Varraku raamatublogi

Blogi kõikidele, kellest raamatud hoolivad

Kujundanud Mari Kaljuste

Lekitan veidi enne ametlikku pressiteadet nimekirja Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade nominentidest 2009. aasta loomingu eest. Ehkki valik oli suur ja lugemist palju, siis otsused kujunesid võrdlemisi konsensuslikult. Kui lugesin eelmiste aastate žüriide kommentaare, siis jäi nendeski kõlama noot, et valikud tekitasid harva märkimisväärseid erimeelsusi. Ilmselt on ikkagi olemas miski ajastu vaim, mis määrab ära selle tähtede seisu, mille alusel favoriidid kujunevad.

Nominentide sõelumine põhižüriis (selle kõrval tegutsesid ka tõlkekirjanduse, lastekirjanduse ja venekeelse autori žüriid) toimus tänavu järgmiselt: 21. jaanuariks pidi iga žürii liige (Luule Epner, Maarja Kangro, Kajar Pruul, Ülo Tuulik ja mina) esitama kirjalikult enda isiklikud viis eelistust igas viies kategoorias. Pakutud teostest moodustus nimekiri, mis sisaldas keskmiselt 10-13 nimetust igas kategoorias (kattuvus isiklikes eelistuses oli seega, nagu eespool tõdetud, võrdlemisi suur). Järgmised paar nädalat sisustas igaüks kodutööga nimekirja kallal, kuni 6. veebruaril kogunesime Tartus, et valida välja ühised nominendid. Kuigi nominentide valimisel kasutasime hääletamist, kujunesid otsused üldjuhul siiski väga üksmeelselt.

Kõige suuremat sisulist huvi pakkus luulenominentide sõelumine, sest häid kogusid oli üksjagu rohkem, kui neid nomineerida oli võimalik, ehkki kasutasime ära maksimaalsed kuus kohta. Proosas valitses pigem ühtlaselt hea tase (et säilitada optimistlik üldtoon), nii et lõplik valik kujunes selgelt žürii subjektiivse eelistuse pinnalt. Rõhutamaks tõsiasja, et žürii meelest oli eelmine aasta pigem luule- kui proosa-aasta, piirdusime proosas vaid nelja nominendiga.

Kõige suuremad probleemid tekkisid seoses näitekirjandusega. Kuna praegune auhinnastatuut lubab premeerida ainult neid näidendeid, mis on eelmisel aastal trükis ilmunud, siis jättis see valikuvõimaluse väga ahtaks. Läinud aastal ilmunud näidendite esmatrükke võib üles lugeda samahästi kui kahe käe sõrmedel, mis tähendab, et nomineerimisele pääsenuks iga teine näitekirjanik. Pärast pikka arutelu pidas žürii õigemaks näitekirjanduse auhinna väljaandmisest tänavu sootuks loobuda, tehes Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitalile ettepaneku, et edaspidi määrataks näitekirjanduse auhinda üle aasta, võttes arvesse kahe viimase aasta dramaturgiatoodang. See võiks luua eelduse tõsiseltvõetavaks konkurentsiks.

Esseistikas pidas žürii õigemaks piirduda samuti nelja tugeva nominendiga, tõstes vabaauhinna nominentide arvu, kus konkurents oli tihe, seevastu kuue peale.

Laureaadid valime välja veebruari lõpus. Seniks head lugemist!

Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade nominendid 2009. aasta teoste eest

Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade põhižürii koosseisus Marek Tamm (esimees), Luule Epner, Maarja Kangro, Kajar Pruul ja Ülo Tuulik valis aastaauhindadele kandideerima järgnevad teosed:

Ilukirjanduslik proosa
Jan Kaus, “Hetk” (Tuum)
Kalev Kesküla, “Elu sumedusest” (Tuum)
Armin Kõomägi, “Pagejad” (Jumalikud Ilmutused)
Tõnu Õnnepalu, “Paradiis” (Varrak)

Luule
Mehis Heinsaar, “Sügaval elu hämaras” (Verb)
Mart Kangur, “Kuldne põli” (Koma)
Andrus Kasemaa, “Lagunemine” (EKSA)
Hasso Krull, “Neli korda neli” (EKSA)
Triin Soomets, “Varjatud ained” (Tuum)
Tõnu Õnnepalu, “Kevad ja suvi ja” (Varrak)

Näitekirjandus
Žürii otsustas tänavu näitekirjanduse preemiat mitte välja anda ja nominente ei valinud.

Esseistika
Jaan Kaplinski, “Paralleele ja parallelisme” (Tartu Ülikooli Kirjastus)
Hasso Krull, “Paljusus ja ainulisus” (EKSA)
Eneken Laanes, “Lepitamatud dialoogid” (Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus)
Mardi Valgemäe, “Pihtimusi” (EKSA)

Vabaauhind
Epp Annus (koostaja), “20. sajandi mõttevoolud” (Tartu Ülikooli Kirjastus)
Kaspar Kolk (koostaja), “Rooma kirjanduse antoloogia” (Varrak)
Madis Kõiv, “Suvi Pääbul ja kinnijooks Raplas” (Eesti Päevalehe Kirjastus)
Juhani Salokannel, “Jaan Kross” (EKSA)
Seppo Zetterberg, “Eesti ajalugu” (Tänapäev)
Jaan Undusk (koostaja), Friedebert Tuglas. “Valik proosat” (Avita)

Lastekirjandus

Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali lastekirjanduse žürii koosseisus Jaanus Vaiksoo (esimees), Indrek Hirv ja Jaanika Palm valis aastaauhinnale kandideerima järgnevad teosed:

Kadri Hinrikus, “Kui emad olid väikesed” (Eesti Ekspressi Kirjastus)
Kristiina Kass, “Peeter ja mina” (Tänapäev)
Mika Keränen, “Peidetud hõbedane aardelaegas” (Jutulind)
Andrus Kivirähk, “Kaka ja kevad” (Varrak)
Aino Pervik, “Ühes väikses veidras linnas” (Tänapäev)
Maarja Undusk (koostaja), “Päkapikk Ingo” (Menu Kirjastus)

Tõlkekirjandus

Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali tõlkekirjanduse žürii koosseisus Krista Kaer (esinaine), Ly Ehin ja Kersti Unt valis aastaauhindadele kandideerima järgnevad teosed:

Ilukirjanduslik tõlge võõrkeelest eesti keelde
Ülev Aaloe: Stig Claesson, “Sina maga, mina pesen nõud” (”Loomingu” Raamatukogu)
Mailis Põld: Alessandro Baricco, “See lugu” (Pegasus)
Piret Saluri: Mika Waltari, “Sinuhe” (Varrak)
Erkki Sivonen: Malcolm Lowry, “Vulkaani jalamil” (Eesti Raamat)
Aet Varik: Salman Rushdie, “Kesköö lapsed” (Varrak)

Ilukirjanduslik tõlge eesti keelest võõrkeelde
Jean Pascal Ollivry: A.H. Tammsaare, “La Colline -du-Voleur. Vérité et Justice”, tome 1; “Indrek. Vérité et Justice”, tome 2, “Joures d’émeutes. Vérité et justice”, tome 3
Ilmar Lehtpere: Kristiina Ehin, “A Priceless Nest”, “Burning the Darkness”, “South-Estonian Fairy Tales”; Ly Seppel, “The Root of Memory”
Tatjana Verhoustinskaja: Andrus Kivirähk, “Nojabr ili Gumentštšik”
Guntars Godinš: Contra, “Kaunis gorjači igaunis”; Kivisildnik, “Nevaritas asaras”; fs, “Skumju vairs nav”
Enel Melberg: Jaan Kaplinski, “Samma flod”

