Katrina Kalda "Un roman estonien" (2010)

Tänavune rentrée littéraire ehk sügisene kirjandushooaeg Prantsusmaal toob ühe üllatuse eesti kirjandussõpradele: augusti keskel paisati teiste sadade uute romaanide seas müügile ka Eestis sündinud Katrina Kalda debüütromaan, mille pealkiri kõneleb iseenda eest – Un roman estonien (”Eesti romaan”). Raamat ilmus maineka Gallimard’i kirjastuse mainekas Valges sarjas (Collection Blanche), kuhu pääsemine on iga algaja prantsuse kirjaniku unistus. Minu teada on see üldse esimene kord, kus eestlase algupärand ilmub ühes viisakas Prantsuse kirjastuses. Varem on Gallimard ainsa eesti autorina üllitanud 1997. aastal Emil Tode “Piiririigi” prantsuse tõlke. (Märkimisväärne on seegi, et “Eesti romaani” käsikiri jõudis Gallimard’i läbi kõige keerulisema konkurentsi, nimelt tavalise postipakina, mida kirjastusse laekub iga nädal mitu sada. Olen lugenud, kuidas Gallimard’i toimetajad uhkustavad, et nendele saadetavatest sadadest käsikirjadest avaldavad nad iga aasta vaid mõne üksiku, s.t. mitte üle 1%.)

Mõistagi ei soovi ma selle jutuga teha Katrinast automaatselt eesti kirjanikku (ise peab ta ennast pigem prantsuse kirjanikuks, kuivõrd on kogu teadliku elu elanud Prantsusmaal ja kirjutab ainult prantsuse keeles). Mõnes mõttes võiks paralleeli tõmmata Sofi Oksasega, kelle juured ulatuvad samuti Eestisse ja kes kirjutab eeskätt Eestist, kuid teeb seda siiski soome kirjanikuna. Nagu pealkiri osutab, on ka Katrina Kalda romaan Eestist, selle tegevus kulgeb mõningate tagasivaadetega 1996. aasta kevad-sügisel Tallinnas, üksikute väljasõitudega maale.

Enne kui romaani sisu veidi tutvustada, mainin huvilistele, et Varrak soetas romaani tõlkeõigused, nii et usutavasti ei lähe kaua, kui “Eesti romaani” saab lugeda ka eesti keeles. Kuid millest siis romaan räägib? Tegelikult tundub mulle, et oluline polegi mitte niivõrd see, millest romaan räägib, vaid kuidas ta seda teeb. Sest lugu ise on võrdlemisi tuttav armukolmnurk rohmaka uusrikka Eeriku, tema kauni noore naise Carlotta ja luuserist kirjaniku Augusti vahel. Kuid seda traditsioonilist lugu ei jutusta meile keegi kolmest tegelasest või mõni kõiketeadev jutustaja, vaid hoopis üks kirjanduslik tegelane, kelle August on ise ellu kutsunud. Nii algab kohe romaani esimestel lehekülgedel tavatu kirjanduslik mäng, kus romaani peategelasest kirjanik kirjutab lehesabas följetoni, mille peategelane omakorda kirjutab raamatut, mida meie lugejatena käes hoiame. Usun, et rohkem ära rääkida pole viisakas, et teiste lugemismuljeid mitte ära rikkuda.

Katrina Kalda (Foto: Catherine Hélie © Gallimard)

Mind on viimase aasta-paari jooksul hämmastanud, kuivõrd soodsasse valgusesse on Prantsusmaal sattunud põhjamaade kirjandus. Kui veel viis-kuus aastat tagasi oli see väheste friikide pärusmaa, siis nüüd on tegemist ühe kirjandusliku peavooluga. Teadagi lõi eeldused selleks läbilöögiks Stieg Larsson, nagu mõned teisedki skandinaavia krimikirjanikud, kuid nüüd on see laienenud igasugusele põhjamaade kirjandusele. Kui ma suvel suhtlesin Sofi Oksase prantsuse kirjastajaga, siis tema nälg põhjamaade autorite järgi paistis täitsa otsatu. Ja Oksase “Puhastuse” esmane edu Prantsusmaal tõendab, et tema huvi on põhjendatud. Mulle tundub, et selle “põhjamaade eksootika” huvi sõiduvees on päris suured lootused ka eesti kirjanikel. Igatahes kirjutas Oksase prantsuse kirjastaja hoolega üles nende eesti autorite nimesid, keda soovitasin tal välja anda. Ja tihkan arvata, et ka Gallimard’i huvi “Eesti romaani” vastu sai julgustust sellest uuest Põhjamaade-lummusest. Igatahes räägib selle kasuks Katrina mainitud kirjastaja soovitus lisada romaani rohkem keerulisi eesti isiku- ja kohanimesid, et tekst oleks veelgi “eksootilisem”.

