Varraku raamatublogi

Blogi kõikidele, kellest raamatud hoolivad

Téa Obreht "The Tiger's Wife" (2011)

Téa Obrehti „Tiigri naine” (The Tiger’s Wife)  võitis 2011. aastal Orange Prize’i, romaani autor oli selle võitmise ajal 25-aastane ning seega on tegu kõige noorema Orange’i võitjaga.

Belgradis Bajraktarevići perekonnanimega sündinud (vanaisa nime Obreht all kirjutama hakata lubas ta vanaisale enne viimase surma) ja lapsena USA-sse kolinud Obrehti debüütromaani peategelane on teoses nimetamata jäävas Balkani riigis elav arst Natalia. Noor naine sõidab koos kolleegiga orbudekodu lapsi vaktsineerima külasse, mis asub nüüd naaberriigi territooriumil. Isata kasvanud peategelasel tuleb ka õppida leppima tõsiasjaga, et tema elus väga olulist rolli mänginud vanaisa on surnud, surnud ühes juhuslikult lähedalasuvas mõistatuslikus väikelinnas, kuhu tal sugugi asja poleks pidanud olema.

Romaani tegevustik toimub mitmes ajas, ühelt poolt peategelase meenutused oma lapsepõlvest ja teismeeast, eriti vanaisast, teiselt poolt lood vanaisa elust, mida viimane on Nataliaga jaganud (aga muidugi mõista mitte kõike, vaid osalt vihjamisi ja poolikult, sest üht-teist tuleb hiljemgi päevavalgele). Oluline tegelane on tiiger (tiiger kui selline ja ka mõned konkreetsed isendid, kes esinevad võimsalt sümbolite rollis, nt üks loomaaiatiiger, kes sõja puhkedes asub omaenda käppasid otsast närima). Sõda on romaanis kohal - nagu surmgi - ent alati kuidagi taustal. Autor lahkus Belgradist lapsena, sõja puhkedes - võib-olla on see teos siis osaliselt tema viis oma mineviku selle osaga kontakti leidmiseks.

Natalia on lapsest saati käinud koos vanaisaga loomaaias tiigri puuri ees, arvates, et vanaisa teeb seda tema pärast, kuid mõistab hiljem, et siin oli mängus midagi märksa suuremat. Vanaisa, kes on kogu elu kaasas kandnud Kiplingi „Džungliraamatut”, kannab kaasas ka lugu lapsepõlvest ühes Galina-nimelises külakeses, kus ta üheksa-aastase poisina sõbrunes külaelanike põlatud võõraga - „tiigri naiseks” hüütud noore tütarlapsega.

Lugedes pressib sõnapaar „maagiline realism” vägisi uksest ja aknast sisse, seetõttu polnud üllatav, kui hiljem lugesin, et Obreht on ühe oma kirjandusliku mõjuna nimetanud Márquezi nime. See, et mainitud autor kujunemisjärgus noortele (kirjanikele) mõju avaldab, on muidugi igati mõistetav, lubatav ja tüüpiline, aga tuleb kohe ära öelda, et Obreht kirjutab siiski oma lugu, nood mõningad „maagilised” elemendid on kenasti ära kodustatud ja esitatud kõik (kohati painavas) balkani müütide, legendide ja lugude võtmes, nii et kõik on paigas ja omal kohal.

Lisaks tuleb ära mainida ka ilus ja kujundirohke keel, on üllatav ja tore, et nii noor autor keeleliselt nõnda küpselt ja läbikaalutult suudab kirjutada. Kui midagi ette heita, siis ehk seda, et Nataliale ma lugedes ei suutnudki õieti kaasa elama hakata - liiga kirju või ligitõmbav oli teiste, n-ö taustategelaste valik: nood müstilised tegelased nagu surematu mees, tiigri naine, (endisest) muusikust lihunik või kütt Dariša olid nii värvikad, et tõmbasid paratamatult tähelepanu peategelaselt kõrvale. Teisalt jälle tuleb aplodeerida teemavalikule, sest et selle asemel, et korraliku neurootilise noore ameeriklasena kaevuda oma urbanistliku hinge ja suhterägastike sügavustesse, kirjutab Obreht hoopis surmast, sõjast ja ebausust. Igatahes on selge, et Obreht on kirjanik, mis kirjanik - kui nõnda noorelt suudetakse luua nii mõjuv ja hästi läbikomponeeritud romaan, ei jää muud üle kui kiita ja järgmist ootama jääda.

Läinud nädalal panime mõttekaaslastega, täpsemalt kirjandustõlkijatest ametikaaslastega aluse Kirjanike Liidu tõlkijate sektsioonile. Ilukirjanduse tõlkijad on KL sees koondunud varemgi, nii et mõnes mõttes oli see lihtsalt ühe ammuse mõtte taas ellu kutsumine.

Tõlkijate kaitsepühak Hieronymus kabinetivaikuses. Antonio da Messina (1429–1479) maal.

Sõnastasime oma missiooni järgmiselt:

* edendada eesti tõlkekultuuri
* tõsta kirjandustõlkijate kutsemeisterlikkust
* väärtustada kirjandustõlkija tööd ühiskonnas
* kaitsta kirjandustõlkijate kutsehuvisid
* arendada kirjandustõlkijate koostööd nii Eestis kui ka rahvusvahelisel tasandil

Niipaljukest taustast.