Venekeelse autori kirjandusauhind

Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali venekeelse autori žürii koosseisus Ilja Sundelevitš (esimees), Valentina Kašina ja Vaapo Vaher valis aastaauhindadele kandideerima järgnevad teosed:

Proosa
Andrei Ivanov, “Putešestvie Hanumana na Lolland” (Avenarius)
Gohar Markosjan-Käsper, “V Mikenah, zolotom obil’nõh (K&G)

Luule
P. I. Filimonov, “Bogi bezrõb’ja” (Miredita)
Nikolai Karajev, “Bezumnoe malabarskoe tšaepitie” (Kite)
Doxie (Tatjana Sigalova), “Zdjes’ i tam/Tam i zdjes’” (Buukmill)

Lisaks antakse välja ka artikliauhind.

Lauri Sommer, "Kolm yksiklast" (2010)

Kui luuletaja tuleb proosasse, toob ta ikka midagi sealt – luulest – endaga kaasa. Vahel on seda proosa jaoks liiga palju ja “poeetiline proosa” tähendab sel juhul midagi loetamatut. Vahel on seda liiga vähe, et kompenseerida loojutustamisoskuse puudujääke. Ja vahel on just parasjagu.

Lauri Sommeri näol on eesti kirjandusse tulnud uus luguderääkija. Ja mitte tavaline, vaid selline, kelle lugusid tõesti kuulama jääd.
“Kolm yksiklast” on kolm lugu kolme tõesti elanud inimese elust. Kolm suurt lugu hoolimata oma lühidusest (või kuidas võtta, kokku siiski 200 lk). Tihedus saab nende puhul tõesti vooruseks ega pärsi lugemise mõnu. Peaaegu et kolm romaani. Või mis need õieti on? Kirjanduslikud biograafiad, midagi dokumentaalset? Seda ka. Aga siiski midagi rohkemat.

Hämmastav on just autori ümberkehastumisvõime. Sest ta mitte lihtsalt ei jutusta oma kolmest kangelasest – seto külaravitsejast (ja iseenda vana-vanaemast) Darjast, muusikust Nick Drake’ist ja Uku Masingust – vaid ta tõesti elab neisse sisse. Need on väga erinevalt jutustatud lood. Neid ei saa lugeda järjest. Igaühe jaoks tuleb võtta omaette aeg. Tõelise kirjanduse tunnus on minu jaoks see, et tema viimase lehekülje keeramise järel tekib tuppa suur vaikus. See vaikus on elav ja tahaks et ta veel kestaks. Vahel jääb kaja sellest hinge veel päevadeks.

Aga jah, küsimus kirjanduslikkusest, dokumentaalsusest. Kas polegi dokumentaalsus juba kirjanduse peavool, kuigi veel sellisena tunnustamata? Igatahes on Lauri lähenemine nii kirjanduslikkusele kui dokumentaalsusele väga huvitav. Milleski uus tase. “Kolm yksiklast” on oma tiheduses väga kandev, ja kaugele kandev lugemine.

Minu lemmikuks sai ja jäi esimene lugu, Darjast. Võib-olla just selle loo kangelase Darja tundmatuse tõttu. Inimene, kellest ma enne midagi ei teadnud ega saanudki teada, ja tema ümbrus ja aeg, millest teadsin väga vähe, muutusid korraga elavaks. Hulk pilte jäi meelde ja on seal tänini. Eks see olegi ju suur kirjandus, kui “väike”, tundmatu inimene saab lugejas elavaks ja suureks. Maailmasse on tõesti justkui midagi juurde loodud. Või kui mitte juurde loodud, siis vähemalt avatud aken seal, kus me isegi seina ei teadnud olevat.