Ja lõpetuseks üks juhuslik seos: tundub, et Katrina romaani pealkiri on tunnistus veel ühes huvitavast trendist, nimelt on viimase paari aasta jooksul Prantsusmaal ilmunud päris mitu romaani, mis tituleerivad ennast ühe konkreetse maa romaaniks. Nii avaldas paari aasta eest Eestiski tuntud Emmanuel Carrère romaani pealkirjaga Un roman russe (”Vene romaan”) ja tema veelgi kuulsam kolleeg Frédéric Beigbeder üllitas läinud aasta rentrée littéraire‘iks romaani Un roman français (”Prantsuse romaan”). Mingi uus mania grandiosa või hoopis uuslihtsus?

P.S. Huvilised prantsuse keele oskajad saavad lugeda katkendit romaanist ja kuulata selle suulist esitust ühe näitleja suust “Eesti romaani” kodulehelt.

]]> http://blog.varrak.ee/?feed=rss2&p=3344 http://blog.varrak.ee/?p=3318 http://blog.varrak.ee/?p=3318#comments Fri, 13 Aug 2010 21:29:36 +0000 Marek Tamm http://blog.varrak.ee/?p=3318

Tony Judt (02.01.1948-06.08.2010)

Läinud reedel, 6. augustil, sai haigus võitu ühest viimaste kümnendite silmapaistvamast ajaloolasest ja mõjukamast intellektuaalist, briti-juudi päritolu Ameerika õpetlasest Tony Judtist. Tema surm ei olnud ootamatu, sest viimased paar aastat hävitas tema keha amüotroofiline lateraalskleroos, mida tuntakse Lou Gehrigi haiguse nime all (Ameerika pesapalluri järgi, kes sellesse suri). Ravimatu Gehrigi tõbi põhjustab motoorsete närvirakkude kasvavat degenereerumist närvisüsteemis, mille tagajärjeks on lihaste kõhetumine. Judt võrdles oma haigust vanglakongiga, mille seinad igapäevaga kuus tolli koomale tõmbuvad. Ainsaks lohutuseks teadmine, et ajutegevus säilib viimse hingetõmbeni.

Akadeemilises maailmas oli Tony Judt klassikaline rebane (kui kasutada Isaiah Berlini põlistatud kuulsat eristust siili- ja rebasetüüpi õpetlaste vahel: kui esimesi huvitab üks suur asi, siis teisi palju erinevaid): ta tegeles väga paljude uurimisteemadega, kirjutas väga erinevatele auditooriumitele ja ei hoolinud suuremat väljakujunenud distsipliiniradadest. 62-aastaseks elanud Judt jõudis teadlasena palju korda saata, kirjutada üheksa raamatut, toimetada mitu koguteost, korraldada olulisi konverentse, avaldada arvukalt esseid, rajada New Yorgi Ülikooli juurde Euroopa uuringutele pühendatud Remarque’i instituut. Tema tudengid meenutavad teda haruldase õppejõuna ja õpetamist pidas ka Judt ise oma elu tähtsaimaks tööks. “Te võite seda pidada veidraks, ent kõige paremini tuleb mul välja õpetamine,” tunnistas ta mõni kuu enne surma The New Yorker‘i ajakirjanikule.

Et Judti paljuharulist elutööd kuidagi kokku võtta, võiks seda vaadata kahe orgaanilise poolusena: ühest küljest võib teda pidada väga oluliseks 20. sajandi Euroopa intellektuaalse ajaloo uurijaks, teisest küljest aga tänapäeva üheks hinnatumaks Lääne intellektuaaliks.

Oma esimesed uurimistööd pühendas Judt prantsuse sotsialismi varasele ajaloole, seejärel pühendus ta Prantsusmaa intellektuaalide uurimisele, täpsemalt Teise maailmasõja järgse intellektuaalse vastutuse probleemile. 1992. aastal ilmus tema sulest põhjalik käsitlus prantsuse vasakintellektuaalide poliitilistest valikutest ajavahemikus 1944-1956 (Past Imperfect: French Intellectuals, 1944-1956), millele neli aastat hiljem järgnes lühem vaatlus “Vastutuse koorem”, mis analüüsis kolme positiivset näidet intellektuaalsest vastutusvõimest Prantsusmaa 20. sajandi ajaloos (The Burden of Responsibility: Blum, Camus, Aron and the French Twentieth Century).

