Esileht > E-raamat, Kirjastamine > Espresso raamatumasin

Espresso raamatumasin

17. mai, 2009 Marek Tamm
Espresso Book Machine

Espresso Book Machine

Kirjastamismaailmas on räägitud juba aastaid revolutsioonist, mida toob endaga kaasa n-ö nõudmisel trükk ehk Print on Demand. Ma mäletan, et kui käisin kümme aastat tagasi esimest korda Frankfurdi raamatumessil, siis esitleti seal suure innuga kõiksugu POD-masinaid, mis olid suutelised valmistama pehmekaanelise raamatu loetud minutitega. Hiljem entusiasm aga rauges, sest loodetud läbimurret ei sündinud; pigem jäi POD nišitooteks, mis peavoolu kirjastamist eriti ei mõjutanud.

Nüüd on aga mindud uuele ringile. Ajakiri Time valis üheks läinud aasta olulisimaks leiutiseks Espresso raamatumasina – Espresso Book Machine‘i, mis suudab kliendile valmistada viie minutiga korraliku paperback‘i, millist ta parasjagu soovib. Mõistagi on soovidel piirid, sest esialgu saab valida poole miljoni ingliskeelse nimetuse vahel. Ent kui ettevõtmisega liituvad kõik suuremad kirjastused, siis võivad need piirid õige pea muutuda õige avaraks.

Üsna peletava väljanägemisega masin, mis maksab ligemale 80 000 USA dollarit, paistab koguvat populaarsust, sest selle on endale soetanud järjest suurem hulk raamatupoode, viimati näiteks Blackwelli raamatupood Charing Crossil Londonis. Teoreetiliselt võib niisiis raamatupoe külaskäik tulevikus tähendada seda, et selmet jalutada riiulite vahel, silmitsetakse elektroonilist kataloogi ja lastakse endale trükkida raamat, mida hing hetkel ihaldab. Mõnes mõttes on see huvitav areng e-raamatute pealetungi taustal, sest võimalus saada trükitud kujul kätte enamvähem ükskõik missugune teos, võiks anda uue hingamise traditsioonilisele raamatule. Innukamad ongi nimetanud Espresso Book Machine‘i olulisimaks leiutiseks raamatu ajaloos pärast Gutenbergi trükipressi. Elame, näeme.

Kes soovib ennast veenda lasta, see võib tutvuda lisatud videoga.

Categories: E-raamat, Kirjastamine Tags:
  1. Peep
    17. mai, 2009 kell 22:04 | #1

    Jällegi on tegemist sellise masinavärgiga, mille puhul tuleb öelda nagu vana juut etenduses “Viiuldaja katusel”, et “ühest küljest… aga teisest küljest…”
    Kui ma oleksin väljaütlemistungist pakatav noor poeet, siis oleks selline aparaat mulle selge õnnistus. Mõelda kui kasulik oleks olnud, kui see mingil ulmelisel põhjusel oleks, ilma KGB silma alla sattumata, näiteks “Kamikaze” almanaki tegijate kätte sattunud. Tänapäeval teeb see autori nii priiks, nii priiks, et tema ainsaks maiseks mureks jääb aparaadi kasutamistasu kokku kavaldada. Muide, huvitav palju võiks maksta sellise aparaadi tehtud raamat ja mis oleks selle maksumus võrreldes trükikojas toodetuga. Ütleme 100 leheküljeline luulekogu?
    Kuna ma olen vana juurikas, kellele suur kiirgliblikas põlvele laskub, siis hakkan muretsema selle pärast, kas vabadusjoobes kirjanik suudab raamatut luues säilitada piisavalt enesekriitikameelt. Raamatu kujul võib paljunema hakata ka selline soga, mida võib lugeda anonüümsetest jututubadest. Muidugi ei ületa jutuksoleva aparaadi tööjõudlus ilmselt võimsate trükikodade oma, kuid kui selliste seadmete täiustamine läheb edasi, ja see kindlast ka juhtub, tüürib raamatute trükkimine selles suunas, et suurematel trükikodadel on mõistlik tegeleda vaid tõesti suurte tiraažidega. Eesti raamatuturu suurust arvestades ennustab see meil palju olulisemaid muutusi kui mõne suure keele puhul. Ilmselt tuleb uute probleemidega seista silmitsi kõigil, autorist alates. Ainult lugeja jaoks ei muuda see oluliselt midagi, kuid lihtsustab raamatu kättesaamist.

