Esileht > Kriitika, Uudisteos, Vana klassika > Raamatud, mis lõhnavad

Raamatud, mis lõhnavad

13. mai, 2009 Marek Tamm
Sofi Oksanen, "Puhastus" (2009)

Sofi Oksanen, "Puhastus" (2008, e.k. 2009)

Värskelt loetud Sofi raamat ja Sashi postitus tuletasid meelde ühe vana idee: kirjutada raamatutest, mis velmavad lõhnasid.

Sofi Oksase “Puhastus” on kõige muu kõrval ka romaan Eesti ajaloo lõhnadest. Kui sõjaeelne Eesti manatakse lugeja silme ette siirupilõhnasena, siis nõukogude okupatsioon kehtestab üle maa sibula- ja higihaisu. Ilmekalt kõnelevad sellest ainuüksi romaani alapealkirjad: “Rindejoone kõmin muutub siirupi lõhnaks” (s.t. sakslased jõudsid 1941. aastal Eestisse), “Aliide voodi hakkab haisema sibula järele” (peategelane heidab paari kommunistiga). “Puhastuse” kõige traagilisemad hetked on edasi antud mitte tegevuse, vaid kirjelduse, ennekõike lõhnade kaudu. Näiteks Aliide taaskohtumine oma vägistajaga: “Kloroformi hais hõljus vastu juba uksel. (…) Mehe käed haisesid sibula, hapukurgi ja higi järele. (…) Aliide avas silmad. Seesama mees. Seal ruumis. Needsamad karvased käed.” Romaani kaks vastandkarakterit: metsavend Hans ja politruk Martin joonistatakse samuti välja peamiselt lõhnade abil. “Hans ütles, et ta ei suuda taluda Martini haisu oma kodus.”

Nõukogude okupatsiooni olfaktiivsest mõõtmest sain esimest korda aru, kui kuulasin teismelisena oma vanaema mälestusi sovetiaja saabumisest Hiiumaale. Tema jutus kordus pidevalt lõhnateema: kõige selgemalt seostus režiimivahetus tema mälus lõhnarežiimi vahetumisega: vene soldatitega tulid uued võõrad aroomid – higi-, tökati- ja sibulahais. Veel pool sajandit hiljem nühkis vanaema tülgastusest nina, kui meenutas uute peremeeste saabumist. Ene Kõresaar kirjutab oma raamatus “Elu ideoloogiad. Kollektiivne mälu ja autobiograafiline minevikutõlgendus eestlaste elulugudes” (Tartu, 2005), et selline “lõhnafilter” iseloomustab eestlaste sõjamälestusi üldiselt. Enamikes mälestustes kordub hügieeni, puhtuse ja lõhnateema, nende kategooriate abil eristatakse ennast “võõrastest” – sissetungijatest ja ülejooksikutest.

Patrick Süskind, "Parfüüm" (1985, e.k. 2006)

Patrick Süskind, "Parfüüm" (1985, e.k. 2006)

Kuid lõhnad on mõistagi laiem kirjanduslik teema, mis vääriks omaette käsitlust. Tõenäoliselt uuema aja kõige võimsam lõhnaromaan on Patrick Süskindi “Parfüüm” (1985, e.k. 2006), mis räägib ühest 18. sajandi lõhnade geeniusest Jean-Baptiste Grenouille’st, kes tapab “absoluutse lõhna” otsinguil kümneid süütuid tütarlapsi. Vanema kirjasõnas seas meenub esimesena Joris-Karl Huysmans’i A Rebours (1884), mille peategelane Jean Des Esseintes andub muu kõrval erinevate parfüümide välja mõtlemisele ja püüab minevikku rekonstrueerida lõhnade abil. Kuid millised on Eesti kirjanduse kõige õnnestunumad lõhnaromaanid?

Categories: Kriitika, Uudisteos, Vana klassika Tags:
  1. Peep
    15. mai, 2009 kell 13:53 | #1

    Lõhnadega on ilmselt samuti nagu paljude teiste asjadega, et nende liigitamise aluse saame juba lapsepõlves. Mina, kes ma kasvasin üles apteegis, ei teadnud, et minul on küljes “apteegi lõhn” enne kui mulle seda öeldi. Üleaia asuva haigla lõhn oli mulle aga võõras ja vastik. Just võõras vänge lõhn tekitab inimeses kõige tugevama tõrke. Vene “kasarmuhais” on pealetükkivalt vänge, aga kui ma ise kaks aastat selle keskel pidin viibima, siis ise ma seda erilisena ei tajunud. Eriti vängeks, muutub see “kasarmuhais” kui kasarmud on ülerahvastatud ja pesemisvõimalused nigelad. Vene kroonus on selline olukord pigem reegel kui erand ja 39-st aastast alates tootsid Eestis seda haisu aina arvukamad ja arvukamad kasarmud ja kasarmutega sarnanevad asutused. Naljakas asi juhtus, kui ma kuskil 80-ndatel Kloogale kordusõppusele kukkusin. Läksime mundrites koju hüppesse ja pärast rääkis üks Kadrina kandi metsnik, et kodus oli talle oma kass mõurates kallale tulnud. Mis puutub punaväelaste hügieeni, siis olen üle Eesti erinevatelt inimestelt kuulnud hulganisti lugusid nende ohjeldamatust kõige täissittumiskombest. Mõned juhtumid tundusid üsna kummalised. Näiteks mida mõtlesid mehed, kes rindejoonel edasi tagasi liikudes olid ühel vaheajal talus viibides poolitanud riiulil seisvad kõrvitsad, need täis sittunud ja siis korralikult nagu terved tagasi pannud. Samal ajal käis lahing ja nad võisid iga järgmine hetk surma saada. Või mida mõtles too isend, kes ühes Tartu korteris kleepis sitaga kokku kõik Eesti Entsüklopeedia värvitrükis vahelehed. Teatud määral sain sellistele juhtumitele seletuse alles raamatust “Ivani sõda”. Polnud selle taga mingit vene hinge müstikat, vaid eluaegselt mahatallatuks määratud inimese must raev kõige vastu, mis tuletas meelde ta enda elu tegelikku armetust.
    Mis puutub veel lõhnadesse, siis on nende hindamine häädeks või pahadeks väga suhteline. Tehke näiteks Inglise kuningakoja liikmetele selgeks, et allergiat tekitav vänge hobusehigi lehk on voorimehe hais ja mitte aadellik lõhn.

Kommentaarid on suletud.