Esileht > Kriitika, Lugemine > Raamatud, mis teevad rumalaks

Raamatud, mis teevad rumalaks

19. mai, 2009 Tarmo Jüristo
Raamatud, mis teevad rumalaks (Virgil Griffith)

Raamatud, mis teevad rumalaks (Virgil Griffith)

Millalgi eelmisel aastal jäi kuskilt näppu selline raamatuteemaline link, mis vähemalt mind lõbusalt muigama pani. Keegi ilmselt mõnede hiljutiste frustreerivate lugemiselamustega ja statistikakalduvustega inimene võttis ette ja jooksutas Facebookis korrelatsioonianalüüsi erinevate USA ülikoolide keskmise SAT-testiskoori ja vastava kooli õpilaste lemmikraamatute vahel – eesmärgiga leida raamatud, mis teevad nende lugejad rumalamaks.

Kuigi ka analüüsi autor hoiatab selle eest, et kogu asja liiga tõsiselt ei võetaks, on seal siiski hulk väga huvitavaid leide – nagu vene kirjanduse (”Lolita” ja “Kuritöö ja karistus”) kõrged kohad võrreldes näiteks “Hamletiga”, või tõsiasi, et inimesed, kes enda väitel raamatuid ei loe, saavad koolis keskmiselt paremini hakkama kui need, kes on oma lemmikraamatute hulgas raporteerinud näiteks Piibli või “Fahrenheit 451″.

Categories: Kriitika, Lugemine Tags:
  1. 19. mai, 2009 kell 17:12 | #1

    Olgu muuga, kuidas on, ent seda korrelatsiooni olen ma küll isegi täheldanud, et inimesed, kes räägivad sageli sellest, kui palju nad loevad, kipuvad olema väiksema lugemusega, kui need, kes oma lugemistest kõvahäälselt ei kuuluta.

  2. 20. mai, 2009 kell 00:01 | #2

    Kes palju loeb, sel pole aega lugemispäevikut pidada. Ka pole tal põhjust iga raamatu läbilugemist pidada syndmuseks, mida tingimata kõigile kuulutama peaks. (”Kas Pets? Hei, kuule, Madis siin. Tead, ma lugesin raamatu läbi! On jah vau. Et siis täna õhtul minu pool tähistame, mul on õlled ja särgid-värgid juba valmis. Jah, ma kutsusin juba kõik teised ka. Mis raamat? Ah, tead, ei mäleta. Noh, tšau, õhtul näeme siis!”)

  3. 20. mai, 2009 kell 00:47 | #3

    See võib isegi tõsi olla, et need, kes räägivad sellest, kui palju nad loevad, tegelikult seda ei tee.
    Aga need, kes loevad… Rääkima kipun ma ise peamiselt just neist asjadest, mis on kas nii head, et tahad teistega jagada, või nii kehvad, et tahaks hoiatada. Kõigest muust, mis sinna vahele jääb - ja seda on reeglina ca samapalju kui kahte esimest kokku - pole põhjust juttu teha.

  4. Märt Väljataga
    Märt Väljataga
    20. mai, 2009 kell 13:26 | #4

    See joonis toob natuke meelde R. Escarpit klassikalises uurimuses “Kirjanduse sotsioloogia” (1957 ?) toodud tulemuse, mille järgi väiksema hariduse ja lugemusega inimeste lugemuses domineerib ühelt poolt kooliklassika ja teiselt poolt kõige uuem kirjandus. Tema uuris Prantsuse ajateenijaid. Niisugust järeldust aga kinnitavad ka mu vestlused üliõpilaskandidaatiga. Igal aastal on välja tulnud, et kirjanikest teatakse ühelt poolt Tammsaaret ja Juhan Liivi ning teisalt Rakket ja Kenderit. Neid, kes tunnevad ka vahepealseid eesti kirjanikke, on vähem ja nad on enamasti ka muudest asjadest paremini informeeritud. Väidetavasti kehtib väga mitmes kultuuris rusikareegel, et “kaasaegne” st viimasel 30 aastal ilmunu moodustab inimese lugemisdieedist üle poole, ja kogu varasemate aastatuhandete toodang pisut alla poole.

  5. Peep
    21. mai, 2009 kell 14:01 | #5

    Ilmselt see nii on nagu Märt kirjutab. Arvan, et suure osa lugejaskonna lugemisvalik on otseses seoses nende vanusega. Noorena kisub ju kõiki selle kirjanduse või kunsti vöi muusika või teaduse “kõige viimsema sõna” poole. Kuna esmaavastused tunduvad ikka kõige eredamad, jõuavadki noorema lugeja ette parajasti “nüüd ja praegu ” sündinud tekstid. Nende lugemisel kogetud eredus jääb mällu ka edaspidiseks ja küllap on see nii iga põlvkonna puhul. Hoopis teine on olukord kui uusimat kirjandust pole lihtsalt saadaval. Siis sõltub isiku lugemisvara kujunemine sellest, mida on võimalik kätte saada. Küllalt vanad inimesed teavad, mis toimus suure s-laagri ajal. Muidugi on iga inimese lugemislaud erinevalt kaetud, kuid ma arvan, et kõik me meenutama heldimusega oma noorpõlveraamatuid. No hiljem me muutume kole targaks ja valivaks, nii et see ajab kohe hirmu nahka. Õiged koolid peavadki oma lugemiskavaga selgeks tegema, et asjad on pisut teisiti kui ühes Imbi Valgemäe raadioesinemises, kus Vasja arvas, et enne revolutsiooni polnd õieti midagi, õunu oli vähe ja needki ussitand ja ainult tsaarid jooksid fašistidega mööda tänavaid.

Kommentaarid on suletud.