Juba ette “tuntud” inimestega on lugu mõnes mõttes keerulisem, mõnes mõttes ka lihtsam. Nad kas huvitavad meid juba ette või ei huvita. Me projitseerime nad oma eelteadmise taustale, paratamatult. Kuna ma Nick Drake’i muusikat peaaegu et ei tea, siis ilmselt ei olnud ma tema loo päris õige lugeja.

Seevastu Uku Masingu hilise armastuse lugu haaras küll väga ka hoolimata sellest, et mul puudus selle loo kangelasesse eriline fännisuhe. Just Masingu-loos saavutab Lauri proosa lausa hämmastava tiheduse. Hämmastava just selles mõttes, et jääb sealjuures veel nõtkeks. Ja ikkagi on nii, et proosa (või ka luule) olgu ta siis dokumentaalne või ka “väljamõeldud”, ei saa olla eimillestki. Loeb teadmise ja tundmise sügavus seal all ja selle eel. Masinguga on Sommer tegelenud aastaid. Ja “Hilised lemmelehed” on omamoodi selle teekonna kontsentraat. Erakordne sisseelamine. Selge see, et igaüks taolist süvenemisteekonda läbi käia ei saa ega peagi käima. Aga millegi sügavalt tundmaõpitu jagamine nii, et ka profaanid sellest just parasjagu osa saavad (ilma et neil tekiks illusiooni kõiketeadmisest) – see on juba kunst.

Kindlasti leidub neid, kellele läinud nädalal manala teed läinud Salinger suurt midagi ei tähenda. Ja neid, kes tema kirjutatut lugenudki ei ole. Ja kindlasti on igal Salingeri austajal jutustada oma lugu “Mina ja Salinger”. Mõni väga isiklik liigutav lugu. Nii et ma ei hakka lugejaid tüütama vestega teemal “Mina ja Salingeri novellid”. Võin öelda vaid üht. Kui peaks olema võimalik aega üksipulgi lahti harutada ja osutada ühele kindlale hetkele, ühele elamusele, mis määrab ära “selle, mis sinust tulevikus saab”, siis minu sõrm langeks eksimatult novellile “Parim päev banaanikala püügiks”. Salingeri originaali ja suurepärase Valda Raua eestikeelset tõlget võrreldes mõtlesin ühel kaugel keskkoolisuvel esimest korda tõlkimise piiridest ja piiritusest. See more glass…

Vähe on kirjanikke, kes on nii kiivalt hoidnud kõrvale avalikkuse tähelepanu eest. Vähe on kirjanikke, kes on nii täielikult, nii sirgeselgselt kasutanud ära looja õigust vaikida.

PM 26.01.2010

Hooaeg on tiine kõiksugustest raamatute ja kirjanduse edetabelitest. Minus tekitavad need alati õõva ja kimbatust. Tõsi, müügiedetabelite loogikast saan ma aru, eriti kui kõik müügitegurid on ausalt välja toodud. 11. jaanuaril saime lugeda Rahva Raamatu ja Apollo poekettide läinud aasta menuraamatutest. Täna avalikustati aga Kirjastajate Liidu koostatud edetabel 2009. aasta müüdumatest teostest. Viimast tuleb küll osata lugeda: esiteks hõlmab see ainult KL-i liikmeid, teiseks tugineb see kirjastuste endi esitatud andmetel (mõõdukas skepsis pole seetõttu üleliigne), kolmandaks sisaldab see raamatuklubi kuuraamatuid, mis koheselt tähendab suuremaid müüginumbreid, ja viimaks ei täpsustata nimekirjas, kas tegemist on allahinnatud kaubaga või mitte. (Näiteks raamatu “Kõik ehitamisest koduõuel” kõrge koht on seletatav eeskätt oskusliku otseturundusega, mitte poekülastajate entusiasmiga.)