Kuid Judt ei jäänud pidama Prantsusmaa juurde, vaid laiendas tasahilju oma haaret kogu Euroopa lähiajaloole, mis tipnes 2005. aastal mahuka monograafiaga “Pärast sõda: Euroopa ajalugu 1945. aastast” (e.k. 2007). Laia rahvusvahelise tunnustuse pälvinud raamatu muudab hinnaliseks autori suutlikkus pöörata võrdselt tähelepanu sõjajärgse Euroopa kahte harusse kasvanud ajaloole, nii lääneriikide kiirele ülesehitustööle ja lõimimisprotsessile kui ka Ida-Euroopa allutamisele nõukogude ikkele ja sellest vabanemisele, suutes samas välja tuua mõlema ühisosa.

Prantsusmaa intellektuaalsest ajaloost ei kujunenud üksnes noore Judti uurimisteema, vaid õige varakult sai temast endast prantsuse intellectuel engagé-traditsiooni jätkaja. Kõige suurema hoo sai Judti poliitiline aktiivsus sisse uuel aastatuhandel. Ta oli üks neid, kes asus varakult kritiseerima George W. Bushi poliitikat pärast 11. septembri terrorirünnakuid, kutsudes Ühendriike üles hindama ümber oma suhteid maailmaga ja vaigistama kasvavat ameerikavastasust. Ent vaidluskeerise keskpunkti sattus Judt 2003. aastal, kui võttis avalikult sõna Ameerika senise Iisraeli-poliitika vastu. New York Review of Books‘is ilmunud artikkel “Iisraeli valik” valas õli tulle esimesest lausest alates: “Lähis-Ida rahuprotsessil on lõpp peal”. Mõistagi vallandas Judti artikkel terava vaidluse, muutes ta paljudes ringkondades persona non grata‘ks.

Judt pidas haiguse ahenevate vanglaseinte vahel vastu pea kaks aastat. Kuigi ta oli kaotanud oma keha, töötas tema aju endise efektiivsusega. Ta komponeeris öösiti ja dikteeris päeval terve seeria autobiograafilisi esseid, kokku üle paarikümne, mis ilmusid NYRB’is, pidas üle aasta lindistatud vestlusi Yale’i ülikooli ajaloolase Timothy Snyderiga, et saada kahasse valmis raamat 20. sajandi ühiskondlik-poliitiliste ideede ajaloost, arendas omaette teoseks mullu oktoobris New Yorgi Ülikoolis peetud loengu sotsiaaldemokraatia väljavaadetest.

Avalikkusele kirjutas Judt esimest korda oma haigusest tänavu jaanuaris NYRB‘is ilmunud essees “Öö”. Selles emotsionaalselt laetud artiklis keskendub ta oma ööde kirjeldamisele. Kui päeval aitavad tal oma kehaga toime tulla abilised, siis öö saabudes jääb ta oma liikumatu kehaga üksi: “ja seal ma laman: pambuks pakituna, lühinägelik ja liikumatu, otsekui moodne muumia, üksi oma kehavanglas, seltsiks ülejäänud ööl vaid omaenda mõtted.”

Judt ei soovinud oma ravimatust haigusest pigistada välja õpetussõnu ega otsida oma saatusele mingit seletust. Tänavu märtsis Briti ajalehele The Independent antud intervjuus sõnastas ta aga oma käsituse vastutusest, mis meil on teiste ees veel pärast oma surma: “Me kõik sureme (…), kuid me elame edasi teistes inimestes moel, mille eest me oleme vastutavad. Mälestus, mille me endast maha jätame, mulje, mille jätame oma peas kantud ideede kujust, ja põhjused, mille pärast need ideed võivad edaspidigi inimesi köita – see kõik on praegu meie vastutus maailma ees, mille eest me enam ei saa vastutada. On alust tegutseda praegu nii, nagu elaksime me edasi, nagu oleksime edaspidigi olemas, et anda vastust oma sõnade ja tegude eest, nagu elaksime tulevikule, isegi kui see pole enam su enda tulevik.”

