Varraku raamatublogi

Blogi kõikidele, kellest raamatud hoolivad

Väidetavalt on neli teemat, mis kirjanduses alati müüvad: natsid, muumiad, templirüütlid ja Siioni protokollid. Viimaste sünnist räägib Umberto Eco viimane romaan “Praha surnuaed”, mille ilmumisest on Marek ühes oma postituses kirjutanud, allpool siis paar rida lisaks. Romaani tegevus toimub aastatel 1830–1898 ja selle minategelaseks on “tumeda, et mitte öelda eriteenistuse minevikuga” härrasmees Simone Simonini ja tema alter ego abbé Dalla Piccola. Seega omalaadne Dr Jekyll ja härra Hyde, ainult erinevalt Stevensoni loost on Simonini kahestunud isiksus mäda mõlemalt poolelt. Antisemitismi batsill nakatab teda juba varases nooruses ja võitlus juutluse vastu saabki mehe elu sisuks.

Simonini on dokumendivõltsija ja kelm, kes töötab mitme riigi eriteenistuse heaks ja võtab nende ülesandel osa Garibaldi ekspeditsioonist, Pariisi Kommuunist ja kõikvõimalikest põrandaalustest liikumistest. Mõned neist mõtleb Simonini ise välja, et siis vandenõulaste paljastamisega kopsakaid agenditasusid teenida. Aga tema tõeline talent avaldub juudiküsimuses ja vastavate “tüvitekstide” loomisel.

“Praha surnuaia” eripära, nagu Eco seda järelsõnas mainib, seisneb selles, et peaaegu kõik romaani tegelased on ajaloolised isikud. Mis teose väärtuslikuks muudabki – lugejal on võimalus ajaloosündmusi läbi elada, millest on eriti õnnestunud Kommuuni võitluste ja Dreyfusi afääri kirjeldused. Ja muidugi tolleaegne Pariis oma pahede ja salaaedadega.

Negatiivse poole pealt muutub Eco kirg loetelude ja detailsete kirjelduste vastu kohati tüütavaks. “Praha surnuaed” on omalaadne “Baudolino” ja “Foucault’ pendli” sulam, kusjuures varasemad romaanid on selgelt tugevamad. Kohati kaalusin isegi Simonini loo poolelijätmist, aga lugesin selle siiski lõpuni. Raisatud aeg ei olnud see kindlasti, aga… Iseenesest huvitav fenomen kuidas kirjanik, kellega seostuvad meeldivad emotsioonid, ja kelle nimi on muutunud kaubamärgiks, oma lugejaid enam lahti ei lase. “Oled sa lugenud viimast Ecot? Jah, olen küll. Viletsam kui eelmine.” Hinnang, mis sai alguse itaallase teise romaani ilmumisest. Ja mis sarnaneb mõne semiootilise jadaga. Või semiootilise vadaga, mis on nauditav ainult autorile endale. Aga kriitik noogutab kaasa. Ikkagi Eco.

“Praha surnuaiaga” siiski lood nii hullud ei ole, seegi sissekanne on saanud harjumatult pikk, millest võib aru saada, et olen minagi vanameistri liimile läinud. Lugedes meenus Beiruti juudi surnuaia värava kohale kinnitatud kiviplaat, mis oli kuulipildujavalangust auklikuks lastud. Nagu ütleb romaani üks tegelasi Okhrana mees Ratškovski: õrnemad tunded vajuvad ära, mustemad jäävad kestma. Simonini kaob igal juhul Pariisi metroo kaevandisse, pomm käes. Võimalik, et ta tuleb selle teisest otsast uuesti välja.

Mareki postitus andis tõuke panna kirja hiljutised muljed veel ühest raamatu-teemalisest lugemiselamusest.

1417. aastal leidis Poggio Bracciolini – mees, kes oma erakordselt kauni käekirja tõttu oli teinud hiilgavat karjääri paavsti õukonnas, kuid kelle tõeliseks kireks olid klassikaliste autorite unustussevajunud tekstid – ühe Saksa kloostri raamatukogu riiulilt raamatu, mis muutis maailma. Selline on Stephen Greenblatti läinud aastal laineid löönud ja auhindadega pärjatud ajaloolise jutustuse The Swerve: How the World Became Modern lähtekoht.

Raamat, mille Poggio leidis ning kohe kopeerida lasi (piraatlus oli tollal miski, mis leidis aset ainult merel) oli Lucretiuse kuulus poeem De rerum natura. Sellest, millise napikaga tegu oli, annab tunnustust tõsiasi, et ei Poggio poolt leitud raamatut ega ka tema enda koopiat ei ole täna enam olemas ning Lucretiuse poeemi säilimise võlgneme me Poggio sõbra ja kaasaegse Niccolò Niccoli poolt tehtud ümberkirjutusele.

De rerum natura oli antiikmaailmas kuulus kui suurepärane näide ladinakeelsest värsist ning muuhulgas kiitis selle kaunist stiili ka näiteks Cicero. Sisu osas olid lood aga keerulisemad. Lucretius, kes elas 1. sajandil e.m.a. oli lisaks tuntusele luuletajana ühtlasi ka Epikurose õpilane ning De rerum natura räägib maailma olemusest nii, nagu Epikuros seda nägi. Kui Lucretiuse eluajal oli epikuurlus kui mitte otseselt populaarne, siis haritud Roomlaste seas siiski tõsiselt võetud õpetus, siis 15. sajandiks olid ajad tublisti muutunud.

See, kui radikaalne Lucretiuse poeem Poggio ning tema kaasaegsete jaoks olema pidi, saab selgeks, kui vaadata põgusalt mõningaid De rerum natura peamisi väiteid. Lucretiuse kinnitusel (täpsuse huvides tuleb ära märkida, et see idee on tegelikult palju vanem ning ulatub antiikfilosoofias tagasi Demokritose ja Leukippose õpetusteni) koosneb kogu maailm lõpmatust hulgast pisikestest nähtamatutest ja jagamatutest osakestest, mille kreekakeelne nimi on ἄτομος, e. aatom. Aatomid on pidevas liikumises, põrkudes omavahel ning moodustades selliselt mateeria, mis meid ümbritseb. Aatomid on igavesed, samas kui asjad ja olendid, mida nad moodustavad, seda ei ole. Kõik, mida me näeme ning tunneme, on kaduv ja ajalik, kuid miski ei kao päriselt. Muutus, olgu siis meie jaoks tajutav või mitte, seisneb selles, et aatomid võtavad omavahel uusi vorme. Aatomid liiguvad tühjuses, mis — nagu ka aeg — on lõpmatu. Selles ruumis ei ole fikseeritud punkte, alguseid, keskpaiku ega lõppe. Maailmas polegi midagi muud, kui pidevas liikumises olevad algosakesed ning lõputu tühi ruum. Kuna aatomid on igavesed, ei ole keegi neid kunagi loonud ning keegi ei saa neid kunagi hävitada ja seega ei ole universumil ei algust ega ka lõppu — ning ühtlasi ka Loojat. Eksistentsil ei ole mingit eesmärki või mõtet, kõik on pidev tekkimine ja häving, mis tuleneb aatomite lakkamatust liikumisest. Eelnevast tuleneb, et ka hing ei ole surematu, vaid hääbub koos kehaga — ning peale surma ei ole seega midagi.

Kui need seisukohad väga kaasaegsetena tunduvad, siis Greenblatti hinnangul on selleks hea põhjus. Oma raamatus toob ta ära pika nimekirja Lääne filosoofia ja teaduse suurkujudest, kelle riiulieist ja lugemislaudadelt võis järgmiste sajandite jooksul De rerum natura leida ning kelle mõtetele Lucretius seega oma jälje oli jätnud. Lisaks pakub The Swerve ühe keskaegse humanisti ja intellektuaali eluloo kaudu väga kaasahaaravat ning suure hulga põnevate detailidega pikitud sissevaadet renessansiajastu algusse — mis mitmes mõttes meenutab ka eesti keeles kättesaadavat Carlo Ginzburgi suurepärast raamatut “Juust ja vaglad”.

Greenblatt, kes ise on kirjandusteooria professor Harvardis, tunneb ilmselgelt raamatute vastu samasugust kirge, nagu tema loo kangelane Poggio Bracciolini. See kirg on ka konkreetse raamatu peamiseks vooruseks. Greenblatt on oma sihiku seadnud pigem laia kui akadeemilise lugejaskonna järgi ning ilmselt suuresti seetõttu on alapealkirjas lubatud lugu sellest, kuidas Lucretiuse poeem maailma uueks lõi üpris põgusaks jäänud. Rääkimata sellest, et see vast kipub üldse olema asi, mida ongi lootusetu ühegi konkreetse autori või teksti najal ära seletada. Samas, kui kedagi too teema sügavamalt peaks huvitama hakkama, on The Swerve varustatud igati eeskujulike viidete, märkuste ja bibliograafiaga, mis mahuliselt võtavad raamatu lehekülgedest umbes veerandi ja kus jätkub kaevamist pikaks ajaks. Üks suurepärane (ja sedapuhku ka kohati akadeemiliselt tehniline) raamat, millega tasub huvi korral lähemalt tutvuda on Catherine Wilsoni Epicureanism at the Origins of Modernity (2008), mille ma ise kohe The Swerve‘i jätkuks läbi lugesin ning mis täitis suurepäraselt terve hulga lünki, mis Greenblatt oli oma loos jätnud.