Kuid raamatute müügiedetabelitest märksa keerulisem valdkond on kõiksugused isiklikud või kollektiivsed maitseedetabelid. Ühe sellistest pakkus eelmise nädala Sirp, mis palus tervel real kirjandus- ja raamatuinimestel valida välja oma läinud kümnendi kümme lemmikteost, seda sõltumata žanrist ja algupärandi keelest. Vastuseid laekus 28. Kuna neelasin ka ise toimetaja Jan Kausi konksu alla, siis võin rääkida hingepiinadest, mis sedalaadi ettevõtmised minus alati tekitavad. Nagu Janile kirjutasin, oli minu meelest tegemist absurdse ettevõtmisega, millel ei puudunud muidugi mängu ilu. Absurdseks muutis selle sisuliselt igasuguste kriteeriumite puudumine, v.a. nimetuste meelevaldne piirarv 10. Aare Pilv on oma blogis juba tunnistanud, et teda ajendaski ettevõtmisest taanduma lemmikute jäik ülempiir, mis ei lubanud tal enda vastu ausaks jääda. Mina lahendasin ülesande nii, et valisin kaks nimetust igas põhižanris (algupärane luule, proosa, esseistika; tõlkeproosa ja -esseistika). Ent kui nüüd seda nimekirja uuesti vaatan, siis saan aru, et tegelikult sai see suva ja kui peaksin praegu uue nimekirja tegema, siis ei kattuks seal enam pea ükski nimetus. Ja kui ma lugesin teiste nimekirju, siis mõistagi pakkus uudishimu ühe või teise eelistused, ent kokku moodustus nendest kummatigi puhas kakofoonia, kus ainsad meloodiajupid olid nagunii ennustatavad (nt. “Rehepapi” populaarsus).

Kuid Sirbi edetabel on lapsemäng võrreldes ülesandega, millesse lasin ennast tänavu mässida – Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali auhindade jagamine. Viimased nädalad ongi põhiosas möödunud 2009. aasta kirjandustoodangu sõelumise tähe all, eesmärgiga panna kokku hakatuseks oma isiklik edetabel viies erinevas kategoorias: luule, proosa, näitekirjandus, esseistika ja varia (nn. vaba auhind). Nüüdseks on see edetabel tehtud ja teistele žüriiliikmetele (kokku on meid viis) edastatud. Ülejärgmisel nädalavahetusel peame siis nende viie isikliku edetabeli põhjal valima välja tänavused viis ametlikku auhinnanominenti nimetatud viies kategoorias. Pole ilmselt vaja lisada, kui meelevaldne selline paremusjärjestuse koostamine on, eriti neidsamu vormilisi raame arvestades: näiteks on selge, et eelmisel aastal ilmus märksa enam häid luuleraamatuid, kui proosateoseid, ent kummatigi on vaja nominente leida mõlemas valdkonnas sama suur hulk (või siis enamvähem). Ei räägigi näitekirjandusest, kus eelmine aasta ilmus üldse kokku kaheksa näitemängu, neist mitu on kirjutatud juba aastate eest. Üha enam sigineb tunne, et tegelikult peakski neid kirjandusauhindu valima üks inimene (nagu nt. Soomes ja Inglismaal), et juba eos vältida muljet otsustajate objektiivsusest.

Kui see pikk jutt kuidagi kokku võtta, siis leian, et edetabeleid on mõistlik koostada vaid nendes valdkondades, kus saab aluseks võtta konkreetsed kriteeriumid, nagu näiteks müüginumber poodides või lati kõrgus teivashüppes. Ülejäänud puhkudel on tegemist meelevaldsete maitse-eelistustega, kus valikud kõnelevad eeskätt valijatest. See aga ei tähenda, et sellistest valikutest tuleks loobuda, vastupidi, mind ennast just huvitavadki sellised subjektiivsed valikud, ent loobuda tuleks nende liiga tõsimeelsest käsitamisest (õnneks suur osa usutavasti nii nendesse edetabelitesse ja pärgamistesse suhtubki). Kutsun seega üles senisest veelgi enam kirjandusteoste hindamisel subjektiivsust kilbile tõstma. Sellele aitaks kõvasti kaasa, kui kõiksugu edetabeleid koostataks sagedamini ja kirjandusauhindu jagataks rohkem, nii et sellest subjektiivsuste paljususest sünniks midagi põnevat ja hõlmavat.

