Esileht > Blogindus, Kirjanik > Kas sa Pessoad oled lugenud?

Kas sa Pessoad oled lugenud?

26. veebruar, 2009 Tarmo Jüristo
Fernando Pessoa, "The Book of Disquiet" (Penguin, 1998)

Fernando Pessoa, "The Book of Disquiet" (Penguin, 1998)

Mulle meeldib reisides lugeda selle maa või kultuuri kirjandust, kus ma parasjagu olen. Sellel eelistusel, või harjumusel, nagu seda nüüd juba vast nimetada võib, on mitu voorust. Esiteks – kuna mulle lisaks lugemisele meeldib väga ka reisida – on üheks tulemuseks üpris lai lugemus. Võib muidugi pikemalt arutada laia versus sügava lugemuse plusside ja miinuste üle, ent ega need kaks õnneks teineteist päriselt ka ei välista, kui siis lihtsalt läbi kuulsa nukravõitu tõdemuse, et elu on üürike. Teisalt annab õnnestunud raamatuvalik väga palju juurde ka reisile ning seda jällegi rohkem kui ühest küljest. On paljusid kohti, mõnikord koguni terveid maailmajagusid, mida mõni raamat mitte lihtsalt ei ava ja illustreeri, vaid mille kujunemisel on ühel või teisel kirjandusteosel olnud nii oluline roll, et see on muutunud igapäevase elu ning keele eraldamatuks osaks. Cervantese Don Quijote on kindlasti kõige tuntumaks ning selgemaks näiteks sellisest raamatust, aga veidi väiksemal skaalal on selliseid autoreid ja tekste päris palju.

Üle-eelmisel kevadel paariks nädalaks Portugali minnes pistsin riiulilt kotti oma aega oodanud Pessoa “Rahutuse raamatu” Penguin’i väljaandes. Kuigi see raamat mulle väga meeldis pean tunnistama, et ei ole seda tänaseni päris “läbi” lugenud, aga RR puhul on see vast veelgi väiksem probleem kui üldiselt. Nimelt mäletan ma, kuidas ma kuskil Lissaboni tänavakohvikus paarikümne lehekülge kaugusele jõudnuna adusin, et RR on Bernardo Soarese (üks Pessoa paljudest heteronüümidest) blogi. “Rahutuse raamat” koosneb 481 fragmendist, mis on kirjutatud eelmise sajandi alguses enam kui 23 aasta vältel. Ning selliselt ei saagi seda läbi lugeda moel nagu saab läbi lugeda lugu Punamütsikesest ja kurjast hundist. Muidugi on RR omal moel tervik, aga tervik samamoodi nagu on seda näiteks, pardon my french, Inno ja Irja blogi, samas võib seda lugeda pea suvalisest kohast ning suvalises suunas.

Seda mõtet edasi harutades jõuab aga järelduseni, et blogi on tegelikult väga vana ja auväärt kirjandusžanr. Üht äärt pidi on blogid muidugi alati eksisteerinud päeviku vormis (mida ju omal moel on ka Livro do Desassossego), kuid näiteks Marcus Aureliuse “Iseendale”, Pascali “Mõtted”, Danil Harmsi minijutustused on tavapäevikust siiski veidi erinevad, kuid ometi blogi-laadsed. Omal moel on see žanr väga vabastav, lubades sul avada raamatu kust juhtub ning panna selle peale lugemist kinni, ilma et peaks järjehoidjat otsima või lehekülje nurka murdma – ning samuti on ju ka blogidega, kus me paneme bookmarke mõtete juurde, kuhu tahame kunagi tagasi tulla, mitte sinna, kuhu lugemisjärg juhtus pooleli jääma.

  1. 4. märts, 2009 kell 15:20 | #1

    Täna jäi samal teemal silma selline postitus, milles on juttu Samuel Pepys’e (1633 – 1703) ja George Orwelli (1903 – 1950) blogidest.

Kommentaarid on suletud.