Neile, kes mu varasemaid postitusi siin lugenud, ei tule kindlasti üllatusena mu nõrkus raamatute vastu, mis räägivad raamatutest. Möönan, et see meenutab veidi klaaspärlimängu, kus üks raamat peegeldab teist, mis omakorda peegeldab kolmandat, ent teinekord tundub selline maailm märksa kodusem ja meeldivam, kui see päris. Aga täna kargas pähe mõte, et nendele, kes jagavad sama meeldumust (jah, ja ka samu lugemiskeeli), võiks üles lugeda need kümme raamatut raamatutest, mis viimasel ajal loetust mulle kõige enam on meelde jäänud. Kusjuures ajendiks sai see, et äsja ilmus eesti keeles üks neist lemmikutest, siinsamas varemgi jutuks olnud Gabriel Zaidi “Liiga palju raamatuid”. Nimekiri sai aga selline (alfabeetilises järjekorras, sest paremuse järgi ei osanud neid enam reastada).

1) Pierre Bayard, “Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud” (2007, e.k. 2008, tlk. Tanel Lepsoo).

Prantsuse kirjandusteadlast ja psühhoanalüütikut Pierre Bayard’i pole vaja siin blogis enam tutvustada, olen temast kirjutanud juba kolmel korral (siin, siin ja siin). Tema 2007. aastal ilmunud vaimukas essee “Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud” võitis hetkega mu poolehoiu, mistap pakkusin seda kohe Loomingu Raamatukogule tõlkimiseks. Bayard’i peamine eesmärk on lihtne ja õilis: vabastada raamatute lugemine mitmetest tabudest, millesse see on mässitud – raamat ei peaks olema meie hirmude allikas, vaid naudingute vahend. Selleks näitab Bayard esmalt lugemise suhtelisust (mida tähendab, et me oleme raamatut lugenud?), teiseks osutab aga tõsiasjale, et rohkest lugemisest isegi olulisem on suutlikkus raamatute seas orienteeruda, haritud inimene pole see, kes on väga palju lugenud, vaid pigem see, kes suudab vaevata leida vajaliku raamatu ja kes suudab ühe raamatu sisu ja tähendust tuletada teiste abil. Kohustuslik kirjandus igaühele, kes põeb raamatute ees alaväärsuskompleksi!

2) François Bon, “Après le livre” (2011).

See prantsuse kirjaniku ja kirjandusteadlase teos on siit nimekirjast viimane, mida lugesin, ja üks asjalikumaid arutlusi raamatutest digitaalsel ajastul, mis mul seni on silma jäänud. Bon pöördus väga varakult uute tehnoloogiate usku ja on viimased kümmekond aastat propageerinud Prantsusmaal neid võimalusi, mida uued tehnoloogiad lugemise ja kirjastamise valdkonnas pakuvad, näiteks on ta püsti pannud oma e-raamatute kirjastuse (www.publie.net), mille veebilehelt soetasin sellegi teose, kuigi avastasin selle juba sügisel Pariisis raamatupoes (autori hoiak väljendub selleski, et kui veebis maksab raamat 3,5 eurot, siis trükiraamatu hind poes on 18 eurot). Raamat koosneb ligi neljakümnest lühiesseest, mis kujutavad endast algselt autori blogipostitusi, igaüks käsitleb mõnda konkreetset tahku raamatute kirjutamisest, kirjastamisest, lugemisest, kogumisest jne digiajastul. Mõned lahjemad, mõned sisukamad, kuid kokku suudab Bon kaardistada sisuliselt kõik olulisemad muutused ja väljakutsed, mis meie raamatukultuurile viimasel ajal osaks on saanud. Ja kuigi pealkiri (”Pärast raamatut”) viitaks otsekui autori pessimismile, siis tegelikult on see väga optimistlik teos, mis ennustab raamatutele uut hingamist uues elektroonilises kuues.

3) Jacques Bonnet, “Des bibliothèques pleines de fantômes” (2008).

Prantslane Jacques Bonnet on parandamatu bibliofiil (ta nimetab ennast ka bibliofagistiks), kes teenib leiba peamiselt kirjastaja ja tõlkijana, ent on kirjutanud ka ise mõned raamatud. Viimasel ajal on ta avaldanud paar väikest esseeteost oma raamatukirest, ja neid peaks nautima igaüks, kes on langenud sama kire küüsi. Bonnet jagab muuseas mõtet, et tuleks luua ühing nendele inimestele, kelle kodune raamatukogu ületab 20 000 raamatu piiri. Sest dilemmad, mida selline kogu tekitab, on kõikidel omanikel sarnased. Bonnet kirjutab, kuidas raamatud on tunginud koguni tema vannituppa, nii et ta on pidanud loobuma duši all käimisest, sest pritsiv vesi võiks kahjustada seinu tapitseerivaid raamatuid. Ainus seinapind, mis pole raamatutega kaetud, on tema voodi otsasein, kuivõrd teda hirmutab kunagi loetud tõsilugu, kuidas 30. märtsil 1888 suri voodis omaenda raamatute all helilooja Charles-Valentin Alkan. Bonnet väike raamat “Kummitusi täis raamatukogud” pakub palju äratundmist igaühele, kellel on raamatuid rohkem, kui aega nende lugemiseks ja ruumi nende hoidmiseks.

4) Robert Darnton, “The Case for Books. Past, Present and Future” (2009).

See paari aasta eest ilmunud Ameerika kultuuriajaloolase Robert Darntoni esseekogu on usutavasti parim ingliskeelne teejuht nende probleemide juurde, mis kummitavad tänapäeva raamatumaailma, eriti kõike, mis puudutab raamatute ja raamatukogude tulevikku digiajastul. Tosinast esseest koosnevale teosele lisab veenvust nii see, et autor on üks tänapäeva tuntumaid raamatuloolasi, kes vaatab tänastele probleemidele pikemas ajaloolises perspektiivis, kui seegi, et tegemist on maailma tõenäoliselt suurima ja parima raamatukogu, Harvardi ülikooli raamatukogu direktoriga. Olen sellest teosest siinsamas kord juba ülevaate andnud, mistap enam pikemalt ei peatu. Huvilistele osutan veel üht hiljutist sisukat videovestlust Darntoniga raamatute tulevikust, ja mainin, et eesti keeles saab lugeda üht teist Darntoni säravat esseekogu – “George Washingtoni valehambad” (2004, tlk. Triinu Pakk).

5) Umberto Eco & Jean-Claude Carrère, “N’espérez pas vous débarasser des livres” (2009) (ingl. k.: “This is Not the End of the Book”, 2011).

Umberto Eco kahekõne tuntud prantsuse dramaturgi ja stsenaristi Jean-Claude Carrère’iga on vaimukas ja valgustav arutelu raamatukultuuri kõiksugu tahkude üle, möödapääsmatult mõistagi ka raamatu tuleviku üle (viimasele küsimusele vastab teose pealkiri: “Ärge lootkegi raamatutest lahti saada”, inglise tõlkes on vastus saanud banaalsem). Minusugusele ecomaanile (tõsi, juba veidi roidunule) oli see mõistagi kohustuslik lugemine, ent kahe vana bibliofiili, erudiidi ja humoristi kahekõne ei tohiks jätta külmaks enamikke lugejaid. Nagu sedalaadi ajakirjanduslikud raamatud ikka, esineb ka lahjemaid kohti, ent pärleid on siiski mitmeid. Mulle oli näiteks huvitav teada saada, et Eco elas lapsena tuletõrjedepoo peal, mistõttu ta kardab paaniliselt tulekahju ja on oma raamatukogu kindlustanud suure summa peale. Ja kuigi ta suhtub sümpaatiaga uutesse tehnilistesse leiutustesse, on ta siiski veendunud, et raamat on samasugune geniaalne leiutis nagu ratas või nuga, ja ta ei usu, et selle asemele tulevikus midagi uut peaks tulema.

6) Lucien Febvre, Henri-Jean Martin, “L’apparition du livre” (1958) (ingl. k. “The coming of the book”, 1976).

Kuna enamik siinsetest teostest on ilmunud viimastel aastatel, siis olgu ära nimetatud ka üks klassik, 1958. aastal ilmunud esimene terviklik käsitlus trükiraamatu sünnist ja arengust Gutenbergist alates, raamat, mis sisuliselt pani aluse uuele distsipliinile – raamatuajaloole. Teose kavandas moodsa ajalookirjutuse klassik Lucien Febvre (1878–1956), ent selle viis ellu tollal veel noor ajaloolane Henri-Jean Martin (1924–2007). Nagu viimane on hiljem meenutanud, siis saigi Febvre’i nimi kaanele rohkam austuse korras, kogu tekst pärineb sisuliselt Martini sulest. Laadilt on tegemist igakülgse ülevaatega Lääne trükiraamatu ajaloost ajavahemikus 1450–1800, nii raamatute trükkimisest, levikust kui ka vastuvõtust (mõjust).

7) Helene Hanff, “84, Charing Cross Road” (1970).

Selle liigutava raamatu ostsin pooljuhuslikult ühest Brüsseli antikvariaadist ja lugesin ühe hingetõmbega läbi tagasisõidul Pariisi. See on kiriraamat, mis sisaldab New Yorgis elava Helene Hanffi kirju Londonis asuvale raamatukaupmehele, kelle poe aadress ongi andnud teosele pealkirja. Hanff nimelt ei suuda leida New Yorgist kõiki raamatuid, mida ta tahaks lugeda, mistõttu hakkab neid tellima Londoni raamatupoest. Esialgu ametlikust korrespondentsist kasvab välja kahe raamatuarmastaja kirglik kirjavahetus… Ei kõla justkui ligitõmbavalt? Mind haaras see teos sedavõrd, et samal ajal, kui seda Brüssel-Pariisi rongis lugesin, varastati mul pea kohalt kohver, ja ma ei märganud seda enne, kui keerasin raamatu viimast lehekülge… Teose järgi on tehtud ka näitemäng, telefilm ja mängufilm. Imestan, et seda pole keegi veel eesti keeles välja andnud. Ilmselt tuleb ise see viga parandada…

8 ) Alberto Manguel, “Library at Night” (2006).