Alan Bennett, "The Uncommon Reader" (2008)

Tavaliselt kirjutatakse ikka sellest, kuidas vaest päritolu ja õnnetu inimene avastab enda jaoks raamatud ja lugemise ning see mõjub talle vabastavalt. Inglise näitleja, lavastaja ja kirjanik Alan Bennett on lähenenud asjale teisest küljest – oma raamatus Uncommon Reader (eesti keeles ilmumas pealkirjaga “Tema Majesteet lugeja”) on ta näidanud, kuidas võib lugemine mõjuda kuningannale. Raamatu ingliskeelne pealkiri on muidugi seostatav Virginia Woolfi common reader‘iga, lugejaga, kes pole ei kriitik ega õpetlane ja loeb oma lõbuks. Mängu tulevad veel sõna common mitmed tähendusvarjundid inglise keeles, mida oleks ilmselt eesti keeles lühidalt võimatu edasi anda.

Niisiis jooksevad Bennetti raamatus kuninganna koerad ühel päeval millegipärast kuhugi paleehoovi ja hakkavad haukuma rändraamatukogu peale. Kuninganna läheb neile järele ja laenutab viisakusest esimese raamatu. Erilist muljet see talle ei jäta, aga seda ära viima minnes võtab ta poolenisti vastu tahtmist veel teisegi, Nancy Mitfordi “Armastust otsimas”. See meeldib talle väga ning kogu palee jahmatuseks hakkab kuninganna innukalt lugema. “Ta avastas ka, kuidas üks raamat viis teiseni, uksed avanesid kõikjal, kuhu ta pöördus ning päevad polnud piisavalt pikad, et lugeda kõike, mida ta tahtis”.  Unustusse vajuvad visiidid kingavabrikutesse, tõllas sõites lehvitab ta masinlikult, ise süles lahti hoitud raamatut lugedes, ning selle asemele, et küsida alamatega kohtudes neilt: “Kas te tulite kaugelt kohale?” küsib ta hoopis: “Mida te viimasel ajal lugenud olete?”

Kergelt segaduses on ka kuninganna ise, sest tema jaoks on nauding alati kohuse varju jäänud. Ta püüab seda endale seletada, öeldes: “Minu meelest loen ma sellepärast, et minu kohus on teada saada, mida inimesed endast kujutavad.” Hiljem mõtiskleb ta lugemise võlu üle ja jõuab järeldusele, et see “seisneb raamatute ükskõiksuses, lugemises on midagi uhket. Raamatud ei hooli sellest, kes neid loeb või kas keegi neid üldse loeb. Kõik lugejad on võrdsed, kuninganna sealhulgas. …Lugemine on anonüümne, jagatud, ühine tegevus. Nendel lehekülgedel ja nende kaante vahel ei tunne keegi teda ära.”

Nõnda tema lugemine siis kulgeb ning ta jõuab ka järeldusele, et lugemisoskus on nagu lihas, mida tuleb treenida – esialgu mõistetamatuks jääv hilise perioodi Henry James ja mõned muud teosed hakkavad hiljem avanema ja näivad hoopis teistsugused. Ühe vea ta siiski oma teel teeb – ta korraldab kirjanikele vastuvõtu ja püüab nendega tuttavaks saada. Üsna varsti mõistab ta oma eksimust, sest kokkukutsutud kirjanikud ei tee temast väljagi ega taha kuidagi temaga vestlusse laskuda.  “Autoritega, otsustas ta peagi, on parem kohtuda nende romaanide lehekülgedel ning nad on samal määral lugeja kujutlusvõime loodud kui nende tegelased. Ka näis, et nad ei pidanud nende raamatute lugemist eriliseks neile osutatud teeneks. Pigem olid nad enda meelest osutanud teistele teene neid kirjutades.”