Järelehüüde pikk versioon ilmus Diplomaatias.

Yann Martel, "What Is Stephen Harper Reading?" (2009)

Kolm aastat tagasi oli Yann Martel, kes tänu oma menuraamatule The Life of Pi (2001, e.k. 2005) on üks rahvusvaheliselt tuntumaid kaasaegseid Kanada kirjanikke, koos 49 Kanada kultuuritegelasega kutsutud ametlikule vastuvõtule tähistamaks Kanada Kunstinõukogu (The Canada Council for the Arts) viiekümnendat tegevusaastat. Sellel vastuvõtul osales ka Kanada peaminister Stephen Harper, kellele kogu asi suuremat korda ei paistnud minevat ning kelle mõtted näisid olevat muude ja pakilisemate tööasjade juures.

Vaadates peaministrit, leidis Yann Martel end mõtisklemas vaikelust. Tema mõttekäik (mis tegelikult väärib täies pikkuses lugemist) oli lühidalt kokku võttes järgmine: oma igapäevases elus tundub paljudele meist, et elu tormab tohutu kiirusega, et niipea, kui me peatume, riskime sellega, et elu kihutab meist mööda. See, ütleb Martel, on aga kohutav eksitus. Elu ja maailm ei torma kuskile, nad on paigal — need oleme meie, kes tormavad, ja kunst on see, mis annab meile võimaluse peatuda. Selleks et lugeda raamatut, vaadata maali või kuulata kontserti peame me hetkeks paigale jääma ja need on hetked, mis annavad meile võimaluse pöörata tähelepanu oma taju äärealadele ning leida sealt asju, mida me oma igapäevases kiirustamises ja hõivatud olemises kunagi ei märkaks. Stephen Harper tundus Martelile väga hõivatud mehena, kuid ometi peavad ka temal olema omad vaikuse hetked — või nii Yann Martel tahtis uskuda. Mõeldes nendele hetkedele, otsustas Martel püüda peaministrit aidata.

Sellest sündis projekt What is Stephen Harper Reading? — mille käigus tõotas Yann Martel saata Stephen Harperile tema ametiaja vältel iga kahe nädala tagant raamatu koos pühenduse ja lühida kaaskirjaga ja mis tänu Kanada valijatele veel ka täna täies hoos käimas on. Marteli valikud peaministri lugemismaterjali osas on tõepoolest väga huvitavad ning nende puhul pole kaugeltki tegu pelgalt läbilõikega Lääne kirjanduse suurtest nimedest või ka Marteli enda isiklikest lemmikutest (näiteks soovitas ta raamatuna number 45 hr. peaministrile Borgest, kes Martelile endale suuremat ei meeldi). Samavõrd kui raamatud väärivad lugemist aga ka Marteli kaaskirjad, mis ühtaegu põhjendavad valikut ja annavad konkreetsele raamatule sageli ka laiema perspektiivi. Tänaseks on see projekt jõudnud omakorda ka ise raamatukaante vahele ning What is Stephen Harper Reading? (2009) oli ühtlasi 66. raamatuks, mille Martel oma peaministrist lugejale postitas.

Kõik see pani mind aga mõtlema meie peaminister vaikelu hetkedele. Millega täidab oma riigitööst ja spordist vaba aega Andrus Ansip? Kas ta loeb Kivirähku ja Krossi, Dostojevskit või minupoolest kasvõi Yann Marteli? Ja kuidas reageeriks tema, kui mõni Eesti kirjanik talle samal moel abi pakuks?

Aare Pilv, "Ramadaan" (2010)

Tänavune hea proosa-aasta paistab jätkuvat: siinsamas juba tutvustatud Lauri Sommeri, Maarja Kangro ja Lauri Pilteri juturaamatutele ilmus äsja täienduseks Aare Pilve “Ramadaan” – reisikiri Itaaliast.