  2. 18. mai, 2009 kell 11:28 | #2

    Lugejana meeldib mulle mõte, et lähen raamatupoodi ja lasen omale välja trükkida just selle raamatu, mida tahan. Nii ei ole enam läbimüüdud raamatuid, vaid need on alati saadaval. Või siis on võimalus ilusa ja kõvakaanelise (ja kalli) teose asemel valida odavam pehmekaaneline PoD variant. Või kui see ka odavam ei ole, siis lihtsalt muutuvad valikuvõimalused suuremaks ja kaob kõva- ja pehmekaaneliste valiku dilemma, millest siinsamas hiljuti juttu oli.

  3. Peep
    18. mai, 2009 kell 16:19 | #3

    Juba suure s- laagri ajal tekkis mul sügav jälestus võõrkeelsete sõnalühendite vastu, kõik need “sovtranssibupid” ja muud. Mõtlesin, et milline võiks olla selle kõitepaljundaja eestikeelne nimetus. Tuli meelde Hiina muinasjutt võluurnist, mis paljundas igat asja, mis sinna sisse pandi, kuigi õnnetuseks ka sinna sisse sattunud surnud vanaisa. Leidsin, et kuidas ka erinevad firmad neid ei nimetaks, võiks üldnimetuseks olla KÖITEURN. Kõik eri nimetustega külmkapid on ju ikkagi külmkapid. Nimi nimeks, aga kui see seade üha levib ja täiustub, milles ma ei kahtle, siis seisavad keeruliste küsimuste ees kõik praegused raamatuga tegelejad, autorist lugejani.
    Autor. Kes ja kuidas tagab autorikaitse? Kust ja kuidas saab autor üldse autoritasu?
    Kirjastus. Väliskirjanduses suurt midagi ei muutu, sest tõlkimiseelne levik välismaal annab ikka mingi tagatise raamatu kirjastamiseks. Kuid mil moel oskab kirjastus üles leida kulutusi katva Eesti uudisteose? Kas Eesti autorite avaldamine hakkab täies ulatuses sõltuma vaid lisarahast? Nii et minu eelmises kommentaaris mainitud autori piiritu priius polegi nii piiritu.
    Trükikoda. Trükikojad peavad ilmselt kogu oma tegevuse üle vaatama. Ühest küljest nihkub toodang üha suuremate tiraažide suunas, sest seal ei suuda köiteurnid nendega võistelda ja teisest küljest peaksid nad soetama, kahtlemata kalleid, seadmeid, mis võimaldavad paindlikult tehniliselt keerukaid iluköiteid valmistada. Trükikojal on ka uusüritajast lihtsam endalegi köiteurn osta ja vastavat teenust pakkuma hakata. Nii et trükikodades ei tohiks tulla nii järsku pööret nagu peale trükilaost loobumist. Trükikoja põhiline eluline küsimus on selles, milliseks kujuneb välja trükiste lugejate ja e-lugejate vahekord.
    Raamatukauplus. Kui raamatukauplus soetab endale köiteurni ja võtab osaliselt üle trükikoja töö, siis peab ta ümber korraldama nii tööpindade kui laopindade jaotuse. Aga mis hakkab ta peale autoriga, kes siinsamas teeb oma raamatust pisitiraaži ja pakub seda ka kohapeal müüa? Ilmselt tuleb raamatupoodidel palgata kirjandust läbi ja lõhki tundvaid kirjandusnõunikke.
    Kirjandusnõunik. Minu meelest on ammu aeg, et kuulutada välja KIRJANDUSNÕUNIK-u amet. Kelle käest tema hakkab tasu saama on lahtine küsimus?
    Lugeja. Suhteliselt odavaks muutudes ja paljundamiskohtade keti välja arenedes on trükilugeja kõige suurem võitja, sest tema ei pea tegema mingeid põhimõttelisi muudatusi. Ainult uudiskirjanduse puhul muutub valiku tegemine veelgi keerulisemaks ja ka lugeja jaoks suureneb veelgi vajadus kirjandusnõustaja järele.
    Kõigi alalhoidlike lohutuseks võib lisada, et ajaloolised pöörded on kellegi meeles sündinud küll loetud hetkede vältel, kuid nende laialdane rakendamine on alati võtnud tublist aega. Vaieldamatult pöördeline kirjaoskus vindus aastatuhandeteid vaid vähestes peades. Pöördeline trükipress leidis laialdase rakenduse alles siis kui kirjaoskus sai kõigile kättesaatavaks. Interneti levimise kiirus põhineb sellel, et kirjaoskajate enamusel oli võimalus pistik pessa torgata. Sellele eelnes musttuhande elektrijaama ehitus ja mustmiljoni kilomeetri traadi laialikerimine. Seda maailma traatide kogupikkust võiks vist juba parsekites mõõta. Arvan, et ka köiteurn ei pööra kõike päeva pealt pea peale.
    Lõpetuseks lisaksin ühe äriidee. Kui keegi uusrikas on praegu täiesti ootamatult raskustesse sattunud, ega oska esimese hooga midagi ette võtta, siis võiks ta näiteks oma kiiskava maanteeemalaeva maha ärida ja hakata köiteurni esimeseks maaletoojaks. Mõistliku hinna eest oleks ka küllalt selle teenust vajajaid. Mis see 80000 dollarit siis ära ei ole.

