Viimasel aastakümnel on räägitud ad nauseam mälupoliitikast, mälestusmärkidest, kohustusest mäletada jne. Aga mäletamine saab olla ainult valikuline ja toimib igal juhul unustuse taustal. Me mäletame midagi üksnes seetõttu, et unustame midagi ka ära. Borgese lugu Funesist, absoluutse mäluga poisist on üldtuntud: täieliku mälu hinnaks oli üldistusvõime täielik puudumine. Tõsielulised kaasused on näidanud, et Borgesel oli [...]
Ma ei ole tükk aega lähenenud ühelegi AER uuele köitele selliste lootustega nagu äsjasele Nietzsche “Tragöödia sünni” tõlkele (Tänapäev, tlk Anne Lill). Et ma ise saksakeelset kraami vabatahtlikult eriti ei loe, siis tundsin teost seni Walter Kaufmanni ingliskeelse vahenduse järgi. Nõustusin uut raamatut ka Ekspressile lühidalt tutvustama ning tahtsin tsiteerida üht põhimõttelist lauset teose 4. [...]
Üpris ootamatult selgus täna, et ligi kahe meetri pikkuses Avatud Eesti Raamatu sarjas peaks nüüdseks olema kokku 100 raamatut. Äsja ilmusid enam-vähem ühel ajal Sapiri “Keel” (EKSA), Unamuno “Kristluse agoonia” (Ilmamaa) ja Nietzsche “Tragöödia sünd” (Tänapäev), nii et raske on öelda, milline neist on just sajas. Koguarv sõltub muidugi ka lugemisviisist – mina loen Adam [...]
Mulle tundub, et kõige lennukam mõte ei liigu tänapäeval filosoofiateaduskondades ega kirjanduse õppetoolides, nagu võib-olla veel 80ndatel aastatel, vaid on kolinud populaarteaduslikku kirjasõnasse. 20. sajandi filosoofia pööras järk-järgult selja küsimusele, missugune on maailm, ja asus pigem uurima, kuidas me maailma kohta midagi teada võime saada või millised on mõistmise tingimused. Kõige põnevamad ja fundamentaalsemad paradoksid [...]
17. juulil suri Oxfordis 81-aastasena poola filosoof Leszek Kolakowski. Eesti keeles võib temalt lugeda kolme raamatut: “Horror metaphysicus” (2000), “Religioon” (2004) ja “Miniloengud maksiprobleemidest” (2007), lisaks veel mõnda esseed Vikerkaares, Loomingus ja Akadeemias. Tema tuntuim teos oli siiski 3-köiteline “Marksismi peavoolud” (1976), mis paar aastat tagasi anti inglise keeles uuesti välja ühes köites. Poleks vist [...]
Mõne aasta eest, majandusliku tõusu aegadel võis vahetevahel kuulda endistest humanitaaridest, kes olid alustanud uut vaprat elu sümboolse aktiga – oma raamatutest vabanemisega. Raamatute minemaviskamine ei ole ju erilist vaeva nõudev viis oma eluraamatus uue lehekülje pööramiseks. Marie Undergi on kirjutanud:
Viskasin ära selle ja tolle:
kergem on tee, kui kergem on koorem.
Rämpsust sai puhtaks elukolle.
Oled kui [...]
Üle-eelmises postituses arutasin selle üle, et kirjandusõpetaja on tänases koolis kaotanud pea ega tea, mida täpselt õpetada. Kirjandusõpetus on ülesannete ja ootustega üle koormatud, kuid selge on see, et kirjandus ise ei ole enam sama tähtis kui sada aastat tagasi. Ja pole tarviski saja aasta tagusesse aega minna, piisab veerandsajandistki. Kui küsida, mis see võis [...]
Mõne nädala eest ületas eesti kirjanikkond uudiskünnise teatega, et kirjanike liidu esimees oli mitmest ministeeriumist maad kuulanud, kas riik poleks valmis maksma “olulisematele kirjanikele” eluaegseid stipendiume. Oh seda lõbu ja nalja säärase arrogantselt eluvõõra soovi üle! Muidugi tegi esimees poliitilise valearvestuse, kui järgis maksiimi “Paljud tahad, vähe saad, vähed tahad, ei saa midagi”. Tagasihoidlikku kala — vabakutseliste [...]
Viimased kommentaarid