Argentiina päritolu esseist ja kirjanik Alberto Manguel on kirglik bibliofiil (olen temast siin põgusalt varemgi kirjutanud), kes elab raamatutest ja raamatutele. Oma kirge on ta jaganud arvukates teostes, mille seast ise hindan ehk kõige huvitavamaks 2006. aastal ilmunud “Raamatukogu öösel”. See on leidlik ja erudeeritud esseekogu, mis keerleb raamatukogude sisu ja tähenduse ümber, lubades piiluda nii autori enda raamatukokku (ja see on muljetavaldav!) kui ka pakkudes pilke raamatukogude ajaloole üleüldiselt. Kuid soojalt võib igale raamatusõbrale soovitada ka Mangueli viimast esseekogu “A Reader on Reading (2010), nagu ka tema vahest kõige tuntumat teost, isikupärast ja põhjalikku “A History of Reading” (1996). Ootan pikisilmi, et tema mahukast loomingust midagi ka eesti keelde vahendataks.

9) André Schiffrin, “The Business of Books: How the International Conglomerates Took Over Publishing and Changed the Way We Read” (2000).

André Shiffrin (snd. 1935) on ameerika teenekamaid kirjastajaid, üks neid, kes on inglise keeles kättesaadavaks teinud suure hulga Euroopa mõtet. Ta töötas üle 30 aasta Ameerika mõjukas kirjastuses Pantheon, kuniks rahulolematuna uue korporatiivse kirjastuspoliitikaga asutas omaenda sõltumatu kirjastuse New Yorgis – New Press’i. Tema väike raamat “Raamatuäri” on ühtaegu autori intellektuaalne autobiograafia (muide juba tema isa oli kirjastaja – pannes Pariisis aluse kuulsale La Pléiade’i raamatusarjale) kui ka vahe kriitika praeguse Lääne (eriti Ameerika) kirjastamismaailma aadressil, kus uute ideede asemel jahitakse kasumit, kirjastusi ei suuna enam toimetajad, vaid müügijuhid, tegevuse eesmärk on kvantitatiivne, mitte kvalitatiivne areng. Lisaks kõnealusele teosele pärineb Shiffrini sulest veel paar sisukat raamatut, mida tihkan soovitada – autobiograafiline “A Political Education: Coming of Age in Paris and New York” ja meediakriitiline “Words and Money” (2010).

10) Gabriel Zaid, “Liiga palju raamatuid” (1996, e.k. 2011, tlk. Kätlin Kaldmaa, toim. Kai Aareleid).

Mehhiko luuletaja ja esseisti Gabriel Zaidi (snd. 1934) väike raamat “Liiga palju raamatuid” on ilmselt üks vaimukamaid ja adekvaatsemaid hinnanguid meie tänapäeva raamatukultuurile. Kuigi algselt kirjutatud 1996. aastal ja seega mõnes osas pisut vananenud (näiteks selles, mis puutub e-raamatutesse), näitab Zaid siiski halastamatult raamatute devalveerumist moodsas Lääne kultuuris, kus, nagu ta ennustab, on neid, kes raamatuid kirjutavad, peagi rohkem, kui neid, kes raamatuid loevad. Isegi kui tema statistikat ei pea lõpuni usaldama, siis on arvud kummatigi kõnekad, kasvõi tõik, et tänapäeva maailmas ilmub uus raamatunimetus iga 30 sekundi tagant. Nagu ennist mainitud, olen Zaidist ja tema teosest siinsamas varem kirjutanud, mistõttu piirdun soovitusega igal raamatusõbral see Loomingu Raamatukogu vastne vihik endale lugemiseks soetada.

Siinne nimekiri ei kaasanud teadlikult ilukirjanduslikus laadis tekste, kuigi nendegi seas on mitmeid šedöövreid, kus raamatutel on mängida keskne roll, olgu või Ray Bradbury “Fahrenheit 451″ (1953, e.k. 1992) või Carloz Ruiz Zafóni “Tuule vari” (2001, e.k. 2008) või – kodule lähemalt – Andres Vanapa “Riiulid” (1994) või – jah, see nimekiri läheks väga pikale…

Infoühiskond, infotehnoloogia ja paljud teised mõistet ’informatsioon’ sisaldavad sõnad on meie argipäeva lahutamatuks osaks, kuid mis on informatsioon kui selline ja kuidas on see sääraseks kujunenud? James Gleicki raamat „The Information: A History, A Theory, A Flood“ (2011) püüabki kaardistada mõiste ajalugu erinevate kommunikatsioonivahendite taustal. Selleks eelistab autor valdavalt väikese mõõtkavaga sündmusi suurtele ja rohkelt statistilisi andmeid sisaldavatele panoraamidele, kuigi teosest ei puudu ka viimased. Raamatu haare on ambitsioonikas: alustatakse suulistest kultuuridest ja kirja tekkimisest; põigatakse Aafrikasse, et vaadata trumme kommunikatsioonivahendina; räägitakse trükipressi kasutuselevõtust Euroopas; nii Claude Chappe kui ka Samuel B. Morse’i telegraafidest; Charles Babbage’i mehhaanilistest kalkulaatoritest ning Ada Lovelace’i programmidest Babbage’i kalkulaatorile; 20. sajandi põhilistest massimeediumitest, raadiost ja televisioonist; Claude Shannoni ja Norbert Wieneri informatsiooniteooriast; Turingi masinast ja arvutite kujunemisest; ning, lõpuks, internetist ja Wikipediast. Kõike seda saadavad detailid asjaosaliste elust ja tegemistest ning uute tehnoloogiate kasutuselevõtuga kaasnenud tähenduslikest muutustest ja ühiskondlikest vastukajadest.

Gleicki teose „peategelane“, mõiste ’informatsioon’, tegi 20. sajandi keskel läbi muutuse, millesarnast võime näha kolm sajandit varem aristotelliku füüsika mõistete – jõud, mass, liikumine ja aeg – juures, millele Newton andis uue tähenduse, muutes nad kvantiteete väljendavateks mõisteteks, mida sai kasutada matemaatilistes valemites. Ühtlasi puhastas ta antud mõisted aristotellikest kaastähendustest. Mõisted ’energia’ ja ’informatsioon’ tegid vastavalt 19. sajandil ja 20. sajandi keskel läbi sarnase puhastumise. Mõningad insenerid, eriti telefonikompanii laborites, hakkasid teadmiste edastamise sisule viitama kui informatsioonile, millel oli pigem kvantitatiivne tähendus – informatsiooni määr, informatsiooni hulk jne. Ka Claude Shannon võttis sellise kasutuse omaks, sidudes informatsiooni tõenäosusteooria ja statistikaga. Äärmiselt lihtsustatult öeldes on edastatud teate informatsiooni hulk seotud teate ennustatavusega – mida suurem on ennustamatus, seda suurem on informatsiooni hulk.

Kaks tänapäeva seisukohalt olulist muutust leidiski aset 20. sajandi keskel, täpsemalt 1948. aastal: Bell Telephone Laboratories tuli lagedale transistoriga, millest sai tõukejõud tehnoloogia mõõtmete edasisele kahanemisele; Claude Shannon avaldas The Bell System Technical Journal’is teksti „A Mathematical Theory of Communication“, kust läks liikvele siis veel uus, kuid meie jaoks juba loomulikuks saanud mõõtühik informatsiooni mõõtmiseks – bitt –, mis on võtnud oma koha sisse sentimeetri, meetri, grammi jt sarnaste seas.

Informatsiooniteooria, mis esialgu oli ühenduslüliks matemaatika ja elektrotehnika ning sealt edasi ka arvutustehnika vahel, levis teistesse teadusdistsipliinidesse. Selles oli oluline roll 1950ndatel sagenenud koostööl bioloogide, neuroteadlaste, matemaatikute ja elektriinseneride vahel, mis oli paljuski seotud küberneetika esiletõusu ning Küberneetika Konverentsidega Beekman Hotelis New Yorgis. Shannoni teooriat aga hakati teistes teadusharudes kasutama viisidel, mida ta ise ette ei näinud. Psühholoogias oli üheks tagajärjeks nn informatsiooniline pööre, mis rajas aluse kognitiivteadusele, mis kombineeris psühholoogia, arvutiteadused ja filosoofia.

Ühe sellise uudse kasutuse näide võiks olla geneetika, mille aineseks on teated, koodid ja juhised, sest geene vaadeldakse informatsiooni kandjatena – DNA on informatsioonimolekul selle kõige ehedamal kujul. Bioloogid, kes olid omaks võtnud kommunikatsiooniteooria sõnavara, hakkasid 20. sajandi kolmandal neljandikul omakorda panustama informatsiooni mõiste kujundamisse. Kui sajandi keskel hakati geene vaatlema informatsioonilistena, siis sajandi viimastel kümnenditel hakati informatsiooni nägema orgaanilisena – siin on paradigmaatiliseks näiteks Dawkinsi meem. Sellisel arusaamal on Gleicki järgi oma eellugu. 1949. aasta suvel võttis Shannon paberilehe ja kirjutas sellele üksteise alla kümne astmed 10⁰st kuni 10¹³ni. Saadud tulbale pani ta pealkirjas „bittide mahutavus“ ning loendas iga kümne astme järel asju, mis võiksid vastaval määral informatsiooni talletada. 10³e järele kirjutas ta „perfokaart“, 10¹¹ eeldas ta olevat tunniajalises televisiooniülekandes sisalduva informatsioonimäära ning 10¹⁴e järele märkis ta suurima endale teadaoleva informatsioonihulga, USA Kongressi raamatukogu. 10⁵e järele kirjutas ta aga „inimese geneetiline ülesehitus“. Gleicki sõnul oli see esimene kord, kui keegi oli välja tulnud ideega, et genoom on informatsioonikandja, mida saaks bittides mõõta. Lisaks bioloogiale rõhutab Gleick ka füüsika olulisust sellise arusaama kujunemises, mis näeb informatsioonis teatavat kosmilist korrastatuse ja organiseerituse printsiipi.