Esmalt põhiline, “Ramadaan” on väga hästi kirjutatud. Tõsi, mitte üdini isikupäraselt, sest minu jaoks kumas tekstist sageli läbi Kaplinski “Teekond Ayia Triadasse” ja “Kevad kahel rannikul”, kohati ka Õnnepalu “Flandria päevik”. Ent “Ramadaani” võlu peitub eeskätt kirjutaja pilgus. See on süütu, kuid tähelepanelik pilk. Kui ma tavaliselt hindan reisikirjanduses kirjutaja kogemust, siis “Ramadaanis” lummab eeskätt autori asjaarmastajalikkus. Kohe alguses on selge, et raamatu on kirjutanud inimene, kes palju ei reisi. Ent seda suurema põhjalikkusega fikseerib ta tühisemagi detaili, seda enam jagub tal imestust pisemagi seiga jaoks. Aare Pilv on tõeline vanaaja reisimees, kes kirjutab üles kõik silmatud raidkirjed, tänavasildid, plaadinimed, raamatupealkirjad jne. (Raamatute valdkonnas on nec plus ultra Umberto Galimberti teose tutvustus ühes kaanetekstide ja sisukorra ammendava tõlkega, lk. 387–393.) Aarega reisides on pidevalt tunne, et seisad tal õla taga, sest toimuvat talletatakse peaaegu reaalajalise täpsusega. Kuid tema kirjeldused pole kunagi pelgalt kirjeldused, need päädivad pea alati mingi üldistusega, piirid füüsilise ja metafüüsilise vahel on “Ramadaanis” väga hajusad.

Aga millest siis raamat räägib? Paljude teiste eesti kirjameeste ja -naiste järel sai autor 2008. aastal stipendiumi, et veeta üks kuu kirjanike külaliskorteris Mazzanos – Rooma lähedases väikelinnas. Mazzano-päevadele lisaks kajastab raamat reise Napolisse, Pompejisse, Roomasse ja Firenzesse. Üldisemalt liigitub “Ramadaan” niisiis eesti kirjanduse juba üsna auväärsesse Itaalia reisikirjade traditsiooni (ja autori teadlikkust sellest traditsioonist kinnitavad arvukad osundused, eeskätte Bornhöhe “Usurändajate radadest” (1899) ja baltisaksa teoloogi Johannes Adam Frey reisikirjast (1897), nagu ka viited Tuglasele jt.), kitsamalt aga tasapisi kasvavasse Mazzano-kirjanduse traditsiooni, mille teine mahukam näide on Kärt Hellerma “Mazzano päevik” (tema raamatus “Sinine missa, 2008).

Kuid tagasi autori stiili juurde, mis seda mahukat ja haralist teost koos hoiab. Tundub, et see pole enam juhus, et parem osa eesti nooremast proosast on eeskätt luuletajate kirjutada. Nii on ka “Ramadaan” Aare esimene proosateos, isegi kui proosatekste on sisaldanud tema varasemad luulekogudki (nagu nüüdne raamat sisaldab ka luuletekste). Luulekool annab tõenäoliselt värske ja tundliku suhte keelde, mida eesti jutukirjanduses on muidu väga vajaka. “Ramadaanis” liitub sellega kirjutaja suur refleksiivsus, kirg mõtteid lõpuni mõelda, sündivatele seostele mitu sõlme peale teha. Üks ilmekas näide – ühe mõttekäigu keskel sekkub teksti korraga jutustaja sisehääl: “Mis sul on, Aare, mis sa praegu siia toppama jääd? Mida sa õieti öelda tahad? Tahad sa millestki muust rääkida, et sa siin keerutama jääd?” (lk. 59) Või teisal: “Mu jutt kipub ise ka niimoodi kaheti hargnema – muudkui arendan siin igasuguseid ajaloolisi ja keelelisi vabu seoseid, samas neisse üha enam sõlmudes, olen tekstile juba peaaegu kingitusepaki lehvid pähe sidunud, ja selleni ma ikka ei jõua, millel pointi oleks.” (lk. 181)

Kui miski teinekord häirib, siis liigne tagantjärele raamatutarkus (reisikiri on valminud pika aja jooksu); kui oleksin olnud teose toimetaja, siis soovitanuks kärpida mõningaid entsüklopeedilisi ekskursse, mis teose vahetust õgvendavad. Kuid lugemisnaudingu kõrval ei puudu teosel seega väga praktiline mõõde, eriti neile, kes tulevikus sammud Mazzanosse seavad. Niisamuti nagu saab seda raamatut huviga lugeda seegi, kes pole kunagi Itaalias käinud ega soovigi sinna minna.

P.S. Kuigi raamatu pealkiri ja kujundus viitavad justkui islamistlikule ainesele, siis tegelikult seda pole; autori Itaalia-reis jäi lihtsalt ramadaani aega.

P.P.S. Mõningaid pilte ja päevikukatkeid leiab ka autori blogist (Itaalia-märksõna all).

