Esileht > Eesti kirjandus, Lugemine, Luule, Uudisteos > Teistsugune lugemine

Teistsugune lugemine

14. mai, 2009 Kai Aareleid
Tõnu Õnnepalu, "Kevad ja suvi ja" (2009)

Tõnu Õnnepalu, "Kevad ja suvi ja" (2009)

Inimestel, kes veedavad oma päevi raamatute juures või raamatutes, kipub kujunema välja mingi sisemine sundus Kursis Olla, Lugenud Olla, Kätt Trükisõna Pulsil Hoida. Ja kuna see sundus on sisemine, siis on ta visa, sest kõige püsivamad on teatavasti need orjused, mis me endale ise välja mõtleme. Lihtsalt öeldes tähendab see, et tegelikult me loeme liiga palju ja ei oska enam eriti imestada.

Kuid mõnikord satub teele selline raamat, mille mittelugemine ei jääks õieti kuskile kripeldama, aga mis tuletab meelde, mis tunne on lugeda harva ja vähe. Lonkshaaval, nii et ka maitset tunned.

Tõnu Õnnepalu luulevormis päeviku “Kevad ja suvi ja” ostsin algusest peale selleks, et see emadepäeval edasi kinkida. Ent enne veetsin sellega ise ühe päikselise päeva. Looduses. Olin vedanud selle kaasa koos paksu põnevusromaani ja ühe vana “Loomingu Raamatukoguga”, ehkki võis juba ette teada, et ka parima tahtmise juures jõuab istutamise ja võsalõikamise vahepeal lugeda liiga vähe, et see vaev end ära tasuks. Äraleierdatud lootus, et äkki on ööpäevas rohkem tunde kui on, äkki tekib neid kusagilt juurde.

Põnevik ja LR jäidki kotti, aga töö ja ringikõndimise vahepeal võtsin aia kõige soojemas kohas, läinudaastaste männiokaste ja sipelgate keskel välja “Kevade ja suve ja”. Olin mõelnud, et lihtsalt sirvin, enne kui edasi annan. Et küll hiljem jõuab laenata, kui kunagi aega on. Sirvimisest ei tulnud aga midagi välja, jäin märkamatult lugema. Väikeste vaheaegadega, kuni lõpuni välja.

Ajuti pudenes leheküljele mõni oksapuru, putukas sibas üle. Imelik, see suvi ju alles oli, mõtlesin. Näe: 9. mai, reede. Muidugi… Ah et Süda-Eestis õitsesid siis tulbid ja lubati külma. Ja meil seal kaugel oli nii palav, oma kolmkümmend, ja lilledeks olid moonid, kuigi ka meil läks õhtuti järsku jahedaks…

Laps luges üle õla, küsis: palju seda juulit seal õieti on? Ega olnudki rohkem kui teisi kuid, jäin vist lihtsalt pikemalt pidama, seal oli see tore lause, mu lemmik: “…imelik, et ka juulis/ on ikka kolmapäevad.” (16. juuli) Mõni sissekanne kõnetas teistest enam, jäi meelde ja nüüd paratamatult määratleb loetut: Türi laadal lilli müütav poiss, kes (veel) teab, mis värvi petuuniad lõhnavad. Kaks kirja igavikust, väga tuulisel päeval, kui midagi ei tule meelde. Parketil sama päikeselaik, mis saja aasta eest. Kaasteelised, kes kõik on vanaks jäänud, ümaramad ja vähem nurgelised, aga muidu ikka ühesugused nagu “minagi”. Suured, mahakukkunud oksad mõisaalleel, nagu midagi oleks vahepeal juhtunud…  – Sellised pildid ja mõtted. Minule need, kellelegi teisele hoopis teised. Mõnest sissekandest nagu ei saanudki aru, või siis ei tea, kas sain õigesti. Aga mis sellest, see võimalus jääb lõpuks alati.

Päevikuvormi sisim sisu on vist kirjeldada, mis toimub ümberringi (see on vähemalt näiliselt lihtne) ja ennekõike mis toimub “enda” sees (see on enamasti raske). Päevik ei peagi jutustama mingit muud läbivat lugu kui elu ise. Mõtteid, mis tulevad või ei tule. Ent kuna mõõduks on aasta, siis maistes mõistetes viib see kõik siiski järgmisse aastasse. Lõpeb aasta, lõpeb päevik (vähemalt see päevik) ja seega lõpeb raamat. Ja tegelikult õige, et lõpeb, liiga palju pole ka enam see. Ja võib-olla oli hea, et “Kevad ja suvi ja” lõppes pisut enne, kui aasta ise läbi sai ja lugejale jäi killuke teadmatust, et kuhu siis, kuhu see inimene ja see aasta veel välja võisid jõuda?

“Vastu kõiki mu ootusi (…) ta [päevikupidamine] viis mind kuhugi välja. Kuhu? Välja,” ütleb kirjutaja saatesõnas. Ja jätkab sealt natuke edasi: “Alati tasub välja minna. Kasvõi õue, seda ma olen ikka öelnud.”

Ka mind viis see raamat välja. Ja mitte ainult õue, õhtuni, kuni käed hakkasid külmetama ja niiskus tuli maha, nii et hakkasin selle kauni lille- ja linnumustilise raamatu tervise pärast muretsema – vaid välja Lugemise Sundusest, olgu või natukeseks – ehkki imelik ta ju on, et sest sundusest viib välja jällegi… lugemine. Lihtsalt: teistsugune lugemine.

Categories: Eesti kirjandus, Lugemine, Luule, Uudisteos Tags:
Kommentaarid on suletud.