Läinud nädalal panime mõttekaaslastega, täpsemalt kirjandustõlkijatest ametikaaslastega aluse Kirjanike Liidu tõlkijate sektsioonile. Ilukirjanduse tõlkijad on KL sees koondunud varemgi, nii et mõnes mõttes oli see lihtsalt ühe ammuse mõtte taas ellu kutsumine.
Sõnastasime oma missiooni järgmiselt:
* edendada eesti tõlkekultuuri
* tõsta kirjandustõlkijate kutsemeisterlikkust
* väärtustada kirjandustõlkija tööd ühiskonnas
* kaitsta kirjandustõlkijate kutsehuvisid
* arendada kirjandustõlkijate koostööd nii Eestis kui ka [...]
Täna kella 11.30 paiku suri Conegliano haiglas 90-aastaselt luuletaja Andrea Zanzotto, itaallaste viimaste aastate pidev Nobeli-lootus (ja Stefania Parmeggiani sõnul ka 2008. aasta Nobeli preemia kandidaat). Eelmises postituses mõni päev tagasi kirjutasin naljaga pooleks, kuidas itaalia meesluuletajad elavad kaua. Nüüd tundub see nagu halb enne, nii et sellist totrat nalja ei taha enam kunagi teha, [...]
Täpselt kuu aega tagasi olin ma 25-kraadise sooja käes, Friuli regioonis Pordenones, festivalil pordenonelegge.it. Enne kui festival uudisena täiesti ära aegub, kirjutan sellest veidi; enamik sõite ja sündmusi jääb niikuinii niisama ripakile, las siis seegi saab elektroonilise jälje, ehk huvitab mõnda kirjandustegijat või -huvilist. Pordenone on umbes 50 000 elanikuga linn Friulis, sadakond kilomeetrit [...]
Hiljutises Sirbis võttis Holger Kaints kriitiliselt jutuks Julio Cortázari kogu “Salarelvad” (Koolibri, 2011) Klaarika Kaldjärve tõlkes, võrreldes novelli Cartas de mamá (1959) kahte erinevat ümberpanekut: Klaarika Kaldjärve tõlget “Ema kirjad” ja Mart Tarmaku varasemat eestindust “Mamma kirjad” (“Loomingu Raamatukogu”, 1985).
Tahaksin tõe huvides ja nende jaoks, kes oskavad või tahavad nimetatud tõlkeid algtekstiga kõrvutada, täiendada [...]
Mu armas Carrā, ma ei suutnud Vate heietust lugeda. See on liiga kirjanduslik nii oma parimatel kui kehvemail hetkedel. Mulle tundub, et see on kõikide kontinentide, kõikide oleviku-mineviku kirjatsurade leiutiste maksimaalne kloaak ja ma ei tunne, et võiksin tema heietusi uuesti lugeda. Vate valu ei ole luuletaja valu: see on ülluseta, vaikuseta, alandlikkuseta, valguseta. Vate-grammofon [...]
Et jätkata oma eelmise postituse lainel ja tõlkimise teemal, siis viisin meie blogi kaasautorite seas läbi järjekordse küsitluse, sedapuhku sooviga kokku saada üks nimekiri ilukirjandusteostest, mis vajaksid ja vääriksid eestindamist. Niisiis palusin igaühel anda mulle üles kolm ilukirjanduslikku raamatut, mida seni pole veel (tervenisti) eesti keelde tõlgitud, ent mida vastaja ise hea meelega eestindatuna näeks.
Küsitluse [...]
Nüüd on ta siis eesti keeles olemas, Céline’i “Reis öö lõppu”. Au ja kiitus Heli Allikule. Ja kõigele lisaks ammendava järelsõna eest, kus tõlkimise enda teekond lahti seletatakse. Tsiteeriksin sealt üht olulist kohta (Allik, lk 558) “…tõepoolest, Céline’i keelt ei saa tõlkida. Aga võimalik on tõlkida seda intiimsustunnet, mida tema tekst meis tekitab – tunnet, [...]
Tõlkimine on amet, kus hinnatakse nähtamatust. Heaks tõlkeks peetakse tavaliselt teost, mis ei mõjugi tõlkena. See on tõenäoliselt põhjus, miks tõlkijatest ja tõlkimisest räägitakse harva, miks tõlkijaid ei tunta ega hinnata. Seda Eestiski. Kummatigi pole võimalik eesti kultuuri ette kujutada ilma tõlgeteta. Meie kirjakultuur sündis tõlkekultuurina ja tõlked etendavad endiselt väga suurt rolli meie vaimse [...]
Viimased kommentaarid