Nagu ma juba korra varem mainisin, ei kuulu “Puhastus” kindlasti minu isiklike kirjanduslike lemmikute hulka. Selleks on erinevaid põhjuseid, millest tervet hulka ma siinkohal üldse puudutama ei hakkagi, kuivõrd neil on rohkem tegemist maitse- ja stiilieelistustega. Minule isiklikult näiteks Coelho ei meeldi, aga ma ei taha püüda kedagi teist veenda, et tegu oleks halva kirjaniku või viletsate raamatutega. “Puhastuse” osas tundub mulle, et seal on aga veel ka üks sootuks teine mõõde.

Ma olen nõus, et sedalaadi vägivalda, mida Oksase romaan kirjeldab (olgu see siis isiklik või kollektiivne, ajalooline või kaasaegne), ei tohi unustada, sellega ei tohi leppida. Ma olen nõus, et tuleb tegeleda selle põhjustega ning rääkida selle tagajärgedest. See on raam, millesse “Puhastus” Eesti kontekstis paigutub, nii teksti enda kui ka autori intentsiooni tasandil — ja siin on asjad keerulisemad, kui pelgalt “igale oma”.

“Puhastuse” negatiivsed tegelased (nagu näiteks Paša ja Lavrenti) on seda olemusikult, ilma põhjuste või selgitusteta. Reeturid (nagu Aliide või Martin) on seda samuti pea geneetilisel tasandil, nad on füüsiliselt ebatäiuslikud või lausa eemaletõukavad, kadedad ja ahned, suutmatud eristama peeneid varjundeid, võimetud südamest uskuma. Erinevalt Inglist on Aliide armastus Hansu vastu pelgalt iha, ta soovib Hansu “omale” ning lõpuks mõistes, et seda ei juhtu, otsustab ta Hansu tappa. Oksase raamatus on reetmine justkui kuri saatus, miski, milleni reeturiks sündinu paratamatult jõuab — nii nagu vägivald on miski, mida kurjaks sündinud möödapääsmatult teevad.

Rääkides vägivallast on huvitav tähele panna, et see ei ole “Puhastuses” sugugi ühemõtteline. Oksase jaoks on olemas selgitamatut ja vabandamatut, primordiaalselt saatanlikku vägivalda — nagu Aliide ja Zara vägistamine, Linda piinamine, või laiemas plaanis okupatsioon ja küüditamine. Lisaks leiab romaanist ka omamoodi juhuslikku vägivalda, nagu episoodis, kus Lavrenti oma äripartneri kõri läbi lõikab. Samuti on aga olemas retributiivset, vabastavat ning kokkuvõttes puhastavat vägivalda — nagu Paša ja Lavrenti tapnud kuklalasud või Zara poolt toime pandud mõrv Tallinnas, ja neljanda osa ning ühtlasi kogu raamatu katarsiseks* olev auto-da-fé (mis oli keskaegne ketserite hukkamine tuleriidal ja mis otsetõlkes tähendab muide “usuakti”) kuulub omal moel samasse kategooriasse.

Ja see on dimensioon, mis minule Oksase “Puhastuse” juures tõepoolest sügavalt vastumeelne on. “Puhastus” näitab meile kohutavat, dehumaniseerivat vägivalda, mille lunastab aga samuti ainult vägivald. “Puhastuse” maailmas ei ole leppimist, andestust ega tegelikult ka mõistmist. Leides oma vanaisa päeviku saab Zara teada, kuid dollarirull taskus taksos Tallinna poole kihutades ei ole tal võimalust mõista — ja tegelikult ei ole seda ka meil lugejatena. Eestlastena ütleb “Puhastus” meile, et me pole oma minevikku mõistnud, seda õiges võtmes näinud — aga ei paku tegelikult pilti, mis oleks kuidagi humaansem või läbipaistvam. “Head” ja “halvad” vahetavad omavahel kohad, kuid hirm ja viha jäävad.

Aga lõpetuseks — veelkord aitäh kõigile, kes kaasa lugesid ja eriti neile, kes ka oma arvamuse välja ütlesid. Ma tahaksin väga loota, et sellel diskussioonil oli mõju sellele, kuidas keegi meist “Puhastust” luges ja mõistis ning et see mõju ei peatu selle romaani juures, vaid kandub edasi ka järgmiste raamatuteni, mida keegi meist tulevikus kätte peaks võtma.