Tõlkijate ühinemisele vormi otsides sai pööratud pilk teiste maade kogemuse poole. Nõnda juhtusingi lugema paari aasta tagust Hispaania kirjanike liidu tõlkijate sektsiooni ja Hispaania Kultuuriministeeriumi koostöös valminud põhjalikku, enam kui 130 leheküljel laiuvat uurimust Hispaania tõlkijate olukorrast pealkirjaga “Hispaania kirjandustõlke valge raamat” (Libro Blanco de la traducción editorial en España). Huvilisele palju põnevat statistikat, mittehuvilisele kindlasti liiga palju üksikasjalikku analüüsi ja numbreid ja diagramme. Üht avastust, õigemini sellest sündinud mõttekäiku tahaksin siiski jagada.

Ka meil kõneldakse palju kirjandustõlkijate liiga madalatest honoraridest, ja seda isegi mitte võrdluses teiste maade tõlkijatega (sellised võrdlused pole vist ühelgi elualal eriti viljakad), vaid ikka lähtudes sellest, kui palju aega ja vaeva tõlkimine nõuab ja kui raske on selle eest saadava tasuga ära elada. Meil siin arvutatakse tõlketasu nö. poognahinna järgi. Poognatariif on kokkuleppeline, ühes poognas on 40 000 tähemärki (koos vahedega), poognate arv leitakse jagades terve teose tähemärkide arv 40 000-ga, ja nii see tasu tekib, tõlkijad teavad neid arvutusi une pealt.

Hispaanias arvutatakse tõlketasu tingliku lehekülje järgi, selleks on mitu võimalust, aga minu jaoks oli huvitav avastus see, et nende arvutustega jõuti ühe täiesti arvestatava ühikuni, milleks on SÕNA, ning uurimusest selgub, et sõnale saab tegelikult määrata hinna. Loomulikult pole selles midagi põhimõtteliselt uut, lõppude lõpuks saab mis tahes arvutamisviisi kasutades arvutada välja ka selle, palju maksab üks tähemärk – ja ometi on mõttel, et sõnal on hind, puhtpraktilise tähenduse kõrval ka filosoofiline mõõde.

Selgub, et Hispaania tõlkija sõna maksab keskmiselt 0, 036 eurot. Ma ei hakka tooma siin võrdlusi eesti tõlkijatega, see on hoopis teise arutluse või arutelu teema. “Kaitsta oma liikmete kutsehuvisid,” osundasin eespool. Ent ükskõik milline ametiühendus saab kaitsta oma liikme kutsehuvisid ainult siis, kui liikmed ise on teinud kõik endast oleneva, et neid oleks põhjust kaitsta. Kui on teada, mis on sõna hind, saame küsida, mis on sõna kaal. Või teisiti väljendudes: sõna hinnaga käib kaasas vastutus sõna eest. Õigupoolest ainult siis on õigus rääkida sellest, et sõna hind võiks olla kõrgem.

Teadmised, oskused – selge see, need vajavad alati täiendamist. Ja me kõik eksime vahel, teeme tagantjärele vaadates tobedaid vigu. Ent mitte miski ei õigusta lihtlabast lohakust, mis tahes ettekäändel. Näpuvigadel või väikestel libastumistel ja ülekäe tehtud tööl on vaks vahet.

“Võitlesin iga sõna, iga fraasi, iga väljendi, iga kujundi ja iga tähe juures, nagu oleks see viimane, mille ma kirja panen. Justkui sõltuks sellest mu elu, kirjutasin iga rea mitu korda ümber, et siis kõik veel kord ümber lüüa.”

Nende pisut sentimentaalsete sõnadega vaatab Carlos Ruiz Zafóni romaani “Ingli mäng” peategelane tagasi oma esimesele kirjutustööle. Kirjanikud kirjutavad raamatuid. Tõlkijad kirjutavad tõlkeid. Kas ma tõlkijana ikka võitlen iga sõna, fraasi, väljendi, kujundi ja tähe juures, nagu oleks see viimane, mille ma kirja panen? Kas kirjutan iga rea mitu korda ümber, et siis kõik veel kord ümber lüüa, justkui sõltuks sellest mu elu? Seda võiks iga tõlkija endalt küsida. Sõna hinna eest saab asuda võitlusse alles siis, kui need olulised võitlused on enne kabinetivaikuses maha peetud. Kui ei ole, polegi nagu millestki rääkida.

Lugesin täna Daniil Harmsi lühijutustust “Puškin ja Gogol”. Puškin kukub kogu aeg Gogoli otsa ja vastupidi. Gogol (tõustes): Kogu aeg on midagi jalus! (Läheb komistab Puškini otsa ja kukub.) On alles jälk rõvedus! Jälle Puškini otsa! Puškin (tõustes): Huligaansus! Täielik huligaansus! (Läheb, komistab Gogoli otsa ja kukub.) Kurat küll! Jälle Gogoli otsa!

Okei, mõtlesin siis, et lähen loen midagi muud. Äkki Lotmani? Vaatasin riiulisse, seal oli mitu Lotmani. Võtsin ühe kätte. Ah, jälle Lotman. Loen parem Hobsbawmi “Bandiite”. Läksin kohvikusse. Seal oli riiulis veel üks raamat. Jälle Lotman. Võtsin siis selle Lotmani kätte ja hakkasin lugema. Esimesena avatud leheküljel esines tegelane, kes oli ühekorraga nii Puškini kui ka Gogoli kauge sugulane.

