rattaid pole lihtne peatada. Teiseks, kas seda on üldse vaja teha? Ilmselgelt pole see praktiline lahendus turismiga seotud ja sellest tulenevatele probleemidele. Ja viimaks ka küsimus, millel Kincaid ei peatu, nimelt see, et Antigual on palju kohalikke inimesi, kes just turismi alal tegutsevad: oleks väga huvitav teada, milline on nende vaade, nende suhtumine, kuidas nemad olukorda hindavad? “Väikest paika” tulekski lugeda eelkõige ehk üleskutsena suuremale enesereflektsioonile ja mitte liialt kohkuda peeglist, mille Kincaid meile nina alla torkab, vaid kasutada seda ärgitusena mõtiskleda laiemalt turismi kui nähtuse ja iseenda käitumise võimalike mõjude üle.

Uue Eesti Ekspressi proovitrükk

Kuna Ilona tegi juba otsa lahti Ekspressi uue kujunduse üle arutlemisega, siis ma jätkan veidi teemat, isegi kui mul pole kavatsust siinsest raamatublogist kujundada meediablogi. Lihtsalt sattusin nende 1000 “väljavalitu” sekka, kellele saadeti koju uue kujundusega EE proovieksemplar ja paluti näidise kohta arvamust avaldada. (Seda väljavalitu staatust toonitab proovitrüki juhtkiri – “oled üks vähestest valitutest” –, mis pani muidugi mõtlema, et seega on kõik Vikerkaare või Loomingu tellijad samuti vähesed väljavalitud, sest nende ajakirjade tiraaž pole palju suurem.)

Kui ajalehe ümbrikust välja võtsin, siis esimene mulje oli déjà-vu – tundus, et mulle oli saadetud tavalisest paksem Postimehe nädalavahetuslisa Arter. Ja kuna ma ei kuulu Arteri austajate hulka, siis oli esimene eelhäälestus paratamatult negatiivne. Kusjuures paralleel Arteriga ei kadunud hiljemgi: formaat, paber, kujunduslik lahendus – kõik meenutab väga Arterit. Tagantjärele ei saa seega aru, kuidas üldse tekkis jutt, et EE muutub ajalehest ajakirjaks. Uus formaat on sisuliselt täpselt samavõrd ajaleht, nagu seda oli vana, ainus erinevus on, et varem eraldiseisnud osad on liidetud üheks ja köidetud kokku.

Teisena torkas silma, et uus EE on läinud veelgi kirjumaks, kui ta juba oli: igal leheküljel on pilte üldjuhul rohkem kui teksti, seda muljet suurendavad veelgi rohked värvilised reklaamid.

Nagu lubatud, on kõik varasemad lisalehed, eeskätt Areen ja TV kava, sulandatud ajalehe üldkomplekti. Sisuliselt on Areen seega taandatud ajalehe kultuurirubriigiks. Ja kuigi ma täitsa usun, et Areeni maht võib jääda (vähemalt esialgu) samaks, kui ta oli enne, siis on kummatigi selge, et uuel kujul minetab Areen oma senise iseseisva identiteedi ja muutub tavapärasteks kultuurikülgedeks. Millest on kahju, sest Areeni eripära seisneski selles, et teda oli võimalik käsitada omaette kultuurilehena, samadel alustel Sirbiga, mis lihtsalt ilmus EE vahel (umbes nii nagu Diplomaatia ilmub Sirbi vahel). Ja autorid, kes kirjutasid Areeni, tajusid ennast eeskätt Areeni, mitte Eesti Ekspressi autoritena (vähemalt nii oli see kindlasti minu enda puhul).

Uues formaadis on samuti kadunud eraldi TV kava ja see on laiali laotatud ajalehe viimastele külgedele. Mõistagi on kava sel kujul täiesti kasutu, sest keegi ei hoia oma televiisoriserval nädal aega paksu ajalehte. Nii et kui toimetus ei pea võimalikuks TV kava eraldi trükkida, siis mina soovitaksin sellest sootuks loobuda – hoiab kokku lehepinda.

