Mulle tundub, et vahel minnakse lugemise puhul selle toidukujundiga liiale. Raamatu võrdlemine toiduga ei saa olla absoluutne, lihtsalt seetõttu, et need on ikkagi küllalt erinevad asjad ja ka mõjuvad inimesele piisavalt erinevalt. Näiteks seesama rämpskirjanduse ja rämpstoidu võrdlemine Tarmo kommentaaris - kui seda edasi arendada, siis sööma peab ja kui ma ei käi söömas põhjendusel, et pigem mitte midagi kui rämpstoit, siis ma suren lihtsalt ruttu ära. Samal ajal võib inimene ilma lugemata elada aastaid ning siis uuesti lugema hakata, ilma täielikku ajusurma langemata.

Samuti on palju näiteid, kus mingi ajastu nii öelda rämpskirjandusest saab mõne teise ajastu gurmeekirjandus, mis tähendab siis minu arvates jälle erinevust toidumetafoorist ning mis minu jaoks tähendab ikkagi seda, et iga tekst võib astuda põnevasse suhtesse oma lugejaga ja et tegelikult võib lugeda kasvõi tikutopsietikette ja mitte keegi ei saa kellelegi ette kirjutada, et see on rämpskirjandus, sest me isegi ei tea, mida ta seal välja võib lugeda.

Millegigi lugemine oli eeldusel, et jutt käib raamatutest.

Lennar Meri oli kunagi tabav oma kõnes, öeldes, et kultuurita inimesele võib vaid kaasa tunda. Kiitmistväärt mõte,eks?
Las tunnevad siis kaasa kõik need, kes loevad, nendele, kes ei loe. Või loevad vähem, palju vähem. Kiitmistväärt tegu, eks?
Kas Coelho lugejast saab kord Dostojevski lugeja? Võimalik. Aga et Dostojevskit loetakse enne Coelhot? Samuti võimalik.
Kõik on võimalik.

Head millegigi lugemist, inimesed!

See teema vääriks tegelikult omaette postitust, aga ma püüan veel korra lühidalt selgitada, mida ma oma varasemate kommentaaridega täpselt silmas pidasin.

Algatuseks saan ma väga hästi aru ja suurelt osalt ka nõustun Mareki täheldusega, et hea raamat eeldab head lugejat. Minu jaoks aga ei ole “hea raamat” tingimata sama, mis “keeruline raamat” — kuigi jah, sageli see nii kipub olema, et head raamatud on oma lugeja osas nõudlikumad. Siiski on olemas terve hulk kergemat kirjandust, mis on hästi kirjutatud ja ei eelda, et lugeja on idioot. Samuti on olemas terve hulk raamatuid, mis võimaldavad väga erisugust lugemist (Eco “Roosi nimi” on selles osas vast laiemalt tuntud näide teosest, mida võib lugeda nii filosoofilise ja ajaloolise romaanina, borgesiliku allegooriana kui ka kriminullina).

Teiseks olen ma isiklikult väga suur lugemise pooldaja — aga samas arvan ma, et kui juba midagi lugeda, siis miks mitte valida lugemiseks midagi sellist, mille tähtsus ja tähendus ulatuks väljapoole seda, mis jääb konkreetse raamatu kahe kaane vahele. Veelkord, see ei tähenda, et kõigi inimeste lugemisdieet peaks piirduma Dostojevski, Joyce’i ja Proustiga.

Selle argumendi suhtes, et Dan Browni kaudu võiks jõuda Becketti lugemiseni, jään mina skeptiliseks. Ma ei saa aru, kuidas näiteks iga päev McDonaldsis söömas käies peaks inimene jõudma lähemale heale ja tervislikumale toitumisele — ja nii ei suuda ma ka mõista, miks kirjanduse puhul see asi kuidagi teisiti peaks olema. Ja lisaks, kas tõesti on nii, et ka näiteks külmkapi kasutusjuhendi või mõne aasta vanuste ajalehe-horoskoopide lugemine on parem, kui selle asemel millegi muu toredaga tegelemine? Kui sellele küsimusele on vastus eitav, siis me tegelikult ju tunnistame, et võiks olla olemas mingi elementaarne lävend, mis kvalifitseerib paberile trükitud sõnade ja lausete lugemise mõistliku ja kasuliku tegevusena. Kas see lävend läheb kaerahelveste pakile trükitud reklaamteksti, Nora Robertsi, Dan Browni või Paulo Coelho juurest on juba tõesti maitseasi ja mina ei ajakski siin taga mingit üldist ja objektiivset standardit — pigem võiks see olla igaühe isiklik lubadus iseendale püüda lugeda raamatuid, mida ise headeks peetakse. Selles osas on Märt kunagi toonud väga teravmeelse võrdluse, kuidas hea raamat osutab oma lugejale teatud vastupanu, samas kui suurt osa ajaviitekirjandust (nagu nt. mainitud Nora Roberts) lugedes jääb tunne, nagu väntaks täie hooga jalgratast, millel on kett maha tulnud.

Rahast yksi ei piisa, vaja on ka sidemeid; palja rahaga võib jõuda vaid vanity publisher’ideni, kes trykitud raamatud kliendi ukse ette laovad või need salamisi viisakalt vanapaberiks viivad.