Mul on peaaegu iga kord midagi lugedes mingi selline jama. Ei julge raamatuid enam avadagi, sest tegelased hakkavad jälitama, varsti olen nagu Robert Nash, kui tal hoog peale tuli. Näen igal pool rändavaid motiive ja hulle seoseid. Jay and Silent Bob. Ja nii edasi. Selle koha pealt oli mul kunagi päris tugev aukartus Paul Austeri asjus, sest kohati oli tunne, et ta kirjeldab sõna-sõnalt mind. Ja raamatu nimi? “Juhuse muusika”.

Pärast lugesin Austeri märkmete raamatut, tuli välja, et inimesed saadavad talle üle maailma samasuguseid tähelepanekuid. Et ta kirjutab siis neist ka. Muutusin kadedaks ja pärast seda pole ka Austerit eriti lugenud. Kui teie aga ikkagi loete teda ja mind seal kohtate, siis öelge tere.

Reisides on raamatupoed mulle üheks oluliseks orientiiriks, harva külastan mõnda linna, kus ma ei otsi üles selle suuremaid ja huvitavamaid raamatupoode, seda isegi riikides, mille keelt ma ei valda. Mulle tundub, et raamatupood, selle iseloom, raamatute valik, teenindajate hoiak jms ütleb palju selle maa ja tema elanike kohta. Rääkimata võimalusest oma raamatuvarusid täiendada. Ajapikku on mul välja kujunenud oma lemmikud, neid on kahte tüüpi: raamatupoed linnades, kuhu ma sagedamini satun ja kust kõige kiiremini mind huvitavat kirjasõna üles leian, ja raamatupoed, mis köidavad eeskätt oma atmosfääri ja arhitektuuriga. Võtan siin jutuks kaks näidet viimasest kategooriast, kaks raamatupoodi, mida olen külastanud pigem esteetilistel ja emotsionaalsetel põhjustel, mitte niivõrd konkreetsete raamatute jahil. Mõlemad on laialt teada ja tuntud, mahtudes ka hiljutisse The Huftington Posti maailma üheksa kaunima raamatupoe edetabelisse. Esimene on Shakespeare and Company raamatupood Pariisis, teine Lello raamatupood Portos. (Kõik fotod on siinkirjutaja tehtud ja neid saab klikkides suurendada.)

Shakespeare and Company

Seda raamatupoodi teavad suure tõenäosusega kõik, kes Pariisis veidigi pikemalt ringi jalutanud. Tegemist on 1951. aastal ühe Ameerika tudengi rajatud raamatupoega, mis kasvas välja ta enda elamisest, kuhu soetatud raamatud ei tahtnud enam ära mahtuda. See noor tudeng oli Georges Whitman, kes otsustas pärast sõda Sorbonne’is täiendada oma teadmisi prantsuse keelest ja kirjandusest. 1951. aastal õnnestus tal soetada Notre-Dame’i kiriku vastas väike korter (aadressil rue de la Bûcherie 37), mille ta kujundas ringi raamatupoeks. Tegelikult kandis Whitmani väike raamatupood alguses nime Le Mistral ja alles 1964. aastal  ristis ta selle ringi Shakespeare and Companyks, austusavaldusena samanimelisele raamatupoele, mis aastatel 1919–1941 tegutses Sylvia Beachi vedamisel Odéoni tänaval Pariisi 6. linnaosas. Whitmani raamatupood muutus kiiresti Pariisi boheemlike kirjandusringkondade üheks kogunemispaigaks, mida külastasid sageli ka Ameerika uue kirjanikepõlvkonna, beat generation‘i esindajad (Ginsberg, Burroughs jt). Vaatamata suurtele muutustele raamatukaubanduses ja kirjanduskultuuris õnnestus Whitmanil läbi aastakümnete oma poodi edukalt vee peal hoida, isegi kui see ei etendanud uuemal ajal enam sellist rolli, nagu sõjajärgsetel kümnenditel. Pärast Whitmani surma (98-aastaselt!) läinud aasta 24. detsembril juhib poodi tema tütar Sylvia Beach Whitman (nimi kõneleb selget keelt isa meeldumustest!), kellel on õnnestunud poele uus hingamine anda, mille parimaks tunnistuseks on iga kahe aasta tagant toimuv The Shakespeare and Company kirjandusfestival Pariisis, nagu ka raamatupoe poolt välja antav kirjandusauhind Paris Literary Prize, regulaarsed workshopid ja oma kirjandusajakiri The Paris Magazine.

Kui ma Pariisi satun, katsun ikka sellest poest läbi astuda, et selle boheemset atmosfääri sisse hingata (isegi kui pildistavate turistide tung seda alati ei soodusta) ja huupi raamatuid sirvida, ning harva lahkun sealt mõnd teost ostmata, olgu või põhimõtte pärast. (Veebist saab muide vaadata sisukat dokfilmi Whitmanist, “Portrait of a Bookstore as an Old Man” (2003).)