Raamatust võib näha, et uute tehnoloogiatega on korduvalt kaasnenud mured vanade mõttekuse ja säilimise üle. Sarnaselt 1980ndatel Ühendriikides autorikaitse lobi poolt esitatud murele, et videokassetid muudavad kino mõttetuks, kardeti 19. sajandil, et telegraaf, tänu suuremale infoedastuskiirusele, muudab ajalehed üleliigseks. Sellest hoolimata kujunesid just ajalehed telegraafiteenuse kõige entusiastlikumateks kasutajateks. Telegraaf tõi kaasa ka mitmeid kontseptuaalseid muutusi: tuli hakata selgelt eristama teadet seda kandvast mateeriast, sõnumit paberist, millele see kirjutatud oli. Kood ja kodeerimine, mis on kesksel kohal matemaatikas, muutusid Morse koodi (ehk Morse telegraafilise alfabeedi) tõttu tuttavaks ka tavainimesele. Tänavapilt muutus: linnadesse ja teede äärde hakkasid ilmuma postid millele kinnitusid pikad traadid. Olukorra kirjeldamiseks kasutati mitmeid metafoore, näiteks mõeldi ämblikest ja nende võrkudest või labürintidest. „Võrk“ on üks metafoor sellest perioodist, mis on tänaseni käibel. Telegraaf tõi selgemalt esile ka vajaduse krüpteerimise järele, et takistada operaatoreid teadete sisu lugemast. Krüptograafia ajalugu on üks raamatus korduvalt esinevaid kõrvalliine.

„The Information“ puudutab informatsiooni ajalugu selle erinevates tahkudes. Siit ei puudu ka informatsiooni ülekülluse ajalugu, s.o visand selle tunde kujunemisest, et informatsiooni on liiga palju, et me upume informatsiooni tulva alla. Informatsiooni ülekülluse tunne, mis on esmapilgul justkui selgelt tänapäevane, ei ole sisuliselt uus, vaid me kohtame seda ja sellega seotud hirme juba 17. sajandil. Tänapäeval on informatsiooni ülekülluses, olukorras, kus teave on lihtsalt kättesaadav ja odav, tähelepanu muutunud kalliks ning väärtuslikuks. Filtreerimis- ja otsinguvahendid aga omavad samuti pikemat ajalugu trükimeedias, kus sellised nähtused, nagu tähestikulised nime- ja teemaregistrid, raamatuarvustused, raamatukogude teavikute korrastamisskeemid, entsüklopeediad, antoloogiad, tsitaadikogud jms kutsuti ellu just informatsiooni ülekülluse tunde ajel. Infotehnoloogia ajastul seostub üleküllus ennekõike Moore’i seadusega.

Minu jaoks olid Gleicki populaarteadusliku teksti põhilisteks puudusteks liigne keskendumine erinevate tehnoloogiate ja teooriatega seotud isikute eraelulistele detailidele ning informatsiooniteooria liiga suur lihtsustamine, mis jättis pinnapealseks selle täpsemad seosed evolutsioonibioloogia ja füüsikaga. Shannoni, Turingi, Babbage’i jt biograafilised seigad kipuvad kohati varjutama raamatu keskset teemat, informatsiooni mõiste ja informatsiooniteooria kujunemist ning levikut nii teadusharude vahel kui ka kultuuris laiemalt. Samas on see pigem maitse küsimus. Mõningad lugejad võivad biograafilises materjalis näha hoopiski head konteksti, mis hoiab teoreetilist poolt liialt abstraktseks muutumast. Informatsiooniteooria liialt lihtsustatud esitus jätab aga mulje, et selle mõju bioloogiale ning füüsikale piirdus omas ajas ainult mõningate analoogiatega. Gleick kirjutab küll informatsiooniteooria rajajate kohati kõhklevast hoiakust seoses nende töö rakendustega väljaspool matemaatikat, kuid jätab sisuliselt kõrvale informatsiooniteooria kasvanud mõjuga seotud võimalikud käärimised neis teadusharudes endis, mis 20. sajandil informatsiooniteooria poole pöördusid. Kokkuvõtteks võiks öelda, et see kohati ebaühtlane raamat sobib vast ennekõike neile, keda võiks huvitada ladus ajalooline ülevaade ühe hetkel üldlevinud mõiste ja sellega seonduva kujunemisest. Akadeemilisema ideede- ja teadusajaloolise ülevaate otsijad peaksid tõenäoliselt mujale pöörduma.

Nüüd ka raamat! hüüatab huviline, kes on hiljuti ära näinud Jaan Tootseni dokumentaalfilmi Uue Maailma seltsist (kindlasti mulluse filmiaasta üks eredamaid saavutusi, nüüd ka DVD-l). Kuid see pole siiski raamat Uue Maailma seltsist, selts on üksnes selle väljaandja ja mahub pildile alles raamatu viimastel lehekülgedel (dokumentaalromaan seltsist peaks aga samuti lähiajal ilmavalgust nägema – Peeter Sauteri sulest, ja selle katkendit saime juunikuu Loomingust juba lugeda, ja saab nüüd ka veebist).

Jutt käib niisiis vastsest koguteosest “Uue Maailma lood”, see on seltskondlik raamat (tegijad on üles loetletud eessõnas, muidu on üllitis esitatud anonüümsena), mis mõjub esmalt väga pilkupüüdvalt (kujundaja Lilli-Krõõt Repnau), ei mäletagi üle pika aja nii mõtestatud raamatukujundust, teiseks aga paelub kohe tekstina, isegi sedavõrd, et neelasin selle ühe õhtuga. Laadilt on see huvitav segu – siit leiab linnaajalugu, arhitektuurikriitikat, mälestusi, sotsioloogiat; fotodest, kaartidest, joonistest rääkimata, taotluselt niisiis katse põlistada ühe linnaasumi kadunud ja elav ajalugu. Raamatu põhiosa hõlmavad Uue Maailma elanike lood, mille kogumiku koostajad on nende suust üles korjanud ja kirja pannud (lugusid kokku on 22), varasemates mälestustes ulatuvad need 19. sajandi lõppu, viimased pärinevad asumi viimase kümnendi uusasukatelt. Paljud meenutajad on Eestis teada-tuntud, mis lisab nende lugemisele oma võlu. Kuid mälestustele lisaks on nappidest arhiiviandmetest välja pigistatud kogu teave Uue Maailma kujunemisest ja arengust tsaariajast tänapäevani, abiks ajaloolane Robert Nerman. Maiuspalaks on arhitektuuriajaloolase Oliver Orro kommentaarid asumi erinevate arhitektuurikihtide kohta. Kõik varustatuna haruldaste arhiivifotode, vanade kaartide ja uute ülesvõtetega. Need vanad fotod võivad olla teinekord tõesti vaimustavad, eriti inimesed nendel, aga ka mõni tänavanurk, olgu või see foto Pärnu maanteest 1960. aastatel (lk 26), mis tuletas meelde, milline pentsik situatsioon oli toona kujunenud: kahel pool maanteed suured uhked kivimajad, tänava keskel aga pikk rida puusosmikuid.

Uus Maailm on piirkond, millel ei tundunud olevat liiga palju eeldusi sedavõrd elavaks paigaks muutuda ja sellist avalikku tähelepanu pälvida. Mis kinnitab, kui vähe on Eestis vaja – grupp innustunud ja andekaid inimesi –, et mägesid liigutada.

P.S. Raamatu esitlus on homme, 5. jaanuaril kell 18.00.

Et pakkuda mõningaid sihte meie tihenevas raamatumetsas, viisin blogijate seas läbi küsitluse lõppeva aasta meeldejäänumate lugemiste osas, palvega keskenduda eeskätt tänavu ilmunud teostele, keelest sõltumata. Sellega sai ühtlasi tehtud katse taaselustada paari aasta eest alustatud traditsiooni, mil jagasime 2009. aasta lugemiselamusi. Vahepeal on blogijate seltskond veidi muutunud, nii et loodetavasti seda huvitavam. Elamuste nimekiri sai aga niisiis alljärgnev.

Kai Aareleid:

Eesti kirjandus: Ülo Mattheus, “Vabanemine kuulmise läbi” – väga elus väike raamat alapealkirjaga “Mälestusi surmast”.

Tõlkekirjandus: José Eduardo Agualusa, “Minevike müüja” (tlk. Leenu Nigu) – ilus seosterikas romaan Angola kirjanikult, n-ö maagiline realism Aafrika moodi. (Pikem postitus siinsamas blogis.)

Hispanica: Javier Marías, “Los enamoramientos” (”Armumised”, 2011) – Hispaania moodne klassik oma tuntud headuses: tihe ja pisut sünge romaan armastusest ja armastuses varitsevatest kuristikest. Maríase kurviline keel on omaette teema.