Lehe sisu kohta ei saa esialgu veel midagi öelda, sest proovitrükk uusi lugusid (paari erandiga) ei sisaldanud. Usun, et sisulist langust pole põhjust karta, sest vanad kirjutajad töötavad uues lehes edasi. Isegi kui toimetuse read on praegu hõredamad, kui iial enne.

Et lõpetada optimistliku noodiga, siis loodan, et EE eneseotsingud jätkuvad ja praegune formaat on vaid üks ajutine lahendus pikal teel. Seni püüan lehte ikka edasi lugeda.

Täienduseks eelmises postituses jagatud statistikale mõtlesin pakkuda mõned andmed varasema perioodi ehk siis 1956.–1990. aasta Eesti raamatutoodangu kohta, mida noppisin Aile Möldre põhjalikust uurimusest “Kirjastustegevus ja raamatulevi Eestis aastail 1940–2000″ (Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2005). Nagu ennist, huvitas mind nüüdki eeskätt oma- ja tõlkekirjanduse vahekord.

Graafik 1. Eesti raamatutoodang 1956-1990

Kuid alustan üldpildiga Eesti raamatutoodangust 1956–1990 (vt. graafik 1; klikkides saab seda suuremaks). Nagu näha, siis selge arenguhüpe leiab aset 1960. aastate alguses, mil ilmunud nimetuste arv pea kahekordistub; uus areng saabub kümnendi lõpul, saavutades kulminatsiooni 1974. aastal, mil ilmub kokku 2391 nimetust, mis jääb vaadeldaval perioodil ületamatuks. Möldre esitab statistika ka tiraažide kasvu kohta, mis on veelgi kõnekam: kui 1956. aastal oli raamatute üldtiraaž 5 956 400 eksemplari, siis 1990. aastaks oli see kasvanud pea kolm korda – 18 899 000 eksemparini. Tiraaži ajasid sedavõrd suureks eeskätt teatmeteosed ja kalendrid, nii oli näiteks Eesti Nõukogude Entsüklopeedia esimese väljaande trükiarv 65 000 eksemplari ja teisel väljaandel koguni 220 000 eksemplari.

Graafik 2. Eesti ilukirjanduslik raamatutoodang 1956-1990

Kui vaadata kitsamalt ilukirjanduse toodangut 1956–1990 (graafik 2), siis siin on arengud mõneti tagasihoidlikumad. Laias laastus võib eristada kahte perioodi: kuni 1970. aastate alguseni ilmus keskmiselt alla 200 kirjandusnimetuse aastas, järgmistel aastatel aga mõned kümned üle 200.

Kui pöörduda tõlkekirjanduse vaatlemisele, siis siin saabus teatud murrang 1960. aastate alguses. Selle murrangu üks peamisi kujundajaid oli kahtlemata 1957. aastal asutatud “Loomingu” Raamatukogu, mis asus süstemaatiliselt ja kiiresti eesti keelde vahendama maailmakirjanduse uuemaid ja vanemaid näiteid. Kuid paralleelselt asutas ka tollane kirjastamismonopol – Eesti Riiklik Kirjastus – mitu uut tõlkekirjanduse sarja, nagu Seiklusjutte maalt ja merelt (1955–1962) ja Suuri sõnameistreid (1957–1961), millele veidi hiljem järgnesid Varamu (1972–1983) ja Klassikalised lood (1970–1989).

Graafik 3. Eesti ilukirjandusliku raamatutoodangu jagunemine 1961-1988

Tõlkekirjanduse pealetungi saab jälgida statistiliselt. Kui näiteks 1956. aastal ilmus eesti keeles 23 nimetust väliskirjandust, siis 1959. aastal 66 ja 1960. aastal 74 nimetust. Kõige selgemalt näitab tõlkekirjanduse tähtsust selle osakaal üldisest ilukirjandustoodangust. Kui aastatel 1945–1955 moodustasid väliskirjanduse tõlked 11% kogu ilukirjandusest, siis 1961–1970 oli nende osakaal juba 31%. (Võib lisada, et vene ja nn. teiste nõukogude rahvaste kirjandus moodustas 29% ja omakeelne 40% kirjandustoodangust.) Tõlkekirjanduse uuest tähtsusest annab tunnistust samuti kiire tiraažikasv. Kui 1956. aastal oli välismaise ilukirjanduse kogutiraaž 683 000 eksemplari, siis 1957. aastal 1 172 000 ning 1960. aastal 1 529 000 eksemplari. Sisuliselt tähendas see, et 1 eksemplar väliskirjandust jagus igal Eesti elanikule. Kui ma ei eksi, siis on see tänaseni suurim välisbelletristika aastane trükiarv Eestis. 1960ndate tõlkepööre suubus kahjuks 1970ndatel alanud stagnatsiooni, nii et järgnenud kümnenditel kahanes tõlkekirjanduse osakaal kirjandustoodangus pidevalt (vt. graafik 3).

