Täna siis loeti Dublinis jupiti ette ilmselt terve “Ulysses”. Ja nii igal aastal. Raamat ühes, hüva kesvamärjuke teises käes. 16. juuni, Bloomsday.
Bloomsday ja 16. juuni muidugi sellepärast, et sel tavalisel päeval 1904. aastal leiab aset James Joyce’i “Ulyssese” tegevustik, “tavalise mehe” Leopold Bloomi rännakud “tavalises linnas” Dublinis, mis pärast “Ulyssest” pole enam teps mitte tavalised. [...]
Hljutine ühislugemispostitus siin blogis tõi meelde ühe teise iselaadse lugemisprojekti, mille kajastamiseks pole seni sobivat hetke leidnud. Olgu see siis nüüd ära mainitud. Nimelt tõi vene režissöör Aleksander Sokurov möödunud aasta alguses, kui Peterburi/Leningrad tähistas 65 aasta möödumist blokaadi lõplikust murdmisest, ekraanile Daniil Granini ja Aless Adamovitši kaheosalise blokaadilugude epopöa “Blokaadiraamat” (“Блокадная книга”, 1977-1981). Film sai [...]
Seda lugu kirja pannes sahises Kõzõlkumi kõrbe hallikas liiv ikka veel mu taskutes ja krigises hammaste all. Selja taga oli kümme päeva raamatuta: nagunii poleks viitsinud, nagunii poleks raatsinud lugeda. Aga kümme päeva raamatuta ei saa vist inimeste maailmas ikka päriselt võimalik olla. Sest raamatud võivad ilmuda väga erineval kujul.
Oma teekonnal läbi Usbekistani kohtasin ennekõike [...]
Kus on, sinna tuleb juurde. Jätkan samuti vene kirjanduse lainel.
Hiljuti jäi raamatukogu uudiskirjanduse saalis silma raamat “Molotovi võlulatern”. Ent üldse mitte pealkirja või alapealkirja pärast. Märkama sundis hoopis tühine detail raamatukaanel. Väike “viga”, mis tähelepanu endale koondas. Miski, mis ei mahtunud harjunud stereotüüpi. Üks harjumatu profiil. Üksainumas juuksekahl. Sest kui jutuks on laialivalguvalt “vene kirjanduslugu” [...]
Järjest ilmub raamatutena lahkunud kirjanike “ootamatuid pabereid”: möödunud aastal tulid välja Jungi “Liber Novus” (“The Red Book”, “Das Rote Buch”), Cortázarist maha jäänud paberid (“Papeles inesperados”), Nabokovi “Laura originaal” (”The Original of Laura”); selle aasta jaanuaris nägi trükivalgust Bolaño varajane romaan “Kolmas Riik” (“El Tercer Reich”)… Ikka käib selliste uudistega kaasas natuke kära, sest autorid [...]
Kindlasti leidub neid, kellele läinud nädalal manala teed läinud Salinger suurt midagi ei tähenda. Ja neid, kes tema kirjutatut lugenudki ei ole. Ja kindlasti on igal Salingeri austajal jutustada oma lugu “Mina ja Salinger”. Mõni väga isiklik liigutav lugu. Nii et ma ei hakka lugejaid tüütama vestega teemal “Mina ja Salingeri novellid”. Võin öelda vaid [...]
Lugesin mõned pävad tagasi suure rõõmuga uudist, et seekordse Cervantese kirjanduspreemia sai (õeti küll saab) mehhiklane José Emilio Pacheco (s. 1939). Cervantese preemia on teatavasti elutööpreemia, nii-öelda hispaaniakeelse maailma Nobel, ja Pacheco asub preemia saanute nimekirjas väärikalt oma kuulsate kaasmaalaste Octavio Pazi, Carlos Fuentese ja Sergio Pitoli kõrvale. Pacheco on kirjutanud proosat ja esseistikat, olnud tegev nii [...]
Hispaania kirjanik Arturo Pérez-Reverte, kes on oma viljaka loometee jooksul avaldanud ka meeldivalt keskmise mahuga või suisa õblukesi teoseid, astub oma uue romaaniga selgelt paksude raamatute radadele: 2010. aasta märtsis ilmuv “Asedio” (“Piiramine”) saab olema enam kui 700-leheküljeline tellis, millele kirjaniku seni mahukaimad romaanid, näiteks “La reina del sur” (“Lõuna kuninganna”) ja “La piel del [...]
Viimased kommentaarid