Vahelugemised: Alberto Manguel, “The Library at Night” (2006) – raamat, mis pole küll uus, kuid on hariv ja kujutlusvõimet ärgitav lugemine ükskõik missuguse peatüki juurest lahti lüües. Mida kõike ja kuidas kõik raamatukogu(d) on olnud ja on… (Vt. ka Mareki postitust Manguelist)

Tiit Aleksejev:

Tagasivaateliselt on aasta autoriks olnud ilmselt Carlos Fuentes. Kõik sai alguse “Sünnipäevast”, mille esmatrükk ilmus juba 1969. a.-l, aga mille prantsuse tõlke Gallimard kevadel välja andis. Selle mõju all kohtusin või taaskohtusin kuue-seitsme Fuentese romaaniga, mille hulka kuulusid eesti keeles ilmunud “Inezi vaist” (tlk. Margus Ott) ja “Artemio Cruzi surm” (tlk. Jaan Kaplinski). Oluline kirjanik, eelkõige oma stiiliotsingute tõttu, soovitan.

Eestindustest on kõige rohkem meelde jäänud Mihhail Šiškini “Veenuse juus” (tlk. Jüri Ojamaa). Võimas teos nii sisult kui vormilt. Näide romaanist, mis on romaan, mitte jutustus. Üks hea tuttav mainis, et tõlgib Šiškini “Izmaili vallutamist”, loodetavasti saab sedagi peatselt eesti keeles lugeda.

Aasta lõpupoole ilmus Hilary Manteli “Wolf Hall” (tlk. Karin Saarsalu). Igati õnnestunud ajalooline romaan, keda taoline kraam huvitab. Henry VIII valitsemisajast on kirjutatud terve riiulitäis ilukorjandust, Manteli saavutuseks on 16. sajandi “kodustamine”, ise nautisin ennekõike autori stiili. Hea kingitus lugevale inimesele.

Ühelt Londoni sõidult haarasin kaasa Peter Ackroydi “The Fall of Troy” (2006). Lugesin selle juba lennujaamas läbi ja jäi kuidagi kummitama. Lugu Troojasse labida löönud Herr Obermannist (prototüübiks ilmselt Herr Schliemann), kes suudab linna näha ainult läbi Homerose teoste, ja kes reaalsust vastavalt kohendab. Ebasoovitavad leiud visatakse minema, ebamugavad isikud tõrjutakse kõrvale või lüüakse hoopis Anatoolia mättasse. Ackroyd on siin midagi olulist ära tabanud, kui mõelda kasvõi Lähis-Ida välispoliitiliste avantüüride peale, kus lääs toetab vabadusvõitlejaid ja on hiljem üllatunud, et millal need mustades turbanites mehed kohad sisse võtsid.

Eesti proosast puudutas kõige rohkem Peeter Helme “Varastatud aja lõpus”. Väga õnnestunud armastuse ajalugu, kuigi tegelikult puurib autor märksa sügavamale, mingite mälupiltideni. Nagu selles “The Cure’i” laulus: “Pictures of trickery/ Stains on the carpet and/ Stains on the memory”. Ja me teame, kuidas lõpp alati lõpeb: halvasti. Aga teinekord jääb sellest hea tunne.

Samasuguse tonaalsusega on Andrei Hvostovi “Sillamäe passioon”, mis jäädvustab maailma, mis näib pärinevat Ridley Scotti filmist “Tulnukas III” ja mis oli ometi vägagi olemas. Kuigi kõige põhjalikuma uurimistöö võtab autor ette iseendaga. Metallplaat hammaste vahele ja röntgeniaparaat käima. Närvid, kanalid, veneaegsed plommid… Kohtasin Andrei Hvostovi Helsingi messil ja küsisin temalt: Andrei, kas autor peab ikka kõik välja ütlema? Andrei ütles, et peab. Olgu siis nii, punkt aususe eest ja võimalik, et anno Domini 2011 ongi “Sillamäe passiooni” aasta.

Tarmo Jüristo:

Ilmselt jääb 2011. aastal loetust mulle endale kõige eredamana meelde Amar Annuse tõlgitud Gilgameši eepos, mille me sel suvel koos Peeter Jalakaga paari kuuga näidendiks vormisime. Töö käigus tekkis mul – parafraseerides kuulsat Alfred Whiteheadi märkust Platoni ja lääne filosoofia kohta – tunne, et kogu Euroopa kirjandustraditsioon pole muud, kui hulk Gilgameši loo ümberjutustusi. Sellest sai kogu lavastuse üks kontseptuaalseid lähtekohti, mis viis mind omakorda terve hulga teiste tuntud ja tähtsate tekstide läbi- ja ülelugemise juurde. Loodetavalt õnnestus kogu seda tekstimõnu vähemalt mingil määral ka publikule edasi anda.

“Tavalise kirjanduse” elamusi ritta seades leidsin endalegi üllatuseks, et mingil põhjusel olin tänavu sattunud lugema tervet hulka raamatuid, mis käsitlevad minajutustuse vormis isikliku mälu, mineviku haavade, kaotuse, melanhoolia ja muu sellise teemasid. Meenutamist ja teistelegi soovitamist vääriks nende hulgast Lorenç Villalonga “The Dolls’ Room” (mida jõudsin siin blogis juba ka põgusalt tutvustada), Colm Tóibíni “Empty Family”, Teju Cole’i “Open City”, Julian Barnes’i “The Sense of an Ending” ning Roberto Bolaño “By Night in Chile” – ja kui ajaliselt võtta sisse veel ka eelmise aasta lõpp, siis sobiks samasse ritta suurepäraselt W. G. Sebaldi “Vertigo” (e.k. “Peapööritus”, 2011, tlk. Mati Sirkel).

Eestikeelse kirjanduse osas oli mulle isiklikult aasta suurimaks rõõmsaks leiuks Hendrik Lindepuu tõlgitud ja kirjastatud Poola luule kogumikud, millest viimane elamus oli tänavu ilmunud Czesław Miłoszi “Teeäärne koerake”. Samuti sattusin lugema Punase Raamatu sarjas värskelt taasilmunud Sergei Dovlatovi “Kompromissi” (tlk Vilma Matsov) ja ei mäletagi, millal mõni kurb lugu mind sellisel moel valju häälega naerma oleks pannud.

Maarja Kaaristo:

Käesoleva aasta kõige hiljutisem lugemiselamus on mõni päev tagasi lõpuni loetud Indrek Hargla “Suudlevad vampiirid”, kust leiab nii üleloomulikku kui ka ülevat. Lugemiselamust võimendas naljakas kokkusattumus, et nimilugu, lühiromaani “Suudlevad vampiirid” lugesin ma Transilvaanias. Ja viimast novelli, “Jõgeva elavad surnud”, öösel Moldova väikelinnas Orheis, peaaegu inimtühjas kõledas ja absurdses hotellis (hakkas natuke õudne küll). Kaks lühikest Melchiori lugu on ka kirssideks tordil.

Võimsalt mõjus Maarja Kangro “Ahvid ja solidaarsus”. Lugedes ma: luksusin üksi naerda (mõnikord hüsteeriliselt), noogutasin hoogsalt nõustumise märgiks peaga, või tardusin hiirvaikseks, sest seal on kohti, mis lõikavad nagu noaga. Ja see kõik on lihtsalt nii hästi kirja pandud. Tagastasin raamatu vastumeelselt Kaisale, läksin raamatukauplusesse ja soetasin isikliku eksemplari.

Väga meeldis Joe Abercrombie “The First Law” triloogia. Raamat, mis algab nagu fantasy-klišee sellise korraliku taplusega, kus verd ja muda aina lendab, on klišeedest tegelikult päris kaugel. Irooniline, sarkastiline, vaimukas, kohati väga mõru raamat, vägagi elulise lõpplahendusega. Soovitan George R. R. Martini fännidele.

Kevadel avastasin ma enda jaoks ka Henning Mankelli. Alustasin “Valgest emalõvist” ja “Naeratavast mehest” (mõlemad tlk. Kadri Papp) ega saanud enne rahu kui ka kõik ülejäänud eesti keeles ilmunud romaanid olid läbi loetud. Kõik toimus mõne nädala jooksul, aga küllastumust ei tekkinud ikkagi, ootan kannatamatult uusi. Need keskealise enamasti masendunud komissar Wallanderi tegemised kaamoslikus Rootsis haarasid millegipärast vägagi kaasa.

Ja lõpetuseks soovitan haaravat sissevaadet ühte teistmoodi mõttemaailma, nimelt Juri Vella proosakogu “Järvetuul” (tlk. Art Leete): toredad, mõtlemapanevad, kohati mõnusalt absurdsed lood maailma ainsalt metsaneenetsi kirjanikult.

Kaisa Kaer:

Philippe Claudeli “Hallid hinged” (tlk Tiiu Vilimaa) – hillitsetud ja omas tempos kulgev võimsa atmosfääriga lugu ühest Prantsusmaa provintsilinnast Esimese maailmasõja ajal ja seal toimunud mõrvast. Romaani väljapeetud õhustik ja stiil meenutasid mulle Michael Haneke geniaalset filmi “Valge pael” – mõlemad käsitlevad vägivalda, allasurutud tunge, eri tundmuste vaheliste piiride hägustumist.

José Eduardo Agualusa “Minevike müüja” (tlk. Leenu Nigu) – kevadel Tallinna kirjandusfestivali väisanud sümpaatse kirjaniku sümpaatne teos, lühike, kuid mitmes mõttes lõputu. Petlik mahedus kätkeb sügavamaid kihte, mis tekitavad tahtmise seda üha uuesti üle lugeda.