Eeskätt tänu “Loomingu” Raamatukogule avardus alates 1960ndates oluliselt ka tõlgitavate keelte arv. Aastatel 1956–1990 ilmus eesti keeles raamatuvormis tõlkenäiteid kokku 62 maailma rahva kirjandusest. Kui sõjajärgsel kümnendil domineeris selgelt vene keelest tõlkimine (42% kogu ilukirjandusest), siis järgneval kolmel kümnendil (1956–1988) kahanes venekeelse kirjanduse osakaal poole võrra (20%-ni). Suurem osa ilukirjanduse tõlgetest tehti inglise, saksa ja prantsuse keelest. Aastatel 1961–1990 tõlgiti näiteks saksa kirjandust 212 nimetust (13,5% kogu sel ajal ilmunud väliskirjandusest), prantsuse kirjandust ilmus 157 nimetust (10% väliskirjandusest), inglise kirjandust anti välja 150 nimetust (9,6%), ameerika kirjandust 145 nimetust (9,3%). Järgnesid tõlked soome, rootsi, tšehhi ja poola keelest. Nagu võis näha eelmise postituse andmetest iseseisvumisjärgse tõlketoodangu kohta, siis asus inglise keel jõudsale pealetungile, jättes kõik teised keeled kaugele selja taha. Järgneval perioodil hakkas samuti plahvatuslikult kasvama nimetuse arv, millega kaasnes aga kiire langus trükiarvudes. Huvitav oleks võrrelda kogutiraaži arenguid viimasel poolel sajandil, ent kardetavasti vastav statistika Eestis puudub, sest kirjastused peavad tiraaže ärisaladuseks.

Graafik 1. Eesti raamatud 1991-2008

Hankisin täna ühe kirjatöö jaoks veidi Eesti Rahvusraamatukogu statistikat viimaste aastate Eesti raamatutoodangu kohta (tänan Kaidi Urmetit lahke abi eest teabe vahendamisel). Ja jäin mõtlema, et sedalaadi andmed võiksid ehk huvi pakkuda ka siinse blogi lugejatele, mistap vormistasin andmed graafikuteks ja teen nüüd nende põhjal ühe väikese kokkuvõtte.

Mind huvitas ennekõike, milline on tõlkekirjanduse osakaal Eesti raamatuturul üldiselt. Oletasin intuitiivselt, et üle poolte Eestis ilmuvates raamatutest on tõlkeraamatud. Rahvusraamatukogu statistika seda päriselt ei kinnita, kuid oletan, et nende esitatud üldpilti moonutab veidi see, et arvesse on võetud lisaks raamatutele ka brošüürid (kuidas “brošüüri” täpsemalt defineeritakse, seda ma siiski ei tea).

Graafik 2. Eesti tõlkeraamat 1990-2003

Ent üldine pilt raamatunimetuste arvust ja jaotusest uuel iseseisvumisajal on järgmine (vt. pildil graafik 1, mida saab suuremaks klikkida): kui 1991. aastal ilmus Eestis nimetusi kokku 1654, siis 2008. aastal oli see arv 4685. Kasv on seega mitmekordne. Neist eestikeelseid nimetusi oli 1991. aastal 1108 ja 2008. aastal 3818, mis näitab, et võõrkeelsete teoste tähtsus on vähenenud (oletan, et eeskätt venekeelsete trükiste arvelt). 1991. aastal ilmunud eestikeelsetest nimetustest algupärandeid oli 917 ja tõlkeid 191. 2008. aastal olid need näitajad vastavalt 2038 ja 1780. Nagu näha on tõlgete osakaal seitsmeteistkümne aastaga jõudsalt kasvanud, moodustades praegu veidi alla poole eestikeelsete nimetuste koguarvust.

