Kõigepealt hea idee. Rein Lang tahab tuulutada rahvaraamatukogude komplekteerimispoliitikat. Praegu käib see üldjuhul nii, et riik eraldab raha ja rahvaraamatukogud hangivad selle eest kas omal äranägemisel või maakonna keskraamatukogu näpunäidete järgi raamatuid. (Võib-olla mõnel pool eraldavad ka omavalitsused ostudeks raha, aga see on pigem erand.) Rahvaraamatukogude pädevus võib olla väga erinev. Keskraamatukogudes töötavad enamasti oma [...]
Loomulikult ei saa vastuses kahelda – igal juhul mitte “Väike Illimar”! Friedebert Tuglase teos on üks igavamaid klassika staatusse tõstetud raamatuid üldse. Kui tahta koolilastele kirjanduse abil aimu anda tsaariaegsest eesti lapsepõlvest, siis “Kevade” kõrval võiks pakkuda välja Anna Haava “Pildikesi koolipõlvest”, Lutsu “Talvised teed”, “Läbi tuule ja vee” ja “Vaadeldes rändavaid pilvi” või kas [...]
René Welleki ja Austin Warreni “Kirjandusteooria” on jõudnud rohkem kui 60 aastat pärast esmailmumist umbes kahekümnesse keelde, viimaks nüüd ka eesti keelde. See võiks olla tähtis kultuurisündmus. Raamat ei ole lootusetult aegunud, sest vähemalt ingliskeelses maailmas polegi süstemaatilisi kirjandusteooriad hiljem koostatud. Uuemad käsitlused kirjandusteooriast ei püüa anda üldistavat ülevaadet kirjanduse olemusest, algupärast, funktsioonidest, liigendustest, reeglipärasustest, struktuurist, [...]
Viimasel aastakümnel on räägitud ad nauseam mälupoliitikast, mälestusmärkidest, kohustusest mäletada jne. Aga mäletamine saab olla ainult valikuline ja toimib igal juhul unustuse taustal. Me mäletame midagi üksnes seetõttu, et unustame midagi ka ära. Borgese lugu Funesist, absoluutse mäluga poisist on üldtuntud: täieliku mälu hinnaks oli üldistusvõime täielik puudumine. Tõsielulised kaasused on näidanud, et Borgesel oli [...]
Ma ei ole tükk aega lähenenud ühelegi AER uuele köitele selliste lootustega nagu äsjasele Nietzsche “Tragöödia sünni” tõlkele (Tänapäev, tlk Anne Lill). Et ma ise saksakeelset kraami vabatahtlikult eriti ei loe, siis tundsin teost seni Walter Kaufmanni ingliskeelse vahenduse järgi. Nõustusin uut raamatut ka Ekspressile lühidalt tutvustama ning tahtsin tsiteerida üht põhimõttelist lauset teose 4. [...]
Üpris ootamatult selgus täna, et ligi kahe meetri pikkuses Avatud Eesti Raamatu sarjas peaks nüüdseks olema kokku 100 raamatut. Äsja ilmusid enam-vähem ühel ajal Sapiri “Keel” (EKSA), Unamuno “Kristluse agoonia” (Ilmamaa) ja Nietzsche “Tragöödia sünd” (Tänapäev), nii et raske on öelda, milline neist on just sajas. Koguarv sõltub muidugi ka lugemisviisist – mina loen Adam [...]
Mulle tundub, et kõige lennukam mõte ei liigu tänapäeval filosoofiateaduskondades ega kirjanduse õppetoolides, nagu võib-olla veel 80ndatel aastatel, vaid on kolinud populaarteaduslikku kirjasõnasse. 20. sajandi filosoofia pööras järk-järgult selja küsimusele, missugune on maailm, ja asus pigem uurima, kuidas me maailma kohta midagi teada võime saada või millised on mõistmise tingimused. Kõige põnevamad ja fundamentaalsemad paradoksid [...]
17. juulil suri Oxfordis 81-aastasena poola filosoof Leszek Kolakowski. Eesti keeles võib temalt lugeda kolme raamatut: “Horror metaphysicus” (2000), “Religioon” (2004) ja “Miniloengud maksiprobleemidest” (2007), lisaks veel mõnda esseed Vikerkaares, Loomingus ja Akadeemias. Tema tuntuim teos oli siiski 3-köiteline “Marksismi peavoolud” (1976), mis paar aastat tagasi anti inglise keeles uuesti välja ühes köites. Poleks vist [...]
Viimased kommentaarid