Jevgeni Griškovetsi “Särk” (tlk. Lauri Leis) – teeb lihtsalt heldimusest oimetuks. Ei mäletagi, millal viimati tundus sügav enesehaletsus sedavõrd armas. Moskvas elava arhitekti päev objektidel, sõbraga puhvetites, telefoni juures - kas ootamas kõnet naiselt, kellesse ta on äsja kõrvuni armunud, või hoides end tagasi, et talle mitte ise helistada ja nii oma liigse innukusega kõike ära rikkuda. Väike raamat, mis valmistab üle mõistuse suurt rõõmu. Söandan väita, et kohustuslik.

Milan Kundera “Veidrad armastuslood” (tlk. Küllike Tohver) – tõtt-öelda ei oskagi muud, kui tsiteerida Valle-Sten Maistet, kelle sõnul on see kohustulik lugemine ja seda ei pea kahetsema – “Teen kolm prääksuga kükki igaühe ees, kes väidab vastupidist.” Ühinen tungiva soovituse ja ähvardusega.

Doris Lessingi “Kõige ilusam unelm” (tlk. Krista Kaer) – armutult aus romaan, kandvaks teemaks Lessingi südantlõhestav armastus Aafrika vastu. Süüdimatult ülbe, iseka ja edeva seltsimees Johnny kuju on eriti eluline. Selliseid inimesi on päriselt olemas, ka nende pintsakuõlad läigivad tunnustavatest patsutustest ja kui neile tõtt näkku öelda, vaatab vastu tühi, mõistmatu, eneseõigustusest umbes pilk. Lisaks Aafrikale on keskmes 1960. aastate London, kus elab Johnny endine naine Frances. Ta hoolitseb hiiliva sissekolimise tulemusena lõpuks tohutu majapidamise eest, mille kaudu kirjeldab Lessing “Swinging Sixtiesi” süngemat allhoovust – sõjajärgse põlvkonna lapsed, kes õieti ei tea, mis neil viga on ja mida oma eluga peale hakata.

Krista Kaer:

José Eduardo Agualusa, “Minevike müüja” (tlk. Leenu Nigu) – väga ilus, vaimukas ja poeetiline raamat. Angola kirjandusest ei teadnud ma enne seda midagi ning lisaks tekitas raamat ka huvi selle vastu, mis seal ikkagi toimus. Ja soovi sama kirjaniku teisi raamatuid lugeda.

David Grossman, “To the End of Land” – lugesin inglise keeles, sellest ka see pealkiri. Heebreakeelse originaalpealkirja tõlge oleks pigem “Naine põgeneb teadete eest”. Raamat räägib Iisraelist ja Palestiinast, aga tegelikult palju enamast. Eelkõige muidugi sõjast ja sellest, mida see inimesega teeb, aga ka sõprusest, armastusest, reetmisest ja ustavusest. Lootusest ja lootusetusest. Ja see raamat ei lähe meelest ära ega ühegi teisega segi.

Madeleine Thien, “Dogs at the Perimeter” – Kanada kirjanik, kes kirjutab Kambodžast kahe tegelase pilgu läbi. Üks on jaapanlane, kelle vend on Kambodžas Punaste khmeride tegutsemise ajal kadunuks jäänud. Teine on lapseeas tolleaegsest põrgust päästetud naine, kelle perekond hukkus. Imeliselt ilus ja poeetiline raamat. Ja hea on teada, et Madeleine Thien tuleb kevadel ka HeadRead kirjandusfestivalile.

Lauren Beukes, “Zoo City” – Lõuna-Aafrika Vabariigi kirjanik, kes sai möödunud aastal Arthur C. Clarke’i auhinna, kirjutab tulevikumaailmast, kus iga kuriteo sooritanud inimese juurde tuleb mingi loom, kellega ta on edaspidi möödapääsmatult seotud. Side on sama tugev nagu Philip Pullmani raamatutes kirjeldatud sümbioosi puhul. Juba oodatakse põnevil ka Beukesi järgmist romaani, millest on praegu küll valmis ainult katkendid.

Maarja Kangro:

Kõige hiljutisem lugemiselamus on tänavu ilmunud Valerio Magrelli “Il Sessantotto realizzato da Mediaset” (”Kuuekümne kaheksas [aasta], mille on täide viinud Mediaset”), dialoog Machiavelli ja pehmekest vasakpoolsust esindava Il Tenerissimo (”Üliõrnuke”) vahel. Sageli on need kaks tegelast maailma asjades ühel meelel.

Muid noppeid: Kenzaburō Ōe “Õpeta meid oma hullusest üle saama”, mis sisaldab nelja lühiromaani või jutustust: “Päev, mil ta kuivatab mu pisarad”, “Koduloom”, “Õpeta meid oma hullusest üle saama” ja “Aghwee, taevane koletis” (lugesin raamatut itaalia keeles ja tõlkisin selle järgi ka pealkirjad). Slavoj Žižeki “In Defence of Lost Causes” (2008), Thomas Bernhardi “Verstörung” (”Häiritus”, 1967).

Talvel gripis olles lugesin läbi Mario Vargas Llosa “Tädi Julia ja kirjamehe” (tlk. Eva Kolli). Seda raamatut on ka lihtsam kingikotti hankida kui eelnevaid. Sinna kingikotti võib veel panna Czesław Miłoszi “Miłoszi ABC” (tlk. Hendrik Lindepuu) (näiteks vanematele kingiks). Nägin mõni aeg tagasi, et Rahva Raamatus oli müügil Joseph T. Hallinani “Why We Make Mistakes” (2009) – selline muhe populaarteaduslik raamat on ikka hea kingitus.

Andres Kurg:

Alustuseks pean nimetama kahte raamatut mis on siit blogist juba läbi jooksnud, aga millest ma ei saa siiski mööda minna. Kõigepealt Jonathan Franzeni “Freedom” (2010), esmapilgul filmiliku story‘ga ja realistlikult jutustatud perekonnalugu ja armastuslugu, aga ajapikku rullub selle taustal lahti hoolikalt läbikomponeeritud ja mitmekihiline portree lähiajaloost, poliitiliselt motiveeritud valikutest ja maailmavaadetest ning nende paradoksaalsusest. (Vt. Krista postitust.)

Teine siin juba mainitud raamat on Elif Batumani “The Possessed. Adventures with Russian Books and People Who Read Them” (2010), mis lisaks sellele, et on lihtsalt lõbus lugemine, pakub äratundmist kõigile, keda uurimistöö on asetanud mõnda kummalisse situatsiooni või viinud kokku veidrate tegelastega. See raamat on omamoodi akadeemilise töö sohilaps: kõik, millest pole saanud või tohtinud rääkida teadustöös, on avaldatud memuaaride sildi all. (Vt. Tarmo postitust.)

Minu uurijahuvidega resoneerus ka Francis Spuffordi “Red Plenty” (2010, e.k. “Punane küllus”, tlk. Andrus Maran, 2011), mis jutustab Nõukogude Liidu moderniseerimisest 1950.-1960. aastatel, majanduse kübernetiseerimise ja tootmise optimeerimise utoopiast. Tegu on põhjalikul uurimistööl põhineva ilukirjandusega, kus kohati tegutsevad reaalselt eksisteerinud inimesed, alates Hruštšovist ja Kosõginist kuni matemaatiku Leonid Kantorovitši ja arvutiinsener Sergei Lebedevini.

“What was the Hipster?: A Sociological Investigation” (2010) on kirjandusajakirja n+1 raamatute seeriast, soovitatav lugemine kõigile, kes tahavad diagnoosida möödunud kümnendit ning muu hulgas teada, kuidas on omavahel seotud gentrifitseerumine ja suured prillid, vintage mood, kitši tagasitulek ja skinny teksad.

Lõpetuseks, aasta kunstiraamat oli minu jaoks Tõnis Saadoja “Urmas Ploomipuu valge maja” (2011), aga see võiks vabalt olla ka aasta põnevusjutt: ühe unustatud kunstniku maalide detailne analüüs, banaalsetest ateljeestseenidest välja kasvav salapära ja selle taustaks Ploomipuu enda mõistatuslik elukäik. Saadoja võib vabalt lisada nö kirjutavate kunstnike nimekirja.

Oliver Laas:

Teoreetilistest tekstidest oli minu jaoks möödunud aasta üheks põnevamaks lugemiselamuseks Alexander Galloway nüüdseks juba mõned aastad vana raamat “Protocol: How Control Exists After Decentralization” (2004). Tegemist on vastuargumendiga nii sellistele kirjutajatele, nagu John Perry Barlow või Lawrence Lessig, kes väidavad, et internet on või oli kunagi vaba ja anarhiline paik kui ka neile, kes püüavad selles leida midagi risoomilaadset. Galloway kirjutab, et arvutivõrkudes toimivateks kontrollivahenditeks on andmevahetusprotokollid, mis on algusest peale olnud võrgu enda toimimise tingimusteks.

Teine meelde jäänud teoreetiline tekst on Nelson Goodmani “Ways of Worldmaking” (1978), mis on oma vanusest hoolimata aktuaalne, sisaldades klassikalisemate filosoofiliste teemade kõrval ka arutlust tsiteerimisest kõnes, pildis ja muusikas

Üldiselt ma püüan vältida (auto)biograafilist kirjandust, kuid Roland Barthes’i “Mourning Diary: October 26 1977 - September 15 1979″ (originaal 2009, inglise keeles 2010) on tõenäoliselt keskmisest biograafiast intiimsem lugemine. Peale oma ema surma hakkas Barthes oma leina kohta märkmeid tegema, mis on nüüdseks siis kaante vahele kogutud ja välja antud. Kuna tegemist on postuumse ja märkmetel põhineva teosega, siis on tekst ebaühtlane, aga sisaldab nappe ja tabavaid tähelepanekuid kaotuse ja sellega seonduva kohta.