Livraria Lello

Seda Porto sulnist raamatupoodi, ametliku nimega Livraria Lello & Irmão (aadressil Rua das Carmelitas 144), sain külastada alles nädalapäevad tagasi. Kuid see külastamissoov oli juba õige vana, sündides hetkel, kui mõne aasta eest sattusin veebis nägema ülesvõtteid poest. Sest see on pood, mis lööb esmalt ja ennekõike oma imelise arhitektuuriga. Tegemist on 1906. aasta algul valminud neogooti stiilis hoonega, mis ehitatud spetsiaalselt raamatupoeks (arhitekt Francisco Xavier Esteves). Raamatupoe taga oli juba traditsioonidega äriettevõte, mis sündis 1869. aastal nime all Livraria Internacional de Ernesto Chardron. 1894. aastal müüdi ettevõtmine José Lello nimelisele kaupmehele, kes panigi aluse uuele raamatupoele. Raamatupood püsis Lello perekonna käes kuni 1989. aastani, mil see müüdi uuele ettevõttele – Prólogo Livreiros, S.A –, kuid Lello pärijad säilitasid seal oma osaluse. Asutamisest alates on Lello raamatupood olnud üks Porto (ja laiemalt Portugali) kirjanduselu olulisi keskusi, isegi kui viimastel kümnenditel tõmbab see siiski ligi rohkem turiste, kui kirjanikke. Erinevalt Shakespeare and Co raamatupoest valitseb siin suurem kord, raamatud on kenasti riiulites, üllatab aga võõrkeelse kirjanduse väike hulk, ainult ühest nurgast õnnestus leida väike kast prantsuskeelseid raamatuid, ingliskeelseid ei olnud aga pea üldse (kui turismikirjandus välja jätta). Et raamatupoe imelist sisekujundust rahus nautida tuleb ilmselt valida väga varane kellaaeg, sest päeval on see uudishimulike turistide pideva tähelepanu all. Fotode tegemine on poes keelatud (sest muidu seal ainult välgud sähviksid) ja seda tuletab müüja tüdinenud, ent kõlav hääl pidevalt meelde, ent mõistagi hiilitakse sellest keelust tihti üle; jah, mis seal salata, siinsedki pildid on tehtud poolsalaja… Lummavamaid panoraampilte saab aga vaadata näiteks siit. Muide, kui oma paari väljavalitud raamatuga kassa poole liikusin, selgus üllatuseks, et maksta saab ainult sularahas (või siis kohaliku pangakaardiga), mis veenab, et pood ongi taandunud pigem muuseumiks, kus raamatuid vaadata, ent mitte neid osta. Kuid, jah, vaatamist on seal palju.

Antonio Tabucchi (24.09.1943–25.03.2012). Foto: D. Jochaud/Gallimard

Tabucchi surmast kuulsin pühapäeval Porto hotellis õhtustest uudistest. Ta oli üks neid kirjanikke, kellel on kindel koht mu personaalses kirjanduspanteonis ja telekast kuuldud teade täitis mu hetkeks lohutamatu kurbusega. Kuid taipasin kohe, et vähemalt oskasin valida õige koha, kus tema surmast kuulda – Portugali. Sest kuigi Tabucchi sündis Itaalias, Pisas, oli Portugal, ennekõike Lissabon, tema vaimne kodumaa ning suure osa elust ka tegelik elupaik. Tabucchi surigi Lissabonis, pühapäeval, 25. märtsil, 68-aastaselt, põhjuseks vähk. Tagantjärgi tundub vähemalt endale sümboolne seegi, et olin seal linnas uidanud just päev varem, kohati ka Pessoa jälgedes (külastades ta lemmikkohvikut Praça do Comércio‘l), kes Tabucchi kunagi Lissaboni meelitaski.

Tabucchi juhtum on ilmselt kirjandusloos unikaalne – noor andekas kirjanik pühendab sisuliselt kogu oma elu ühele teisele kirjanikule, uurides ja õpetades tema loomingut, tõlkides tema tekste (suur osa Pessoa tõlkeid itaalia keelde pärineb Tabucchi sulest), ehitades omaenda loomingut Pessoa tekstidest, kirjutades teoseid teinekord otse portugali keeles, kolides Pessoa pärast Lissaboni elama, koguni abielludes Pessoa kaasmaalasega. Ja kui tagantjärele mõtlen, siis minagi vist jõudsin Pessoani esmalt Tabucchi kaudu, või vähemalt olen Pessoad tihti lugenud Tabucchi võtmes. Ja tihkan arvata, et Tabucchi esseeraamat Pessoast, “Kast täis inimesi” (Un baule piano di gente, 1990), on üks parimaid sissejuhatusi portugali geeniuse loomingusse. Tabucchi pöördumine Pessoa-usku oli ootamatu ja hetkeline, nagu usupöördumised ikka – kirjandusüliõpilasena sattus ta 1962. aastal tagasiteel Pariisist lugema prantsuse tõlkes Pessoa “Tubakapoodi” ja sai kohe aru, et tema elu pole enam endine. Nagu kirjutab Tabucchi eestindaja Malle Talvet ühes oma saatesõnas: “Kohtumine Pessoa loominguga muutis kogu Tabucchi elu”.

Jah, tänu Malle Talveti tööle ei ole Tabucchi eesti lugejale tundmatu (kuigi üllatab, et eesti meediast pole mulle silma jäänud veel ühtegi järelehüüdu Tabucchile), isegi kui tema enam kui kolmekümnest teosest on tõlgitud vaid kolm. 1991. aastal ilmus Loomingu Raamatukogus “India nokturni” (Notturno indiano, 1984) tõlge, sellele järgnes 1995. aastal samas sarjas “Taevarand” (Il filo dell’orizzonte, 1986). 1997. aastal nägi aga Varrakus ilmavalgust eestindus Tabucchi ühest kõige tuntumast ja tõlgitumast teosest, “Tunnistaja Pereira lugu” (Sostiene Pereira, 1994). Kirjutasin sellest ühe oma esimestest raamatuarvustustest (kadunud ajalehele Kultuurimaa), tsiteerin sealt nostalgiliselt üht lõiku:

Teose paatose võib resümeerida lausega: südamehaigel kultuuriajakirjanikul tärkab kasvava totalitarismi tingimustes südametunnistus. Peategelast, “Lisboa” ajalehe kultuuritoimetajat Pereirat painab vastuolu südame loogika ja ümbritseva maailma poolt pealesurutud valikute vahel. “Raske on olla kindlal veendumusel, kui jutt käib südame loogikast”, leiab Pereira romaani alguses (lk 35). Juhuslik tutvus noore vasakpoolse režiimikukutaja Monteiro Rossiga, kes tekitab Pereiras “südamevalu” (lk 62), paneb ta otsustama südametunnistuse kasuks. Samal ajal ei unusta ta ka südameravi, töölt vabaks võetud aja veedab Pereira talassoteraapia kliinikus. Pärast Rossi vägivaldset surma kirjutab ta temast režiimivastase nekroloogi, korraldab kavalusega selle avaldamise ning põgeneb Prantsuse valepassiga riigist. Südametunnistus oli tunnistaja Pereira südames võidu saanud.

Tabucchi ise on aga oma romaani kommenteerides sõnastanud midagi, mis selgelt resümeerib ta enda eluhoiaku:

“Tunnistaja Pereira lugu” ütleb meile, et kui inimene oskab sündmusi vastu võtta, end avada oleviku ja tuleviku lubadustele, võib meie elu muutuda. Kohtumine mõne raamatuga, maaliga, sõbraga või autoriga võib teis kõike muuta. Tuleb uskuda juhusesse.

“Tunnistaja Pereira loo” peategelane teenib igapäevast leiba surnud kirjanikest kirjutamisega. Artiklid sünnivad suure vaevaga, sest selles žanris on raske ausaks jääda. Kuid Pereira teeb vähemalt katse. Nagu minagi.

P.S. Ühest Tabucchi viimastest raamatutest on siinsamas blogis kirjutanud Mailis Põld.

Sattusin tutvuma Eesti Rahvusraamatukogu kogutud ja analüüsitud statistikaga 2010. aasta Eesti raamatutoodangu kohta (2011. aasta kohta veel andmeid üleval pole) ja mõtlesin, et neid andmeid võiks siingi blogis huvilistega jagada (mõttelise jätkuna varasematele postitustele Eesti raamatustatistikast 1956–1990 ja 1991–2008). Nii et kõik järgnev on laenatud Rahvusraamatukogu Eesti trükitoodangu statistika kodulehelt.

Esmalt üldandmed: 2010. aastal ilmus statistikute andmeil Eestis kokku 3760 nimetust raamatuid, brošüüre ja jätkväljaandeid. Neist esmatrükke 3574 ja eestikeelseid trükiseid 3045. Kogutiraažiks tegi see 5 450 000 eksemplari. Kui neid arve võrrelda varasemate aastatega, siis oleme langenud umbes nelja-viie aasta tagusele tasemele, samas kui 2008. aastal oli trükitoodangu koguhulk 4685 nimetust ja 2009. aastal 4551 nimetust (kogutiraaž vastavalt 7 254 000 ja 6 865 000). Viimase kümne aasta arengud võtab hästi kokku järgmine graafik (klikkides saab kõiki graafikuid suuremalt vaadata):

Üldandmetest huvitavamad on konkreetsemad jaotused. Esmalt sellest, kuidas see trükitoodang temaatiliselt jagunes. Statistikute järgi, kelle pakutud temaatilised lahtrid on muidugi tinglikud, oli selgelt kõige suurem ilukirjanduslike teoste hulk (kokku 1020 nimetust), kuigi üldpildist moodustab see siiski vähem kui kolmandiku. Järgnesid meditsiin, tervishoid (235 nimetust), siis filoloogia, keel, kirjandusteadus (233) ja ajalugu, biograafiad (218). Graafikuna näeb kogu temaatiline jaotus välja järgmine:

Usutavasti on nendest pisut meelevaldsetest teemajaotustest kõnekam raamatutoodangu jagunemine põhitüüpide ehk -žanrite järgi. Siingi troonib ilukirjandus esikohal, ent väiksema edumaaga (kokku 696 nimetust), järgnevad tarbekirjandus (649 nimetust), lastekirjandus (508), teaduskirjandus (415) ja aimekirjandus (377). Kui aga nimetuste asemel vaadata tiraaže, siis on selgelt populaarseim tarbekirjandus (1 393 200 eksemplari), selle järel lastekirjandus (1 027 100) ja alles siis ilukirjandus (752 2000). Üldpilt graafikuna on järgmine:

Kui vaadata lähemalt ilukirjanduslike teoste (nii tõlgete kui ka algupärandite) seesmist žanrilist jagunemist, siis näeme, et ettearvatult domineerib selgelt nn täiskasvanute proosa (kokku 532 nimetust), sellele järgnevad lasteproosa (289), luule (139) ja seejärel juba pikalt maas lasteluule (29), draama (15) jt. Visuaalselt esitatuna näeb eestikeelne belletristikapirukas 2010. aastal välja järgmine:

Ja kui pöörata pilk üksnes algupärasele ilukirjandusele, siis seda ilmus Eestis kahe aasta eest kokku 459 nimetust (mis on tõeliselt tähelepanuväärne arv ühe miljonirahva kohta!), ja siingi oli mõistagi jäme ots proosa käes: kokku ilmus 2010. aastal 315 proosateost, neist 125 lasteproosaraamatut. Järgnesid luule (118 luuleteost, neist 18 lasteluule), draama (18) jt. Graafikuna:

Eestikeelset raamatuturgu on ikka iseloomustanud tõlkekirjanduse suur osakaal ja 2010. aasta ei olnud siingi erandiks; laias laastus jagunes tollane raamatutoodang kaheks enamvähem võrdseks pooluseks: 58% eestikeelsetest raamatutest olid algupärandid ja 42% tõlked. See suhtarv on püsinud viimastel aastatel kaunis konstantsena, samas kui veel paarkümmend aastat tagasi moodustasid tõlked vaevalt neljandiku raamatutoodangust. Pirukagraafikuna näeb tõlgete ja algupärandite jaotus niisiis selline:

Ja kui lõpetuseks vaadata, millised kirjastused sellesse raamatutoodangusse kõige enam panustavad, siis kui 2010. aasta kohta ei paista veel statistikat olevat, näeb 2009. aasta Eesti kirjastuste TOP10 Rahvusraamatukogu statistikute järgi välja sellisena:

Kommentaariks ehk niipalju, et esikümnest kaks, Koolibri ja Avita on (senini ja valdavalt) õpikukirjastajad, seega on nende toodang teise iseloomuga, Erseni (ja tema teise brändi Amori) põhitoodang on ajaviitekirjandus, Egmont avaldab eeskätt tõlgitud lasteraamatuid ja koomikseid, TÜ kirjastuse kõrge asetus on aga väga tõenäoliselt seotud sellega, et statistikasse on kaasatud ka kõik avaldatud väitekirjad. Kui siia kõrvale vaadata Toomas Leito kogutud kõige värskemat statistikat, siis näeb avaldatud nimetuste põhjal Eesti kirjastuste edetabel veebruaris 2012 välja niisugune: 1) Varrak, 2) Ersen, 3) Koolibri, 4) Tänapäev,  5) Egmont Estonia, 6) Argo, 7) Sinisukk, 8 ) Eesti Raamat, 9) TEA, 10) Tammerraamat. Leito andmed näitavad sedagi, et Eesti raamatuturg ilmutab esimesi masujärgseid taaselavnemise märke, nii andsid 25 suuremat kirjastust veebruaris välja 118 esmatrükki, mis on mullusega võrreldes 17 raamatut rohkem ehk kasv on olnud 17%; aasta esimese kahe kuu lõikes on kasv mullusega võrreldes olnud 14%.

Tony Judt with Timothy Snyder, "Thinking the Twentieth Century" (2012)

Vähem kui paari aasta eest suri raskesse haigusesse üks viimaste kümnendite silmapaistvamaid ajaloolasi ja intellektuaale Tony Judt (kirjutasin toona siinsamas ka tema nekroloogi). Üks tema teostamata jäänud plaane oli kirjutada 20. sajandi intellektuaalne ajalugu. Selle idee käis ta oma kirjastajale välja 2006. aasta sügisel, lubades raamatu üle anda 2012. aastal. Sain selle teose kavandiga toona samuti tutvuda ja mõistagi hellitasin lootust, et õnnestub raamat välja anda ka eesti keeles. Teos pidi kandma pealkirja The Modern Republic of Letters. Intellectuals and Politics in the 20th Century, ja tollane kavand, kokku 17-leheküljel, andis hästi aimu autori taotlustest. Kahest osast ja viieteistkümnest peatükist koosnevana planeeritud käsitlus (kogumahuga 220 000 sõna) lähtus eeldusest, et 20. sajandi palge on suuresti kujundanud intellektuaalsed debatid ja ideedevahetused. Tsiteerin käsikirjalist kavandit (kardetavasti küll omavoliliselt):

I have conceived of it as the story of a series of distinctively twentieth-century conversations about ideas and public affairs. During the first half of the century – a time of material destruction and political collapse – the dominant intellectual key was one of illusion and faith (sometimes optimistic, sometimes despairing); in the second half - an era of unprecedented stability and prosperity, above all in the West – the whole edifice of modern thought began to fracture and crumble under the weight of experience. Conducted in various moral and political keys, these conversations are the history of the twentieth century. The enthusiasms and engagements and fears that they articulated were to define the modern world, as experienced and intuited by many of its most interesting writers, artists and thinkers. And it is very much part of the purpose of this book to show that for various reasons these conversations – and the international community of intellectual exchange within which they took place – have run into the ground. The Modern Republic of Letters, as I have called this web of ideas and exchanges and conversations, is behind us. It is now history.

Miks seda teostamata teost meenutada? Sest kuuldes Judti raskest haigusest (mis röövis kirjutamisvõime, ent säilitas mõtlemisvõime) otsustas üks ta lähedasi kolleege, nimekas ameerika ajaloolane Timothy Snyder (tema mõjukas “Veremaad” on loetav ka eesti keeles) aidata oma sõbral see kavatsus osaliseltki teostada, ja pakkus talle välja intervjuuraamatu, kus nad räägiks lahti selle, mida Judt lootis kirja panna. Nii vestlesid kaks head sõpra, mitmes osas sarnase mõtlemisega, ent siiski erinevatest põlvkondadest ja erineva kultuuritaustaga, suurema osa 2009. aastast iga neljapäev mitu tundi 20. sajandi ajaloo olulisematest küsimustest. Snyderi soovil (nagu ta sissejuhatuses tunnistab, pani selle mõtte talle pähe teine Judti lähedane sõber, Timothy Garton Ash) ehitati vestlus üle Judti enda elule, nii et iga planeeritav peatükk algaks tema enda intellektuaalse autobiograafiaga, enne kui liigutakse suuremate küsimusteni. Vestlustest vormiti raamatupeatükid 2010. aastal ning Judt jõudis tulemuse üle vaadata ning lisada omapoolse järelsõna, mis on dateeritud kuu enne ta surma. Raamat ei läinud trükki siiski kohe, vaid nägi ilmavalgust alles tänavu veebruaris, pealkirja all Thinking the Twentieth Century (414 lk).