Kuninganna lugemishuvi toob kaasa ootamatud tagajärjed, aga nende avastamine jäägu juba lugejate hooleks. Küll aga võib öelda, et Bennett on mahutanud oma õblukesse raamatusse nii mõnusat hillitsetud huumorit kui ka päris tõsiseid mõtisklusi lugemisest, raamatutest ja nende piire lõhkuvast väest. Kuningannat on  näidatud aruka naisena, kes pole saanud oma mõistust kasutada, sest kõik ta elus on etiketi ja reeglitega määratud. Brittidel näib olevat üldse kombeks oma kuninglikku perekonda pigem sõbraliku huumori kui tigedusega kujutada. Ja kuningannat tundvad inimesed väidavad, et tema peamised iseloomujooned on selles raamatus väga hästi ära tabatud, kuigi Elizabeth II paraku ei loe, teda huvitab kunst.

Lõpetuseks veel üks kenasti lugemisaastasse sobiv tsitaat Bennetti raamatust: “Ma mõtlen kirjandusest,” kirjutas kuninganna, “nagu tohutu suurest maast, mille kõige kaugemate piiride poole ma rändan, ilma et mul oleks võimalust kunagi pärale jõuda.”

Lugesin just järjekordset arvamusavaldust e-raamatute kohta, sedapuhku Apple’i oodatava tablettarvuti valguses. Kõik argumendid tunduvad nagu loogilised, kuni selle hetkeni, mil hakatakse vihjama, et ikka on raamatute kirjutamisega kuri karjas ja tekstide kvaliteet hakkab tänu massilisele self-publishing‘ile langema.

Minu meelest aetakse selliste arutluskäikudega liiga tihti segi see, kas konkreetsetel, olemasolevatel kirjastusfirmadel läheb hästi või halvasti sellega, mis juhtub tekstide kvaliteediga ja loetavusega üldiselt.

Me kõik näeme, et tekstide ja nende lugejate hulk pigem kasvab praegu maailmas. Ei! See pole hea! Kvaliteet ju kannatab, ütlevad kirjastajad. Mille pealt see kvaliteet peaks üldse tekkima kui pole lugejate ja kirjutajate baasi, ma küsiks vastu.

Teine vana kooli kirjastajate argument on see, et kui kõik tegelevad isetegevusliku kirjastamisega ja riputavad tekste üles, siis on maailm täis läbu nagu mingi vähetähtsa riigi ajalehe kommentaarium.

Ausalt öelda on seda raske pidada põhimõtteliseks riskiks, sest selline olukord pakub silmapilkselt uue nišši vahendajatele, toimetejatele ja paljudele teistele asjapulkadele. Kes rutem sellest aru saab, on ilmselt edukam.

Seesama läbu vältimise küsimus on ilmselt üks põhjus, miks Apple algul tegi oma AppStore’i uute programmide saatmisele sedavõrd tugeva läve ette, et mitte igaüks ei saanud sinna programme saata. Kvaliteet igatahes tõusis. Muidugi tõusid kahjuks ka mõned küsitavused ning tsensuurioht, kuid see on natuke teise postituse teema.

Kindlasti tuleb kirjastusäris värske peaga mõtlema hakata ning karta on, et paljud senised kirjastused ei pruugi enam hakkama saada. Ärilised ohud on tõesti kõrged. Eriti kui oled investeerinud teistsugustesse teadmistesse või isegi masinatesse ja programmidesse, kui tulevikus vaja on.

Kuid ma ei suuda uskuda, et e-raamat oleks oht lugemisele, kirjutamisele jne. Äkki on isegi vastupidi.

