Esileht > Kriitika, Lugemine > 162 000 000 lukuauku (ja üks võti)

162 000 000 lukuauku (ja üks võti)

28. mai, 2009 Maarja Kaaristo
Jonathan Safran Foer, "Extremely Loud & Incredibly Close" (2005)

Jonathan Safran Foer, "Extremely Loud & Incredibly Close" (2005)

Jonathan Safran Foeri teine romaan „Erakordselt vali ja uskumatult lähedal” on esimesi ameerika ilukirjanduses, mille üheks lähtekohaks on 11. septembri terrorirünnak. Seda n.ö mikrotasandil, sest tegeldakse traagilise sündmuse mõjudega üksikisikule, kuid 9/11 on vaid üks sündmus romaanis, mille tegevus leiab aset eri aegadel, jutustab eri tegelastest ja teeb seda muide ka vormiliselt väga erinevatel viisidel.

Romaani esimestel lehekülgedel saab lugeja teada, et 9-aastane minategelane Oskar on oma isa kaotanud WTC tornide kokkuvarisemisel. Oskar on üpris ekstsentriline laps, võib-olla koguni veidi autistlik, sest lugedes tekkis mul teatavaid paralleele Mark Haddoni romaani „Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal” peategelasega, nii näiteks tuleb Oskaril tänaval kõndides julgustada end tamburiini mängides ja ta on nõus kandma ainult valgeid rõivaid. Teisalt on mõned tema n-ö veidrused selgelt traumast põhjustatud. Oskar väldib lifte ja on seega sunnitud alati treppidest käima (tema kodu asub ühe pilvelõhkuja 72. korrusel), ka ei sõida ta metrooga (sest „metroo on kerge sihtmärk”).

Romaanis põimuvad kaks peamist lugu, üks neist on Oskari teekond leppimaks isa kaotusega. Teine kõneleb Oskari vanaemast ja vanaisast, keda kummitavad nende oma ajastu traumad. See lugu tuleb lugejal endal tervikuks kokku panna (Thomas Schelli saatmata kirjadest oma pojale, vanaema kirjadest Oskarile, teistest siin-seal poetatud infokildudest.) Oskari vanematest saame teada vähem, isast juhuslikke, aga selle tõttu ehk eriti tähenduslikke pisiasju, ema aga on kuidagi rõhutatult eemalviibiv tegelane (kes küll üritab pojaga taas kontakti leida.)

Oskar leiab isa riidekapist vaasipõhjast ühe võtme ja tal pole aimugi, mida see avada võiks. Ainsaks juhtlõngaks saab paberile kritseldatud sõna „Black”. New Yorgis on 162 miljonit lukuauku ja nii algab teekond õige otsimiseks. Üldjuhul inimesed vist teavad (või vähemalt arvavad, et teavad) mida nad tahavad ja nii otsitakse enamasti võtit, mis avaks ukse soovituni jõudmiseks. Oskari puhul on asi vastupidi, temal on võti juba olemas, seega tuleb läbi teha üks teekond, üks lugu; eks lugeja võib otsustada, kas see oli pingutamist väärt.

Selle raamatu puhul ei saa üle ega ümber ka vormilisest poolest, võib öelda, et tegu on vormilt eksperimentaalse ja laadilt postmodernistliku tekstiga, (siinkohal ka ilmselt kohustuslik disclaimer, et postmodernism võib tähendada ükskõik mida ja kasutatud võtetes pole tegelikult midagi uut). Muidugi ongi see kõik tehtud ja nähtud, aga ka selles tõdemuses pole midagi uut, nii et endiselt loeb ikkagi pigem see, kuidas üht või teist asja teha. Igatahes on neil, kes armastavad romaane, mis eksperimenteerivad eri žanride, stiilide ja võtetega, siin avastamisrõõmu küllaga. Ja tuleb tunnistada, et mainitud vormimängud (näiteks teksti paigutuse või fotodega) haakuvad sisuga väga hästi, lisades sõnadega edasi antud informatsioonile väikese, sageli aga ootamatult hästi töötava, aktsendi või nüansi. Eriti päris viimased fotod, mis oma lihtsuse ja efektsusega panevad romaanile väärika punkti (mõnikord räägib pilt tõesti rohkem, kui tuhat sõna).

Wikipedia andmeil on noort autorit (sündinud 1977) kiitnud teiste seas sellised autorid nagu näiteks John Updike, Joyce Carol Oates ja Salman Rushdie. Kritiseerinud on teda ajakirjanik Harry Siegel (sündinud ka 1977), nii et kui see raamat erilist muljet ei avalda, võib lugeda arvustust pealkirjaga Extremely Cloing & Incredibly False, mille autorit romaani kollaažlik loomus ja vormimängud eriti paistavad ärritavat.

Kuigi „Erakordselt vali ja uskumatult lähedal” on kohati vägagi vaimukas, ei ole alljärgnev lõik kogu romaani meeleolu näitajaks, sellegipoolest tooksin ära loo sellest, kuidas frustreerunud Oskar keset koolinäidendit (kus tal on täita Yoricku kolba sõnatu roll) etendust käigu pealt kohandab:

ME: Alas, poor Hamlet [I take JIMMY SNYDER'S face into my hands]; I knew him, Horatio.
JIMMY SNYDER: But Yorick… you’re only… a skull.
ME: So what? I don’t care. Screw you.
JIMMY SNYDER: [whispers] This is not in the play. [He looks for help from MRS RIGLEY, who is in the front row, flipping through the script. She draws circles in the air with her right hand, which is the universal sign for "improvise"]
ME: I knew him, Horatio; a jerk of infinite stupidity, a most excellent masturbator in the second-floor boys’ bathroom - I have proof. Also, he’s dyslexic.
JIMMY SNYDER: [Can't think of anything to say]
ME: Where be your gibes now, your gambols, your songs?
JIMMY SNYDER: What are you talking about?
Categories: Kriitika, Lugemine Tags:
  1. 26. oktoober, 2011 kell 20:16 | #1

    Nüüd on ka film tulemas: http://www.youtube.com/watch?v=Z_quK9SEGYE

Kommentaarid on suletud.