Ei planeeri järgnevas raamatut arvustada, vaid jagada üksnes mõningaid esmamuljeid. Mu lootused olid mõistagi suured, ent paraku kõik need ei täitunud. Kuigi Judti meenutused omaenda intellektuaalsest kujunemisest ja karjäärist iga peatüki alguses olid väga põnevad, siis haakusid need kummatigi vaid väga tinglikult vestlustega üldistel ajalooteemadel. Kuid mu rahulolematuse juured ulatuvad siiski sügavamale: mulle tundub, et Judti ja Snyderi huvid on veidi liiga erinevad, et oleks saanud sündida see raamat, mis Judtil meeles mõlkus. Kuivõrd Snyderi erialased huvid on poliitilises ajaloos, rõhuga Ida-Euroopal, siis selle üle keerleb ka suur osa raamatu arutlustest. Ideedest ja intellektuaalidest on juttu vähe. Kui Judti algne kavatsus, nagu see osundatud visandist nähtub, oli näidata ideede mõju 20. sajandi poliitikale, siis Snyder tüürib jutu pigem vastupidisele – poliitika mõju 20. sajandi ideedele. Samuti peegeldab Snyderi huvisid see, et peatähelepanu koondub teoses 20. sajandi teisele poolele, samas kui sajandi esimestest kümnenditest on juttu vaid möödaminnes (algses kavandis oli aga pool käsitluse mahust mõeldud sajandi esimesele poolele). Seda kriitikat sõnastades annan endale muidugi aru, et selmet hinnata ilmunud raamatu tugevaid külgi (ja neid on mitu), võrdlen seda Judti kirjutamata jäänud teosega, ja paratamatult on võrdlus esimese kahjuks. Niisiis soovitan igal juhul igaühel, kel huvi 20. sajandi ajaloo mõtestamise vastu, see kahe väga laia silmaringiga ja terava analüütilise meelega ajaloolase vestlusteos endale lugemiseks võtta, sest nii vahedale ja säravale mõttevahetusele, väga lahtiste kaartidega sealjuures, saab harva kaasa elada.

Ja lõpetuseks üks mõte raamatust – paljude teiste kõrval –, mis väärib kindlasti laiemat kõlapinda: “The time has come to write about more than just the things one understands; it is just as important if not more so to write about the things one cares about” (lk 331).

Michael Herr (1977) Dispatches

Järgnevalt kavatsen kirjutada ühest raamatust, milleni jõudsin tänu sellest inspiratsiooni ammutanud filmidele. Selleks raamatuks on Dispatches (1977), New Journalism’i musternäide, mille autor, Michael Herr, oli ajakirja Esquire korrespondent Vietnami sõjas ajavahemikul 1967–1969. Herr oli kaasstsenaristiks filmidele Full Metal Jacket (1987) ja Apocalypse Now (1979). Olgu ennetavalt veel öeldud, et sõjaajalugu, -filmid ja -raamatud ei kuulu üldiselt minu huviorbiiti, seega ei oska ma hinnata antud raamatu tugevusi või nõrkusi teiste seda temaatikat puudutavate teostega võrreldes.

Dispatches on kollaaž lugudest, dialoogidest, nappide ja tabavate lausetega antud portreedest ning sõjas viibimise kogemusi kirjeldavast luulelisest proosast. Kõik see on tugevalt kantud kirjutaja kaasajast – tõik, mida kinnitavad nii sõnakasutus kui ka mitmel pool raamatus esinevad viited 1960ndate muusikale. Tekstil puudub selge ja läbiv faabula – ei leidu sündmustes mehistuvaid sõdureid, oma kangelaslikkust avastavaid ohvitsere ega üldse mingeid Bildungsroman‘i jooni. Samuti ei keskendu autor sõjategevuse ametlikule, statistilisele ja objektiivsele poolele. Herr jutustab ennekõike lihtsõdurite lugusid ning kirjeldab sõjas viibimise kogemust enda subjektiivsest vaatepunktist lähtuvalt. See subjektiivne, kogemuslikule keskenduv ning kohati luuleliseks muutuv keelekasutus on teksti üks tugevamaid külgi, mis võimaldab autoril edasi anda seda, mis tunne on sõjas viibida. Stiilinäiteks Herr’i kirjeldus tule all viibimise kogemusest:

’Quakin’ and shakin,’ they called it, great balls of fire. Contact. Then it was you and the ground: kiss it, eat it, fuck it, plough it with your whole body, get as close to it as you can without being in it or of it, guess who’s flying around an inch above your head? Pucker and submit, it’s the ground. Contact.

Mitmel korral segunebki raamatus hirmust ja adrenaliinist tingitud deliirium rahustitest ja narkootikumidest põhjustatuga. See kõik avaldub ka keelekasutuses. Keel ja tähendus on tekstis korduvad teemad. Ametlik pressikonverentside keel varjab tihti sõja tegelikkust, samas kui Herr’i enda sõdurite kõnepruugile sarnanev keelekasutus tabab oma parimatel hetkedel midagi sõjakogemuse füüsilistest ja eksistentsiaalsetest aspektidest.