  4. 18. mai, 2009 kell 20:07 | #4

    PoD-masinaid on Eestis olemas päris mitmeid ja juba mõnda aega, nii et selleks ei pea keegi oma maanteemalaeva maha ärima. Täna on need lihtsalt trükikodades, mis tuleneb ilmselt Gutenbergi ajast pärinevast arusaamast, et raamatuid tehakse trükikodades - ja müüakse raamatupoodides. Mareki poolt mainitud aparaadi peamine uudsus ei olegi niivõrd tehnoloogias kui idees, et raamatuid võib täna ostjale samamoodi kohapeal teha nagu kliendile tassi kohvi. Ja selliselt võiks tõepoolest ette kujutada päris revolutsioonilist mastaapi muutust kogu kirjastamises, kus kirjastusepoolne töö lõppeks elektroonilises formaadis raamatu kokkupaneku ja selle üle neti raamatupoodi saatmisega, kus masin teeb ühe koopia riiulilepanekuks ja sealt edasi tekib raamat ainult siis kui lugeja selleks nuppu vajutab.

    Aga see kirjandusnõuniku asi jäi mulle küll segaseks - mida selline ametimees või -naine täpselt tegema peaks? Ja kuidas üldse oleks selline asi nagu “kirjandust läbi ja lõhki tundmine” võimalik? Mul on mõne viimase kuu jooksul olnud õnn viibida päris hulgas tõsiselt suurtes ja heades raamatupoodides kus on korruste kaupa tihedalt raamatuid täis riiuleid, klassikalisest kreeka luulest pehmekaanelise pulp-romantika, tervete saalide kaupa ulme- ja fantastikasarjade, eneseabiraamatute, võõrkeelse kirjanduse, antoloogiate, koomiksite ja esseekogumikeni välja. Ja kuigi nende kaupluste teenindav personal on sageli täiesti hämmastavalt hästi kursis nende riiulite sisuga, ei ole lihtsalt inimlikult võimalik sellist hulka nii erinevat kirjandust “läbi ja lõhki” tunda.

  5. Peep
    18. mai, 2009 kell 23:38 | #5

    Muidugi pole ühel inimesel võimalik kogu inimkonna kirjandust oma meelde mahutada ka juhul kui ta aju võimalusi viimse piirini ära kasutaks. Ka teiste inimkultuuri valdkondade puhul pole see võimalik. Ometi saadakse kõigil erialadel haridust, tehakse uurimisttöid ja saadakse oma ala asjatundjatena tunnustatuks. Muidugi on kõigi asjatundjate pärusmaa piiritletud. Kirjanduses näiteks keele või žanri või ajastu või veel palju kitsama tunnuse alusel. Kuid kirjandusnõunikuks ei sobi ka isik, kes, ajaloo vallast näidet tuues, oli ülemaailmne autoriteet reformatsiooni esimese viie minuti asjus. Tegelikult on kirjandusnõunikud ammugi olemas. Nad nõustavad kirjastusi, raamatukogusid, teatreid ja teevad ennastsalgavaid ponnistusi, et nõustada nii upsakat tegelast nagu on massimeedia. Osa neist saab palka oma kirjandusega seotud töökohalt, kuid osa teeb seda muude tegevuste kõrvalt ja tihti tasuta. Kui me mõtleme poliitikute ja ametnike nõunike arvukale armeele, siis pole vist riivatu kujutleda inimest, kelle ametiks on kirjanduslikud nõuanded. Enam-vähem kõikidel aruteludel kirjanduse üle kurdetakse selle üle, et raske on praeguses raamatunimetuste tulvas seda oma üles leida. Kirjandusnõunik oleks neile toeks. Kuidas seda vormistada ma tõesti ei tea, kuid kui nõudmine on, siis kuidagi peaks selle rahuldama.
    Kui ma nüüd sügavalt järele mõtlen, siis “läbi ja lõhki” ei saa tõesti mitte kui midagi tunda, pole isegi soovitav, sest see lõhuks asja ära. Küllap on see mingi totakas kõnekäänd, mida peenutsevalt nimetatakse poeetiliseks liialduseks.

Kommentaarid on suletud.