Graafik 3. Eesti tõlkeraamatud 2000-2008

Kui vaadata, millistest keeltest tõlgitakse, siis oleme eelduspäraselt tunnistajaks inglise keele jõulisele pealetungile (vt. graafikud 2 ja 3). Kui 1990. aastal tõlgiti inglise keelest eesti keelde 33 nimetust, siis 2008. aastal koguni 1194 nimetust! 1990. aastal oli populaarseim tõlkekeel teadagi vene keel, millest vahendati 67 nimetust; 2008. aastal oleme endiselt umbes samal tasemel – kokku tõlgiti tunamullu 71 venekeelset raamatut. Päris märkimisväärselt on kasvanud saksa keelest tõlkimise hulk: 1990. aastal 19 nimetust, 2008. aastal 138 nimetust. Umbes sarnane on olnud prantsuse keele käekäik: 1990. aastal 5 tõlget, 2008. aastal 98 tõlget. Kokkuvõtlikult näeb praegune ehk 2008. aasta tõlkekeelte top10 välja niisiis järgmine:

1. Inglise keel (1194 nimetust)
2. Saksa keel (138 nimetust)
3. Prantsuse keel (98 nimetust)
4. Vene keel (71 nimetust)
5. Soome keel (65 nimetust)
6. Rootsi keel (52 nimetust)
7. Itaalia keel (31 nimetust)
8. Hispaania keel (19 nimetust)
9. Poola keel (16 nimetust)
10. Norra keel (13 nimetust)

Graafik 4. Eestikeelsed raamatud 2008

Ei saaks öelda, et see edetabel oleks rõõmustav, meie tõlkekirjandus on siiski selgelt kaldu ingliskeelse maailma suhtes ja lugemisdieet seega karjuvalt ühekülgne. Torkab silma, et on terve rida olulisi keeli, kust tõlgitakse vähe või pea üldse mitte (araabia, hiina, jaapani, portugali, mitmed slaavi keeled jpt). Teisalt tuleb aga tõdeda, et Eesti raamatuturg on siiski väga avatud, sest pole palju riike, kus tõlkekirjandus hõlmaks pea poole üldisest raamatuproduktsioonist (vt. graafik 4). Omaette küsimus on muidugi tõlgete kvaliteet, mis sellise tõlkebuumi tingimustes on paratamatult ebaühtlane. Kuid tõlkekvaliteedi olukord vajaks juba omaette analüüsi ja statistiliste vahenditega pole siin midagi peale hakata.

Juba viimased paar kuud on mu isiklikus raamatute soovinimekirjas esikohal olnud üks värske üllitis Dalkey Archive kirjastuselt — mille ilmselt ka peatselt endale ära tellin. Arvestades, et tegemist on pisikese Ameerika nišikirjastusega ning kõnealune raamat on Euroopa kirjanike lühilugude antoloogia, siis tuleb pidada hämmastavaks seda, kui palju tähelepanu selle ilmumine on kaasa toonud.

Ameeriklaste hingele tegi kõvasti haiget Nobeli kirjanduskomitee esimehe Horace Engdahli märkus nende kirjandusmaailma “suletuse” kohta — ja tõesti, arvestades, et Ühendriikides ilmuvatest raamatutest moodustab tõlkekirjandus pelgalt kolm protsenti ei ole see etteheide vast ka väga kohatu. Seda enam on sellise kogumiku ilmumine erakordne, eriti kui võtta arvesse kirjastuse lubadust, et sellest on kavas kujundada iga-aastane traditsioon.

Kui Marek postitas arvustuse, mis kiitis Eesti raamatukujundust, siis Guardiani blogis ilmus hiljuti arvustus, mis nimetatud kogumiku 35 autori seast mainis eraldi ära Elo Viidingu lühiloo — ja see vast võiks anda samavõrd põhjust uhkuseks.