Mitmed raamatus esitatud portreed on äratuntavad hilisematest Vietnami sõda kujutavatest filmidest. Herr’i portreede galeriist leiame eriüksuslasi, kes kogusid tapetud vaenlaste kehaosi ja kasutasid neid talismanidena; pikast sõjas osalemisest ära keeranud, kuid (selle kiuste või selle tõttu?) efektiivse tapja; ohvitseri, kes soovib spetsiaalselt pressitöötajatele vaatemängulise materjali tekitamiseks erioperatsiooni korraldada; kojupääsemist ootava poisiohtu sõduri, kes kunagi koju ei jõua; terve rea karjeristlikke ohvitsere ja kõike toimuvat seiklusena võtvaid ajakirjanikke; oma romaanidele ainest otsivaid kirjanikke ja rünnakute esiliinidel dramaatilisi kaadreid jahtivaid fotograafe ning, lisaks kõigile neile, muidugi surnuid. Surm on justkui pidevalt kohaolev tegelane Vietnami looduskaunis maastikus, kelle lähedus mõjutab enam-vähem kõiki, keda raamatu lehekülgedel kohata võime. Herr mainib korduvalt, et ta ei oska sõdurite vanust nende välimuse järgi hinnata, et nad kõik näevad vanad ja väsinud välja, et sõda teeb vanaks.

Surma pidev juuresolek tekitab fatalismi, depressiooni, hullust, aga ka religioossust ja ebausku selle kõigis mõeldavates vormides. Mõned sõdurid kandsid potiässa kiivri küljes. Mõned korjasid tapetud vaenlastelt talismane. Osad tarisid Piibleid kaasas, osad riste. Amulettidena kasutati juuksekiharaid, kodumaale jäänud tüdruksõprade pesu, pilte lähedastest, pilte kuulsustest (Kennedy, Martin Luther King, Che Guevara, Biitlid, Hendrix) jms. Ühe mehe õnnetoovaks talismaniks oli kaeraküpsis, mille naine oli talle küpsetanud ja saatnud. Koonduti ka nende sõdurite ümber, kellel usuti head õnne olevat; vähemalt kuniks õnneseen maha lasti või koju läks; mõlemal juhul leiti talle kiiresti asendaja. Hea õnne märkideks võis olla kuulist riivata saamine või defektse maamiini peale astumine. Samas olid ka lihtsalt erksad meeled piisav põhjus mingisuguse maagilise aura tekkeks. Enamikke raamatus esinevaid portreid läbib ühise joonena oludest tingitud dehumaniseerumine. Kuigi autor juhindub mõttest, et tal tuleb toimuva mõistmiseks püüda ennast teiste olukorda panna, siis sellest hoolimata läheb sõja keskel midagi kaduma ka tema muidu valdavalt raamatu lõpuni säilivast inimlikkusest.

Civilian dead lay out on the sidewalks only a block from the compound, and the park by the river was littered with dead. It was cold and the sun never came out once, but the rain did things to the corpses that were worse in their way than anything the sun could have done. It was on those days that I realized that the only corpse I couldn’t bear to look at would be the one I would never have to see.

Hoolimata oma vaatlustest ja osalusest jääb Herr lõpuks siiski kõrvalseisjaks nende jaoks, kellest ta kirjutab, sest erinevalt tavalistest reameestest on ta, nagu teisedki ajakirjanikud, Vietnamis vabatahtlikult.

Vietnam oli esimene mastaapse meediakajastusega sõda. Herr on teadlik nii enda erilisest positsioonist toimuva keskel kui ka meedia loodud kuvandite mõjust asjaosalistele.

I keep thinking about all the kids who got wiped out by seventeen years of war movies before coming to Vietnam to get wiped out for good. You don’t know what a media freak is until you’ve seen the way a few of those grunts would run around during a fight when they knew that there was a television crew nearby; they were actually making war movies in their heads, doing little guts-and-glory Leatherneck tap dances under fire, getting their pimples shot off for the networks. They were insane, but the war hadn’t done that to them. Most combat troops stopped thinking of the war as an adventure after their first few firefights, but there were always the ones who couldn’t let that go, these few who were up there doing numbers for the cameras… We’d all seen too many movies, stayed too long in Television City, years of media glut had made certain connections difficult.

Samas ei ole ka Herr ja tema korrespondentidest kaaslased säärastest kujunditest priid. Nad kasutavad sõjaväe helikoptereid nagu taksosid, millega üha uutesse lahingutesse sõita, toimuvat jälgida ning seejärel Saigoni naasta, et nähtu kaasahaaravalt kirja panna ning rabavate fotodega või kaadritega illustreerida. Autor ja ta kaaslased naudivad sõja (ning sõjatehnika) glamuuri vähemalt samal määral, mil nad tunnistavad selle õudusi – vastuolu, millel Herr ka ise mitmel korral oma tekstis peatub.

Kokkuvõttes on tegemist lõikavalt kirjutatud raamatuga sõja vastuolulisusest, absurdsusest, hullusest ja samas ka selle kütkestavusest. Autori keskendumine sõja subjektiivsele küljele on minu silmis teose tugevuseks, kuid võib muuta selle pigem faktidele orienteeritud lugejatele ebahuvitavaks. Õnneks ei tekkinud lugedes siiski kordagi tunnet, et tegemist oleks lihtsalt sentimentaalsete sõjaheietustega.