Nüüd, kus lugu saab läbi ja enam ei pea muretsema süžeekäikude välja lobisemise pärast, on lõpuks ka aeg üldisteks kokkuvõteteks. Milliseid tundeid “Puhastus” tekitas, mille osas (või kas üldse?) on peale raamatu lõpetamist arvamused või emotsioonid erinevad võrreldes algusega? Mis meeldis ja mis ei meeldinud? Kas “Puhastusel” on potentsiaali selleks “Eesti ajaloo pika ja kurva loo uuesti kirjutamiseks”, mida Oksanen ise oma Finlandia-preemia vastuvõtukõnes mainis? Kas see annab hääle allasurutuile? Kuidas ta seda teeb, milline see hääl on — ja mida see meile ütleb?

Oleme nüüd paari nädala vältel püüdnud “Puhastust” süviti ja lähedalt lugeda, kuid niisamuti on huvitav proovida teha seda ka “kaugelt”, püüda lugeda mitte teksti “sisse”, vaid sellest “eemale” — kõrvutada “Puhastust” teiste raamatutega (või miks mitte ka filmidega), mis räägivad sarnastest teemadest või samast ajastust. Sel nädalal võiksime mõelda muuhulgas ka selle laiema tausta peale, millesse romaan paigutub. Sofi Oksanen on ise oma otseste mõjutustena maininud selliseid nimesid, nagu Marguerite Duras, Solženitsõn, Anna Ahmatova ja Virginia Woolf. Kuidas suhestub “Puhastus” nende kirjanikega? Mille osas sarnaneb või erineb Nõukogude aja ning isiklike kannatuste kujutamine Solženitsõni “Üks päev Ivan Denissovitši elus” Oksase valikutest “Puhastuses”? Kuidas kujutavad naisi Woolf ja Duras ning kuidas seostub see Zara ja Aliide looga? Kuidas oleks võinud Aliide ja Zara lugu rääkida näiteks Kaur Kender? Millise filmi oleks sellest teinud Kaurismäki, Benigni või Spielberg?

Nüüd aga minu poolt väike kokkuvõte teise osa arutelust, palun täiendage, parandage ning arendage edasi.

Tegelased

Riina ja Tarmo analüüsidest ja mõttevahetusest tuli selgelt välja, et “Puhastuse” tegelased rühmituvad ja vastanduvad väga selgelt. Tegelasi ei määratle mitte ainult nende mõtted ja teod, vaid ka nende välimus ja lõhn. Eestisse tungivad venelased, Martin ja lõpuks ka Aliide haisevad vastikult sibula järele, hea ja kauni Ingli puhul tundub isegi ta higi kannikeselõhnaline. Tegelaste selline ere rühmitumine on üks olulistest viidetest, et olustikulise plaani kõrval on romaanis aktiivne kujundlik plaan.

Märkuse korras juhin tegelaste teema all veel ka tähelepanu Linda nimele. Kui Saara on piiblis suure suguvõsa esiema, siis mõelgem ka selle peale, kes on Kreutzwaldi loodud mütoloogias Linda laps. Aga see viide mängib ehk tähtsamat rolli romaani järgmistes osades.

Suhkrupeedi lõhn ja rindejoone kõmin

Kui venelastega seostub vastik sibulahais, siis suure ja valge suhkrupeedisaagi magus lõhn seostub saksa sõduritega, kes Eesti uuesti sini-must-valgeks muudavad (lk. 108). Erinevalt olukorda nautivast Inglist on Aliide jaoks seegi lõhn vastik - see on imal ning ajab teda iiveldama. Selles kontekstis lõhnab ka Ingel Aliide jaoks vastikult läägelt. Hansu sülje lääge lõhn Ingli huultel lööb Aliide sõõrmed umbe ning ei lase ta suhkrupeedilõhna variatsioone eristada (lk. 110).

Mulle tuletavad kõikvõimalike imeliste peediroogade valmistamise kirjeldused stiili poolest meelde maagilise realismi teoseid. Samas aga näib toit ja selle tegemine toimivat Eesti talupere sotsiaalse kontrolli mehhanismina (siit seos Kivirähki “Eesti matusega”, mida sissejuhatuses mainisin), mis hälbivat Aliidet alluma kamandab.  Aliide peab toitu tegema, samuti lapsehoidmist harjutama ja endale peigmeest otsima, et normile vastata. Saksa peigmees Ingli ja Hansu meelest sobiks, kuigi Inglile sakslased väga ei meeldi (lk. 112).

