Kui luuletaja tuleb proosasse, toob ta ikka midagi sealt – luulest – endaga kaasa. Vahel on seda proosa jaoks liiga palju ja “poeetiline proosa” tähendab sel juhul midagi loetamatut. Vahel on seda liiga vähe, et kompenseerida loojutustamisoskuse puudujääke. Ja vahel on just parasjagu.
Lauri Sommeri näol on eesti kirjandusse tulnud uus luguderääkija. Ja mitte tavaline, vaid [...]
Tahtsin õieti kirjutada vaid kommentaari Mareki jutule, aga see kommentaar tuli nii pikk, et avaldan ta omaette loona.
Sest kirjanduse ettenägemisvõime on tõesti intrigeeriv teema ja muidugi lõpuni lahendamatu. Teatav tulevaste sündmuste või olukordade aimamise võime on inimeste seas ju olemas ja pole lõpuks nii haruldane. See on nii, nagu oleksid need sündmused ja olukorrad juba [...]
Olgu kohe öeldud, et otse sellist sõna, taevalahutus, Keele ja Kirjanduse 8.-9. liitnumbrist, mis on pühendatud meie vanale kirjakeele, ei leia. Küll aga leiab sealt Udo Uibo väga huvitava käsitluse sõnast taevalaotus. Miks siis ‘taevalahutus’, selle juurde tuleme kohe tagasi, aga enne mõni sõna sellest KK numbrist, mille on koostanud Kristiina Ross.
Keel ja Kirjandus on [...]
Ka Paides antakse raamatuid välja. Sealjuures päris uhkeid: pildialbumid see Kuma kirjastuse põhitoodang ongi. Läinud aastal ilmus väga kena ja huvitav “Järvamaa vanadel fotodel”, kus juttu oli minimaalselt, kuid tänavune hitt, “Järvamaa mõisad” (alapealkirjaga “Mis kusagil oli ja mis sellest järel on”) osutub lisaks ka päris tõsiseks ajalooaineliseks teatmeteoseks. Kuigi põhirõhk jääb ikka piltidele, väärib [...]
Aastad, tõepoolest. Sest kõik need aastad on see raamat, Tuomas Anhava “Aastad” seisnud mul riiulis. Ja ma olen seda palju vaadanud. Aga pole lugenud. Mulle tundus, et ma olen teda juba lugenud ka. Ja nüüd üle lugedes, tuli meelde, tõesti, olen. Sest sealt on meelde jäänud pilte, ridu, millest ma enam ei mäletanudki, et ma [...]
Loen see suvi ainult luulet. Vähemalt siiamaani. Jaa, suvel sobib muidugi hästi lugeda ka pikki vene romaane, õunapuu all või verandal. Aga luule sobib mulle see suvi paremini.
Luule lugemine suvel on natuke nagu Pärdi Alina-plaadi kuulamine vaikses majas keset metsa. Sest see muusika on harv ja vaikne, temas on palju õhku, tühje kohti, kuhu mahuvad [...]
Seda sissekannet teen ma Reigi kirikust. Istun orelipuldis ja mu arvutis mängib Masaaki Suzuki Bachi Prantsuse süite, nii et hetkeks tekkis veider tunne, kui ma arvuti klahve klõbistasin, nagu oleksin ma ise see, kes mängib. Tühjale kirikule. Siin on päris õnnis, ma vaatan. Jää või elama. Väheke jahe on. Aga väljas läheb ka jahedamaks. Ja [...]
Viimase aja lugemine on kaldunud jälle ajalukku, seekord Eesti ajalukku ja raamatud on äratanud hulga mõtteid. Neid raamatuid on aga kolm, kahed mälestused ja üks päevik: Camilla von Stackelbergi “Tuulde lennanud lehed”, Berndt von Stadeni “Mälestusi kadunud maailmast” ja Voldemar Kurese “Seitsme lukuga suletud raamat”, vol. IV. Esimesed on muidugi baltisakslased, ema ja poeg (Stackelbergiks [...]
Viimased kommentaarid