Jagan kahte head uudist praegustele ja tulevastele Georges Pereci austajatele. (Ja ega ongi raske ette kujutada rafineeritud kirjandushuvilist, kes ei kuulu Pereci praeguste või tulevaste austajate hulka.)
Esmalt on hea meel tõdeda, et Loomingu Raamatukogu väärikas kuues ilmus hiljuti järjekordne, hélas, järjekorras alles kolmas, Pereci eestindus: “Ruumiliigid” (Espèce d’espaces) Anti Saare tõlkes. Ajalooliselt on see juba [...]
David Abbotti “Klaverimängija” (The Upright Piano Player, 2010; e.k. Varrak, 2011, tlk. Rebekka Lotman ja Valner Valme) on heas mõttes pretensioonitu romaan. Sel epiteedil pole aga mitte mingit pistmist autori taotluste või teose kvaliteediga. “Klaverimängija” on lihtsalt vaoshoitud ja enda mõõtu raamat, mis poeb täiesti märkamatult kusagile naha alla. Ainult et seda taipad alles siis, [...]
Mullu oktoobris nägi ilmavalgust Umberto Eco uus romaan, järjekorras kuues, mis kannab pealkirja “Praha surnuaed” (Il cimitero di Praga), selle tegevus hargneb kirjanik Eco jaoks uuel ajaperioodil, 19. sajandil, ent talle tuttavates paikades, Pariisis, Torinos ja Palermos, ning peatub talle lähedastel teemadel (võltsimine, valetamine, vandenõud). Raamatu esimene tiraaž oli 230 000 eksemplari ja see troonib [...]
Jätkates Mareki kirjanduslike reiside teemat võtsin mõneks nädalaks Mallorcale sattudes ette ühe Kataloonia kirjanduse vähetuntud pärli. Llorenç Villalonga ”Nukkude tuba” (orig. Bearn, o, La sala de les nines, inglise keeles ilmunud 2010 Dalkey Archive Pressi väljaandes kui The Dolls’ Room) on romaan, mis võiks olla tulemuseks, kui Jaan Kross oleks üritanud panna kirja Fausti lugu, mis leiaks [...]
Seda ei registreerinud ükski seismograaf. EMHI õhurõhu, temperatuuri ja tuulekiiruse sensorid ei näidanud samuti mingisugust muutust. Mõne kilomeetri kaugusel istuv Paukson ega ka sel hetkel musta koeraga aeglaselt mööda libedat Tallinna tänavat kõndiv Mang ei olnud seda ette ennustanud. Aga noh, Pajula poleks ka.
Ometi oli midagi väga teisiti. Kui oleks olemas lugemiselamuse mõõtmise seade, oleks [...]
Olen ammu otsinud ettekäänet kirjutada Prantsusmaal emigratsioonis elavast liibanoni kirjanikust Amin Maaloufist (mitte segi ajada austraallase David Maloufiga), ja nüüd ilmus hea põhjus välja iseenesest: Maaloufi nimi figureerib tänavuse Man Booker Internationali kandidaatide seas. Kuna mul pole aga kavas anda siinkohal ülevaadet “Maaloufi elust ja loomingust”, lisan lihtsalt viite Guardiani artiklile, kust nii tema kui [...]
Viimased kommentaarid