Ajalugu

Tarmo tõdes eelmise nädala kokkuvõttes, et “Puhastus” paneb meid (eestlastena) mõtlema meie lähimineviku peale, seda meenutama ja ehk ka ümber hindama. Teises osas hakkavad selgemalt välja joonistuma romaani suunised, kuidas, missugustes kategooriates, Eesti ajaloost mõelda. Esimese osa puhul nägime eelkõige ajaloolise olustiku poolest detailitäpset romaani, mille kontekstis hargnevad lahti tegelaste psühholoogiliste valikute ja painete lood. Nüüd oleme vist üsna üksmeelselt otsustanud, et romaan kutsub ennast lugema ka allegoorilises plaanis. Valikud, mida tegelased teevad, kannatused, mida nad ise läbi elavad või teistele põhjustavad, ei ole üksikud vaid üldistatavad. Ja võib vist öelda, et üldistatavad just mõjusate kujundite, mitte statistiliselt tüüpiliste tegelaste või sündmuste kaudu. Selle kohta, kuidas olustikuline ja metafoorne romaanis täpselt suhtestuvad, on vist veel vara midagi lõplikku järeldada, kuid tasub selles suhtes jätkuvalt tähelepanelik olla.

Jätaksin meelsasti eelmise nädala soovitused jõusse, kuna need pole oma aktuaalsust kaotanud ja lisan teist osa silmas pidades paar täpsustust ja edasiarendust.

Arutasime eelmisel nädalal selle üle, kuidas on tegelastena kirjeldatud ja kujutatud Aliidet, Zarat ja Pašat. Kas teises osas muutub nendega seoses midagi, tekib uusi nüansse? Kuidas joonistuvad välja uued tegelased? Tähele tasub panna, mida ja kuidas saame/ei saa teada nende välimuse, lõhna, harjumuste jne. kohta; nimesid; tegelase läbipaistvust või -paistmatust; missugusest perspektiivist me kedagi tajume, kas  ”ülalt”, “seestpoolt” või näiteks hoopis mõne teise tegelase subjektiivse pilgu läbi. Kas tegelased rühmituvad või vastanduvad mingisuguste omaduste alusel?

Hoidised ja ürdid olid juba esimeses osas tähtsad, teise osa puhul võiksime pikemalt arutada, mis rolli toit mängib ja kuidas romaan sellest räägib. Missugused tegevused, suhted, tunded, väärtushinnangud on toiduga seotud, missugused kujundid ja sümboolsed tähendused? Mul isiklikult hakkasid siin kummitama võrdlused kahe päris erineva tekstiga, milles mõlemas on aga toit samuti oluline – Joanne Harrise romaani “Šokolaad” ekraniseeringuga (oli hiljuti telekas) ning Andrus Kivirähu näidendiga “Eesti matus”.

Kas teine osa tekitab lisamõtteid selles osas, missuguste žanritega “Puhastus” suhtestub? Seni oleme üsna ühel nõul lugenud seda realistlikus võtmes, aga näiteks arvustaja Oscar Villalon ütleb, et “Puhastus” seostub tema jaoks muinasjutu ja film noir‘iga.

Vägivalda, nagu kõike muudki, võib kujutada väga erinevalt ja erineva efektiga. Mis multifilmis ajab naerma, võib realistlikku draamat vaadates tekitada näiteks kaastunnet või viha, mõnes thrilleri kontekstis võibolla hoopis erutust ja põnevust. Kuidas on vägivalda kujutatud “Puhastuse” esimeses ja teises osas? Mida on millalgi öeldud (või ütlemata jäetud) ja kuidas on öeldud? Ja korrates Riina väga head küsimust – miks on läbivaks teemaks (kujundiks?) just seksuaalne vägivald? Üks vastus on, et nagu Oksanen ise ütleb, tahab ta kirjutada just naiste ajalugu. Aga ka seda tehes oleks ju võinud keskseks kirjutada mõne muu probleemi. Võiks ehk küsida ka nii, et mis efekt sellel teemal on? Kuidas see muudaks romaani lugemise kogemust, kui selles ei mängiks nii olulist rolli seksuaalne vägivald?

Lõputuseks ütlen sama, mis eelmisel nädalal Tarmo, et need lähtekohad, mis mina siin kirja panin, ei ole kellelegi kuidagi kohustuslikud. Palun tulge julgesti välja ka teistsuguste küsimuste või vastustega. Head lugemist ja arutamist!