Esileht > Kriitika, Lugemine, Uudisteos, Vana klassika > Transtsendentaalne sürrealism

Transtsendentaalne sürrealism

30. mai, 2009 Marek Tamm

Fritz von Herzmanovsky-Orlando, "Genius'te maskimän" (e.k. 2009)

Fritz von Herzmanovsky-Orlando, "Genius'te maskimäng" (e.k. 2009)

Hiljuti sattusin ootamatult kirjanduslikuks katseisikuks: Mati Sirkel palus, et loeksin läbi ühe tema vastse tõlke ja siis jagaksin muljeid tõlke esitlusel. Tegemist oli ühe sajandialguse Austria aristokraadist kirjamehe ja kunstniku Fritz von Herzmanovsky-Orlando (1877–1954) romaaniga Genius‘te maskimäng”. Kirjutatud 1928/29, avaldatud 1957. Lugemiseksperiment oli kaunis tugevaloomuline: sellises koguses sedavõrd pentsikut teksti polnud ma lugenud teismeea sürrealismi vaimustusest saati. Romaani 450 leheküljel hargneb tõeline ulmade ja fantasmide tulevärk, mida esmapilgul hoiab koos vaid autori sügavalt isikupärane assotsiatiivne mõtlemine.

Et sellises romaanis ellu jääda, tuleb püüda endale ära seletada, millega tegu. Tõlkija pakub järelsõnas toeks mitmeid mõisteid, nagu groteskne, burleskne, barokne, müstiline. Need peavad kõik paika. Kuid ma ise liigitaks FHO (nagu kõlab kirjaniku akronüüm, mis erialainimestele asendab tema nime) romaani “transtsendentaalse sürrealismi” valda. Ma ei tea, kas keegi on seda terminit juba varem kasutanud, ent “Genius‘te maskimängule” sobib see suurepäraselt. Sest raamatu tõeliselt sürreaalse vormi taga (kalapeaga inimesed, haisvad ülikonnad, rääkivad koerad, mässavad makaronid jne) peitub läbimõeldud metafüüsiline sisu. Väga ilmekas on saatesõnas tsiteeritud FHO naise tunnistus, kus ta kinnitab, et tema mehe maailm polnud sugugi ebatavaline ega veider, vaid kajastas nähtamatut tegelikkust, mida vaid FHO oli suuteline aduma. Nii eeldab muude esoteeriliste teadmiste seas “Genius‘te maskimäng” lugejalt häid teadmisi tarokimängus, sest tegelaste suhteid ja käitumist määravad suuresti tarokaartide reeglid. Mitte juhuslikult ei leia romaani tegevus olulises osas aset ulmariigis nimega Tarokkia. FHO oli tuntud oma müstikahuvide poolest, ta kuulus koguni kurikuulsasse Uude Templirüütlite ordusse, mille oli asutanud üks aaria rassi ülimuslikkuse ideolooge Jörg Lanz von Liebenfels.

Kuid “Genius‘te maskimäng” ei ole pelgalt sürreaalne jant müstilistel ja mütoloogilistel ainetel, vaid see on samuti katse kinni püüda midagi Austria-Ungari keisririigi kadunud hiilgusest. Ja mulle tundub, et selles on FHO kõige paremini õnnestunud. Kogu selle kireva ja jabura pillerkaare taga aimub midagi väga olemuslikku sellest sajandialguse imelisest moodustisest, nimega Austra-Ungari impeerium. Nii et lugeja, kes tahaks nuusutada seda burleski ja bürokraatia segust keiserlik-kuninglikku vaimu, ega pelga sealjuures ei esoteerikat ega sürrealismi, võtku raamatu lugemine kindlasti ette. Midagi nii veidrat saab eesti keeles harva lugeda.

Categories: Kriitika, Lugemine, Uudisteos, Vana klassika Tags:
Kommentaarid on suletud.