|
Kindlasti leidub neid, kellele läinud nädalal manala teed läinud Salinger suurt midagi ei tähenda. Ja neid, kes tema kirjutatut lugenudki ei ole. Ja kindlasti on igal Salingeri austajal jutustada oma lugu “Mina ja Salinger”. Mõni väga isiklik liigutav lugu. Nii et ma ei hakka lugejaid tüütama vestega teemal “Mina ja Salingeri novellid”. Võin öelda vaid [...]
Lugesin mõned pävad tagasi suure rõõmuga uudist, et seekordse Cervantese kirjanduspreemia sai (õeti küll saab) mehhiklane José Emilio Pacheco (s. 1939). Cervantese preemia on teatavasti elutööpreemia, nii-öelda hispaaniakeelse maailma Nobel, ja Pacheco asub preemia saanute nimekirjas väärikalt oma kuulsate kaasmaalaste Octavio Pazi, Carlos Fuentese ja Sergio Pitoli kõrvale. Pacheco on kirjutanud proosat ja esseistikat, olnud tegev nii [...]
Hispaania kirjanik Arturo Pérez-Reverte, kes on oma viljaka loometee jooksul avaldanud ka meeldivalt keskmise mahuga või suisa õblukesi teoseid, astub oma uue romaaniga selgelt paksude raamatute radadele: 2010. aasta märtsis ilmuv “Asedio” (“Piiramine”) saab olema enam kui 700-leheküljeline tellis, millele kirjaniku seni mahukaimad romaanid, näiteks “La reina del sur” (“Lõuna kuninganna”) ja “La piel del [...]
Tuli kord ühes lõbusas seltskonnas tõlkijatest kolleegidega juttu sellest, kuidas raamatud meie töölaual lahti püsivad. Kuidas hoiame järge ja kuidas oleme läinud kaasa kõiksugu uute lugemise abilistega. Kui oleme.
Igaüks, kellel on tulnud paksu raamatut laua peal pikka aega lahti hoida, teab, et raamatu esi- või tagakaane alla on tarvis sobiva kõrgusega täidet. Ja siis veel [...]
Isabel Allende värskeim romaan “La isla bajo el mar” (“Merealune saar”) (2009) on sorav ja kergestiloetav nagu oodata võiski. Allende ajab järjekindlalt oma rida: teda on ikka huvitanud naise saatus, võitlused, mida erinevatest rassidest, ajastutest ja klassidest naised õnne ja vabaduse nimel on pidanud. Tõsi, mitte päris kõigis romaanides, aga parimates.
Seekord võtab autor jutustada [...]
Teadsin, et veedan ilusa sügisese nädalavahetuse Mihhailovskojes ja olin valmis kirjutama siia põhjaliku sissekande teemal “Kuidas ma Puškini hauale lilli viisin” või pigem “Miks ma Puškini hauale lilli ei viinud” – aga ma ei ole veel mitu päeva hiljem võimeline ei Puškini Mihhailovskoje-ajajärgu ega tema luule üle pikemalt arutlema, sest need kaks päeva tekitasid tõsise [...]
Doktor S teeb lastega imesid. Võin liialdamata öelda, et kui mu lapsed tänaseks inglise keeles lugeda oskavad ja tahavad, siis olen selle eest tänu võlgu Dr. Seussile ja tema igihaljastele raamatutele “Green Eggs and Ham”, (“Rohelised munad ja sink”, 1960), “The Cat in the Hat” (“Kübaraga kass”, 1957), “One Fish, Two Fish, Red Fish, Blue Fish” [...]
Midagi ei ole teha, mõne raamatu pealkiri kõlab kui lubadus. “Algarvude üksildus.” Tegemist on itaallase Paolo Giordano 2008. aastal ilmunud romaaniga, mille pealkirja pinnapealne lubadus võiks ehk olla “lugu matemaatikast või matemaatikutest”. Midagi Simon Singhi “Fermat’ mõistatuse” või Apostolos Doxiadise “Onu Petrose ja Goldbachi hüpoteesi” kanti. Selle lubaduse Giordano romaan lausa ületab. Teine lubadus on [...]
Viimased kommentaarid