Läinud reedel, 6. augustil, sai haigus võitu ühest viimaste kümnendite silmapaistvamast ajaloolasest ja mõjukamast intellektuaalist, briti-juudi päritolu Ameerika õpetlasest Tony Judtist. Tema surm ei olnud ootamatu, sest viimased paar aastat hävitas tema keha amüotroofiline lateraalskleroos, mida tuntakse Lou Gehrigi haiguse nime all (Ameerika pesapalluri järgi, kes sellesse suri). Ravimatu Gehrigi tõbi põhjustab motoorsete närvirakkude kasvavat [...]
Et jätkata mälestuspiltidega Tallinna kirjandusfestivalilt, siis Andreï Makine’i kõrval oli festivali teine peakülaline Briti ajaloolane Simon Sebag Montefiore. Ta jõudis Tallinnasse küll festivali viimasel päeval, ent lahkus siit samuti kõige viimasena – ülemöödunud esmaspäeval. Erinevalt teistest kaugematest külalistest polnud see tal esimest korda Tallinnas käia. 1990. aastate alguses peatus ta siin pikemalt tagasiteel Kaukaasiast, kus [...]
Kus on, sinna tuleb juurde. Jätkan samuti vene kirjanduse lainel.
Hiljuti jäi raamatukogu uudiskirjanduse saalis silma raamat “Molotovi võlulatern”. Ent üldse mitte pealkirja või alapealkirja pärast. Märkama sundis hoopis tühine detail raamatukaanel. Väike “viga”, mis tähelepanu endale koondas. Miski, mis ei mahtunud harjunud stereotüüpi. Üks harjumatu profiil. Üksainumas juuksekahl. Sest kui jutuks on laialivalguvalt “vene kirjanduslugu” [...]
Mõned nädalad tagasi, postituses eesti mehe lugemisjanust aastal 1819, mainis Marek möödaminnes üht Itaalia 16. sajandi möldrit, kes luges rohkem kui see ta tervisele hea oli. Jutt oli Domenico Scandellast, kes suri 1599. aastal tuleriidal, kuid kelle Itaalia ajaloolane Carlo Ginzburg neli sajandit hiljem raamatuga Juust ja vaglad surematuks kirjutas.
Lõpetasin värskelt Ginzburgi 2000. aastal ilmunud [...]
Olen viimastel päevadel lugenud suure huviga Otto Wilhelm Masingu kirju Johann Heinrich Rosenplänterile (1814–1832); need on ilmunud Tartus aastatel 1995–1997 saksa-eesti kakskeelses väljaandes neljas köites. Köited sisaldavad kokku 283 Masingu kirja Rosenplänterile, lisaks veel üksikuid läkitusi teistele adressaatidele. Kirjades avanev Masingu kirg eesti keele vastu on tõeliselt lummav ja liigutav, see rõõm, mida ta tunneb [...]
Kui luuletaja tuleb proosasse, toob ta ikka midagi sealt – luulest – endaga kaasa. Vahel on seda proosa jaoks liiga palju ja “poeetiline proosa” tähendab sel juhul midagi loetamatut. Vahel on seda liiga vähe, et kompenseerida loojutustamisoskuse puudujääke. Ja vahel on just parasjagu.
Lauri Sommeri näol on eesti kirjandusse tulnud uus luguderääkija. Ja mitte tavaline, vaid [...]
Ma olen mitteajaloolane, seepärast on mulle elus abiks ladusa sulega ajalooprofessorid, kes aitavad mul mõelda. Kunagi lugesin ühe sõbra soovitusel läbi Paul Johnsoni kirjutatud Modern Times: A History of the World from the 1920s to the 1980s ning sellest saadik olen õppinud lugu pidama laia haardega teadlaste kirjutatud käsitlustest, mis proovivad lahti mõtestada tervet epohhi.
Ma [...]
Olgu kohe öeldud, et otse sellist sõna, taevalahutus, Keele ja Kirjanduse 8.-9. liitnumbrist, mis on pühendatud meie vanale kirjakeele, ei leia. Küll aga leiab sealt Udo Uibo väga huvitava käsitluse sõnast taevalaotus. Miks siis ‘taevalahutus’, selle juurde tuleme kohe tagasi, aga enne mõni sõna sellest KK numbrist, mille on koostanud Kristiina Ross.
Keel ja Kirjandus on [...]
Viimased kommentaarid