Ilukirjanduse osas oli meeldejäävaks lugemiselamuseks Margus Tamme “Unesnõiduja” (2011), millest on siinses blogis ka varem kirjutatud.

Piret Peiker:

Mu 2011. aasta lugemus on paraku peamiselt seotud olnud üsna erialatehniliste või muidu spetsiifiliste teemadega. Nimetan selliste elamuste seast kaht Egiptuse-raamatut: Dina Shehata “Islamists and Secularists in Egypt: Opposition, Conflict and Cooperation” (2009) ning Samia Mehrez’i igapäevaelu- ja levikultuuri-keskne “Egypt’s Culture Wars: Politics and Practice” (2008). Kasutan juhust ja mainin tõlkehuvilistele ka Mehrezi toimetatud veebruaris ilmuvat raamatut “Translating Egypt’s Revolution. The Language of Tahrir” (2012). Kogumikus analüüsitakse erialalise põhjalikkusega konkreetsete poliitiliste tekstide tõlkimise probleeme, aga arutletakse ka üldiselt, mida tähendab kultuuridevaheline tõlkimine tänapäevase globaalse meediakajastuse maailmas.

Krimikirjanduse fännina soovitan Ian Rankini teist mitte-inspektor-Rebuse romaani “The Impossible Dead” (2011). Nagu ikka, filosofeerib Rankin detektiivloo ekstreemsete situatsioonide kaudu kaasaegse (eelkõige Briti ja Šoti) ühiskonna ning vastuolulise inimloomuse üle ja minu meelest on see romaan tema üks seni parimaid. Samas hoiatan, et see pole sedalaadi põnevik, kus maksaks oodata väga kiiret tempot ja ootamatuste tulevärki – vähemalt Rankini enda skaalal kuulub see pigem mõtisklevamate raamatute hulka. Kergekaaluline kuid lõbus krimiavastus oli Shamini Flint’i Kagu-Aasias seiklev inspektor Singh, värskeim tema lugudest “A Deadly Cambodian Crime Spree” (2011). Inspektor Singh on, nagu tavaks, ekstsentriline meisterdetektiiv, autor aga (märksa ebatavalisemalt) Singapuris ja Malaysias töötanud endine jurist, kes tihti sõlmib oma lugude intriigid vaimukalt kohalike õigussüsteemide peensuste ümber.

Vanematest raamatutest lugesin sel aastal esmakordselt ja peaaegu üheaegselt Ene Kõresaare uurimust “Elu ideoloogiad. Kollektiivne mälu ja autobiograafiline minevikutõlgendus eestlaste elulugudes” (2005) ning J. M. Coetzee romaani “Foe” (1986). Mõlemad on targad ja empaatilised arutlused enesest jutustamise tinglikkusest ning (laias mõttes) poliitilisusest, samas aga ka inimese sisimast ja siirast vajadusest oma lugu teistele täpselt õigel kujul loetavaks teha.

Marek Tamm:

Et aasta on lugemise mõttes väga pikk ajavahemik, siis kipuvad vanad elamused mattuma uute alla. Kui aga meenutada, siis mitu elamust on seotud enda konkreetsete töödega, näiteks möödus aasta algus Michel Foucault’ lugemise ja ülelugemise tähe all (tulemuseks tõlkekogumik “Teadmine, võim, subjekt”). Suvel lugesin ennekõike keskaja kirjandust, et tagant lükata “Keskaja kirjanduse antoloogia” valmimist, sealt jäid eriti aredalt meelde Clairvaux’ Bernard’i ja Pierre Abélard’i tekstid, nagu ka trubaduuride luule. Ühe kirka mälestusena suvest meenub ka Giuseppe Tomasi di Lampedusa “Gepard” (tlk. Aleksander Kurtna).

Kuid aasta jooksul ilmunud tõlkekirjandusest pakkusid sulneid hetki näiteks José Eduardo Agualusa “Minevike müüja” (tlk. Leenu Nigu) ja Vladimir Glotseri “Marina Durnovo: minu mees Daniil Harms” (tlk. Toomas Kall). Mõlemad võimaldavad ümber hinnata tavapärast suhet minevikutraumadega. Ja meenub, et kevadel lugesin innuga Orham Pamukit ja nüüd oli hea meel tõdeda, et äsja ilmus tema “Musta raamatu” eestindus (tlk. Inna Ossiptšuk ja Helen Geršman). Lõpeks oli tänavune aasta ju ka Dante aasta – ilmus tema “Põrgu” (Harald Rajametsa tõlkes)!

Eesti uut kirjandust pole ma kuigi korrapäraselt lugenud, ent loetust on meelde jäänud Kai Aareleiu “Vene veri”, Tiit Aleksejevi “Viimne linn”, Andrei Hvostovi “Sillamäe passioon”, Valdur Mikita “Teoreem”, Peeter Sauteri “Must Peeter”, Margus Tamme “Unesnõiduja” ja Tõnu Õnnepalu “Ainus armastus” (esseekogu). Kõige viimati pakkus hea püandiga (kuid mitte ainult) loo Rein Raua “Hotell Amalfi”. Kahjuks pole veel jõudnud lugeda Andrei Ivanovi äsjailmunud romaani “Peotäis põrmu” (tlk. Ilona Martson).

Muus osas tundub, et 2011. aasta läheb Eestis raamatulukku sellega, et algas e-raamatu ajastu – nende valik ja hulk kasvas aasta jooksul kiiresti ning ennustan, et tagasiteed enam pole: tulevik on e-raamatute päralt.

P.S. Olen muide tänavu jaganud regulaarselt oma muljeid uuemast eestikeelsest erialakirjandusest ka Horisondi veergudel – teises, neljandas ja kuuendas numbris.

Kaarel Tarand:

Aasta oli minu suhtes ebaõiglane ning andis mulle lugemiseks aega poole vähem vajalikust. Seetõttu lugesin pigem töö- kui puhkealast, keskendusin ühele kõige asemel, lugesin ainult linnakirjandust, aga mitte just mitut silpi talupoegade raskest elust.

Huvitununa demograafiast püüan püsijälgida maailmas toimuvat ja mitte sugugi seetõttu, et teada saada, kes konkreetselt on see täpselt 7 miljardilise järjekorranumbriga laps kuskil Austraalias või Kaliningradis. Kuna terves maailmas riigid-rahvad end tänavu üle loevad ja suurelt jaolt sellega ka valmis on saanud, siis eks see viib ikka mõtted ka Eesti olukorrale. Läti ja Leedu tulemused rahvaloenduselt ei ole just julgustavad – rahvast on palju vähem kui arvestuslikult eeldati. Meiega võib, kuigi tingimata ei pruugi samamoodi minna. Kuid nii või teisiti seisame hiljemalt kevadel silmitsi faktidega, mille üle võib ka nutta, kui igal juhul peame oma poliitika tegelikkusega kooskõlastama.

Üks, mis arvatavasti selgub, on et ka eestlased ainult eraldi võetuna, mitte ainult Eesti elanikkond tervikuna on kasvavas enamuses linnarahvas. Linnastumise algusest on varsti poolteist sajandit, kuid vaeva ja valuga on see läinud. Huvitaval kombel toimus linnastumine meil peaaegu sajandi, kuni 1970ndateni väga sarnaselt Soomele, kuid siis hakkasime maha jääma (nagu ka jõukuses).  Kui rahvas linnastub, siis on vaja kaht – esiteks rajada otstarbekad, aga sealjuures ka ilusad linnad ning teiseks õppida neis elama. Õnneks on maailmas selles osas palju eeskujusid ning palju on neist ka kirjutatud. Küsimus pole siin loomulikult ainult arhitektuuris ja planeerimises, hoolega tuleb mõelda ka inimloomusele. Et mida see tahab, mida otsib. Mina lugesin USA idaranniku õpetlaste valgustavaid populaar-raamatuid. Loomulikult pole neis pakutu üksühele Eestisse ega isegi Euroopasse üle kantav.  Kuid selle mõtteaine toel on võimalik meie linnade (ega meil ju liiga mitut tegelikult ei ole, paar linnasüdant annavad hõrelinna mõõdu ehk välja) kohta hakata küsimusi ja loodetavasti ka õigeid küsimusi esitama. Mind aitasid küsimuste sõnastamisel Edward Glaeseri “The Triumph of the City”, kus lahatakse linna kui majandusliku organismi toimimisprintsiipe, Wytold Rybczynski “The Makeshift Metropolis”, milles analüüsitakse linnade arendusprojekte turuvõimu ajajärgul, Steven Pinkeri “The Better Angels of Our Nature”, mis on haarav üldkursus inimkonna vägivaldsuse ajaloost ning viisidest, kuidas see on suudetud tiheasustuslikus kvaliteetse õiguskorraga keskkonnas (Lääne- ja Põhja-Euroopas) peaaegu miinimumini viia (1 mõrv 100 000 elaniku kohta aastas), ning siin juba ka tutvustatud Robert H. Franki “The Darwin Economy”, mis õpetab, kuidas kogu seda kampa mõistlikult maksustada.

Et kõik see ei kõlaks lõpuni ebapatriootiliselt, siis midagi ilukirjanduslikku Eestile lähima linna kohta julgen ka soovitada – see on Kjell Westö Helsingi-ainelise romaanisarja seni viimane teos “Älä käy yöhön yksin”. Või õigemini, alustada tuleb varasemast, milleks nüüd on soodne võimalus Westö varasema šedöövri “Missä kuljimme kerran” näol, mis värskelt ka eesti keeles ilmunud “Kus kõndisime kunagi” (tlk. Tõnis Arnover) nime all.

