Esileht > Kirjanik, Kriitika, Uudisteos > Pipi Pikksukk ja Kalle Blomkvist Rootsis korda loomas

Pipi Pikksukk ja Kalle Blomkvist Rootsis korda loomas

28. mai, 2009 Krista Kaer
Stieg Larsson, "Lohetätoveeringuga tüdruk" (2005, e.k. 2009)

Stieg Larsson, "Lohetätoveeringuga tüdruk" (2005, e.k. 2009)

Aeg-ajalt sünnivad raamatud, mis ületavad kiiresti kõik keelepiirid ja levivad nagu kulutuli üle maailma. Tihti on nende autoriteks inimesed, kes pole enne ilukirjandust kirjutanud ja enamasti ei saa ka neid teoseid kõrgkirjanduse alla liigitada. Neid aga loetakse rõõmu ja kaasaelamisega ning oma n-ö tuules viivad nad kaasa teisigi raamatuid. Nii juhtus Potteri-lugudega, mis pani lapsed lugema, sest lugemisrõõmu maik oli suhu saadud. Nii on juhtunud Stieg Larssoni Millenniumi-triloogiaga, mis on teinud Skandinaavia kriminaalromaanid kuulsaks terves maailmas. Henning Mankell oli küll juba varem tuntud, aga nüüd tõlgitakse innukalt kõiki Põhjamaade krimkasid, mis just otse hamba all ei karju. Ikka lootuses, et seal on midagi teistsugust, karmi eksootikat ja uut lähenemist. Pole juhus, et Larssoni romaanide populaarsust võrreldakse “Preili Smilla lumetajuga”.

Larssoni raamatud erinevad teistest aga selle poolest, et nende autor ei ole kirjanik. Ta oli ajakirjanik, kes lihtsalt kirjutas järsku kolm romaani ning viis need alles hiljem sõprade õhutusel kirjastusse, lootmatagi seda, et need ka avaldatakse. Et ta kirjutas ilma otsese avaldamiskavatsuseta, on neis raamatutes seda hoogu ja iseenda rõõmuks kirjutamise tunnet, mis on kindlasti nende populaarsuse üks põhjuseid. Lisaks veel see, et autor nägi oma esimese raamatu ilmumist Rootsis, sai siis 50-aastasena infarkti ja suri. Tegu oli töönarkomaaniga, kes suitsetas kolm pakki sigarette päevas, kuid sellegipoolest hakkasid ringlema kuuldused, et ta surmas oli midagi kahtlast. Tema eelnev tegevus aitas muidugi seda legendi luua, sest Larsson oli uuriv ajakirjanik, kes võitles raevukalt rassiviha vastu ja paljastas Rootsi sileda pealispinna all nii mõndagi, mida näha ei tahetud. Ka tema kolmes romaanis ei ole Rootsi lähiminevikust ja tänapäevast kuigi roosilist pilti maalitud.  Neist esimeses, “Lohetätoveeringuga tüdrukus”, uurib ajakirjanik Mikael Blomkvist 40 aastat tagasi kaduma jäänud teismelise tüdruku saatust ning toob lagedale säärase eelarvamuste, viha, sadismi ja kuritegude puntra, mida ta aimatagi ei osanud. Iseenesest võib taolisi asju lugeda ju paljudest praegustest põnevusromaanidest, nii et selles iseenesest ei ole midagi eriti uut. Raamatu võlu peitub suurel määral Larssoni tegelastes. Mikael Blomkvist, keda kõik Kalle Blomkvistiks kutsuvad, on ilmselt üsna suurel määral autor ise. Tõeline üllatus on aga pealkirjas mainitud lohetätoveeringuga tüdruk ehk Lisbeth Salander. Larsson on ühes oma intervjuus öelnud, et Lisbethi kuju loomisel püüdis ta kujutleda, milline oleks Pipi Pikksukk täiskasvanuna. Tulemuseks on 24-aastane geniaalne häkker, särava mõistusega peaaegu asotsiaalne tüdruk, kes mõistab õigust ja toimib nii, nagu on tema meelest õige. Ta on kompromissitu nii oma vihas kui ka kiindumustes ning ükski inimene, kes teda ülekohtuselt kohtleb, ei jää karistamata. Võiks öelda, et Lisbeth asub juba kusagil fantaasiamaailma piiril, aga see tema köitvust ei vähenda. Maailmas, kus nii kõrgkirjandus kui ka see, mida meelelahutuseks peetakse, on täis abituid ohvreid ja jalge alla tallatud väikesi inimesi, nuttu, hala või üldist masendust, mõjub lausa muinasjutu kombel joovastavalt, kui üks neist väikestest ja abituks peetud inimestest järsku vastu lööb. Ja teeb seda mõnuga ja osavalt.

On üsna loomulik, et need raamatud tõmbasid endale ka filmitegijate tähelepanu ning 2009. aasta veebruari lõpus esilinastuski esimese Millenniumi-romaani järgi tehtud film ühekorraga Rootsis ja Taanis. Pole vist vaja mainidagi, et  seegi on erakordselt palju vaatajaid kogunud. Kuigi seda algselt kavas ei olnud, otsustati teha filmid ka järgmiste raamatute põhjal ning kavas on veel teleseriaal. Ridamisi lisandub keeli, milles Millenniumi-triloogia on välja antud. Ja kogu ilmuv Skandinaavia kirjandus käiakse tiheda kammiga üle, et leida uut Larssonit. See tuleb aga tõenäoliselt sealt, kust keegi oodatagi ei oska.

Categories: Kirjanik, Kriitika, Uudisteos Tags:
  1. S
    8. märts, 2010 kell 11:21 | #1

    Olen lõpetamas triloogia 2. osa ning kolmas juba on ootamas lugemist ning võin kinnitada, et väga põnev on. Hea kirjanik.

Kommentaarid on suletud.