Salon.com-i raamatublogi sirvides jäi mulle hiljuti silma üks intrigeeriva pealkirjaga postitus, mis soovitab saabuval aastal lugeda läbi mõni raamat, mis sulle ei meeldi.

Enamus meist, sageli ka need, kes tõesti väga palju loevad, on oma lugemisdieedilt siiski üsna üksluised. Me teame üldjoontes, mis meile meeldib ja mis mitte ning arusaadavalt püüame lugemisele kuluvat aega kasutada pigem meeldivate raamatute jaoks. See kategooria (”meeldiv kirjandus”) ei ole aga tingimata sugugi sama, mis “hea kirjandus” — kui mulle näiteks biograafiad žanrina ei istu (ja konkreetselt mulle ei istugi), siis see ei tähenda, et ma arvaks, nagu ei oleks kellegi elulugu võimalik selliselt kirja panna, et see liigituks “heaks kirjanduseks”. Ilmselt on selliseid žanrilisi (aga miks ka mitte ajastulisi või regiooniliselt piiratud) valgeid laike meil kõigil: mõni ei seedi ulmet ja fantaasiakirjandust, teisel on valulised mälestused kooliajast seoses prantsuse 19. sajandi alguse autoritega, mõni kolmas “ei saa luulest aru” ning keegi järgmine peab koomikseid nüristavaks ajaviiteks — ja nii edasi.

Üks raamatute lugemise paljukiidetud voorusi on silmaringi laienemine ja postituse autor märgib õigustatult, et sellele üllale eesmärgile ei aita kuidagi kaasa, kui me aasta-aastalt omas vanas lugemis-rööpas müttame. Selle asemel, et võtta järgmiseks kätte mõni järjekordne raamat teatud-tuntud lemmikautorilt või siis mugavalt tuttavast žanrist ja perioodist võiks vahelduseks tõesti otsida välja midagi mis viib meid välja tavalisest kirjanduslikust mugavustsoonist, mille osas meil on eelarvamus või suisa vastumeelsus. Ja isegi kui eelarvamus osutub õigeks ja kokkuvõttes ei ole tegemist suure lugemiselamusega, oleme siiski püüdnud näha kirjandust (ja seeläbi ju ka kogu elu) mingi uue ja harjumatu nurga alt — ning tõenäoliselt aitab see meil ka oma headele lemmikutele veidi teise pilguga vaadata.

Mine tea, äkki peaks ikkagi selle Tammsaare tänavu ette võtma?

Detsembrikuine Wired Magazine raporteerib, et peamiselt peatselt saabuva singulaarsuse kuulutamisega tuntust kogunud Ray Kurtzweili firma on välja tulemas e-raamatu kontseptsiooniga, mis erinevalt Kindle’st ja Nook’ist ei ole eraldi seade, vaid lihtsalt tarkvara, mis jookseb lugeja arvutis. Selliselt teeb Kurzweil panuse sülearvutite edasisele arengule suunas, mis muudab nad sama lihtsalt käsitlevateks ja kaasaskantavateks, nagu seda hetkel on nt. Kindle. Sellega seoses peetakse selgelt silmas eeskätt Apple’i uut tahvel-arvutit iSlate, mis sahinate kohaselt peaks poodidesse jõudma juba märtsis.

Blio suudab säilitada paberraamatu formaadi, kujunduse ja küljenduse ning lubab lisaks sellele kasutada ka animatsioone, heli ja videot. Muuhulgas sisaldab tarkvara ka tuge tekstiga töötamiseks (märkmed, järjehoidjad ning isegi tõlge võõrkeeltest). See on terve hulk omadusi ja funktsionaalsust, mida paberraamatul kunagi ei saaks olla. Ning arvestades Apple’i võimekust kasutajaliidestesse puutuvas ei üllataks mind kuigivõrd, kui kunagi tulevikus nende tahvelarvutite süsteemi seadete all oleks võimalik panna linnuke kasti “New Book Smell”.