Daniel Vaarik:

Tim Wu raamat “The Master Switch” (2010) infoimpeeriumite tõusudest ja langustest oli kõike, mida üks populaarteaduslik raamat võiks olla, teema valdamiselt tour de force, samas hästi jutustatud kui lugu ning kõige olulisem on see, et raamat suutis kindlakäeliselt edastada ühte veenvat versiooni sellest, mil moel geniaalsed ettevõtjad on suutnud üles ehitada kommunikatsiooni-hiiglastest firmasid ning kuidas need firmad oma hiilguse tipul on loobunud geniaalsusest ning asendanud selle juristide armee, innovatsioonivaenuliku planeerimise ja kokkuvõttes lihtsalt kurjusega. Ärge ostke Apple’i tooteid. Google’ist saab varem või hiljem maapealse põrgu katlamaja.

Ernest Cline’i “Ready Player One” (2011). See on tribuut 1980ndate arvutimängupõlvkonnale, mõnevõrra antikapitalistlik ulmedüstoopia, kus interneti asemele on astunud arvutimängu laadne keskkond OASIS. OASISe looja sureb, kuid jätab oma päranduse – 240 miljardit dollarit(!) – suvalisele inimesele, kes suudab arvutimängus esimesena ära lahendada kolm suurt mõistatust. Loomulikult järgneb sellele massiline kullajaht, millesse sekkuvad ka räiged suurfirmad, kes proovivad mõistatust lahendada kõigi enda käsutuses olevate ressurssidega. Peategelane on vaene, kehva arvutiga slummis elav mängufänn… Soovitatav ilmselt neile, kes on vähemalt korra World of warcraft‘i või midagi samataolist mänginud või tunneb nostalgiat 1980ndate pikslilise digimineviku suhtes.

Adam Langeri “The Thieves of Manhattan” (2010). Seda on nimetatud ka metakirjanduseks, sest jutt on romaani kirjutamisest, mille käigus riivatakse väga paljusid kirjandusteoseid. Omamoodi veider, kuid kerge lugemine, meenutab pisut Paul Austeri New Yorki triloogiat. Avastamisrõõmu väikestest viidetest autori enda lemmikkirjanikele, kes kõike ise üles ei leia, saab lugeda lõpus asuvast lühisõnastikust.

Haruki Murakami “1Q84″ (2011). Minu jaoks on Murakami natuke nagu keskklassi valge mehe Dan Brown. Kui töötad pilvelõhkujas ja käid õhtul teatris, siis mõjud ilmselt sellele järgneval dineel boratiliku faux pas‘ mehena, kui küsid lauanaabrilt midagi stiilis, et kas see, millest Deception Point‘is kirjutati võiks tõsi ka olla? Aga Murakami – noh, see on seihv küll. Samas pean tunnistama, et The Wind-Up Bird Chronicles oli minu jaoks kunagi totaalne lehepööraja ja vähemalt ühe Murakami võiks inimene läbi lugeda küll. Ja miks siis ei võiks see olla “1Q84″, mis lisaks võtab kätte ja hakkab tvistima enam vähem samast kohast, kus Stig Larssoni lohetätoveeringuga tüdruk ehk siis sooline võrdsus, murakamilikult läbi maa-aluse ja seinataguse lainetuse, müstiliste jõudude kokkupõrkumise, paralleelilmade ja seksikate jaapani koolitüdrukute.

Märt Väljataga:

Sel aastal moodustasid suurema osa mu lektüürist ammuilmunud või kitsalt erialalised raamatud (rääkimata igasugu võrguartiklitest). Eesti keeles ilmunust olen korralikult saanud süvenenud ainult nendesse raamatutesse, milles on mu enda käsi toimetajana mängus olnud: Dante “Põrgu” (tlk. Harald Rajamets), Karl Popperi “Avatud ühiskond ja selle vaenlased. II” (tlk. Triinu Pakk), Maire Jaanuse “Kirg ja kirjandus” (mitu tõlkijat), Czeslaw Miloszi “Teeäärne koerake” (tlk. Hendrik Lindepuu) ja Kalev Kesküla “Kogutud luuletused”. Ehk pole nende esiletõstmine siin liiga kohatu, sest ega ma neist ju ühtegi ise kirjutanud ole. Esmakordselt leidsin, et raamatutoimetamine ei tarvitsegi olla tüütu rügamine, vaid ka viis meeldivat ja kasulikku ühendada. Meelde jäi Rajametsa Dante graafiline selgus, Maire Jaanuse kirglik lähilugemisoskus, Miloszi universaalsus. Kummastavana tundub, kuivõrd vasakpoolsena mõjub tänapäeval kunagine parempoolsete ideoloog Popper. Kesküla vastilmunud „Kogutud luuletusi” koostades oli kõige elamuslikum taaskohtumine 80ndate aastate Kaleviga.

Luulest on silma jäänud Arno Vihalemma ja Karl Martin Sinijärve paksud kogumikud. Tahaksin olla lugenud Olle Lauli “Kodutust” ja Andrei Hvostovi “Sillamäe passiooni”, aga pole jõudnud. Loomingu Raamatukogu on sel aastal leidnud hea tasakaalu üldloetavuse (Kundera, Aho, Kadare, Sartre, Solstad) ja „elitaarsema” kraami vahel (Perec, Bourget).

13. detsembril 2011 lahkus elavate kirjast Russell Conwell Hoban (snd 1925). Mees sõdis sakslastega, maalis ja illustreeris raamatuid, aga oma jälje jättis ta kahe romaaniga: “Palverändur”/“Pilgermann” (1983) ja “Riddley Walker” (1980). “Palverändur” räägib teekonnast Jeruusalemma ja on täis kõikvõimalikku kabalistlikku sümboolikat. “Riddley Walker” seevastu on klass omaette: maailmast on tuumasõda üle käinud, vähesed ellujäänud suhtlevad keeles, mis sarnaneb kunagise inglise keelega. Viimases teos kirjutatud ongi. Kaks stiilinäidet:

“1st thing come out wer the stink. The kid said, “That aint my blame the stink they wunt give me no shovel to burry my dirt with.” I dint see him 1st my eyes had to get use to it in there the onlyes lite come from the vennylater. The black leader pressing nex to me looking in thru the doar. The other dogs keeping back” (lk 76).

“O that water wer col. I pult the boat on to the stoans it wer 1/2 ful of water and hevvy. Sail dragging in the water the marsed bustid itd come down on the bloak what ben sailing the boat he wer stil unner it dead with his head smasht in. Musve happent in the storm parbly he ben blowt Souf of Fork Stoan then with the tide terning he ben driffing back the other way a long the shoar tords Do it Over” (lk 104).

Kõik see võtab veidi harjumist, aga tasub end paarikümne lehekülje pärast ära. Kellele meeldib Anthony Burgessi “Kellavärgiga apelsin” võiks kindlasti proovida. Ja tõlkijale oleks huvitav kogemus.

Puhqa rahus, Russell Hoban.

Küsitlussarja kümnes ja (vähemalt esialgu) viimane vastaja on eestivene kirjanik Andrei Ivanov, kelle jutte “Minu Taani onuke” ja “Tuhk” siinsamas blogis millalgi ühislugemises vaagisime ning kellelt on lähipäevil eesti keeles ilmumas romaan “Peotäis põrmu” (tlk. Ilona Martson). Ei hakanud vastuseid eestindama, need peaks olema niisamagi arusaadavad.

Elu esimene loetud raamat (nagu see mälestustes paistab)?

It was a book about chess-war, I can’t remember the title, it was in kindergarten I was five or six when I read it, but alas could not finish: kids tore it apart in a fight – the book was heavy, a good weapon for fighting.

Raamat, mille peategelane tahaksid olla?

Prince Florizel in “The Suicide Club” by Robert Louis Stevenson.

Raamat, mis ei ole leidnud väärilist tunnustamist?

«Белокурые бестии» Маруси Климовой.

Kõrgelt tunnustatud raamat, mida pead ebahuvitavaks?

“Lolita” by Nabokov, I find it tedious and overestimated.

Raamat, mis väga meeldib, ent mille autoriga parema meelega ei kohtuks?

«Белокурые бестии» Маруси Климовой.

Raamat, mille kaanel näeksid hea meelega enda nime?

“Mort à crédit” by L.-F.Celine or “Hunger” by Knut Hamsun.

Raamat, mille järge sooviksid lugeda?

«Белокурые бестии» Маруси Климовой, “How late it was, how late” by James Kelman

Raamat, mille kingiksid heale sõbrale?

«Путешествие Ханумана на Лолланд»

Raamat, mis on kõige enam lõbustanud?

There were quite a few: “The Life and Opinions of Tristram Shandy, Gentleman”, “The Pickwick Papers”, “Something happened”, in Russian literature – «Мелкий бес» Сологуба, «Голубая кровь» Маруси Климовой, among Estonian authors it was “Mis sul viga on” by Roone Roost. And I remember I enjoyed “Kalevala” pretty much, I found it very funny, however I can’t remember why…

Raamat, mille peaks kindlasti tõlkima eesti keelde?

«Белокурые бестии» Маруси Климовой

Raamat, mida tahaksid osata lugeda originaalkeeles?

Pierre Guyotat, “Prostitution”.

Viimati loetud raamat, mida soovitaksid teistelegi?

«Черная молофья» Сергея Уханова