Esileht > Kirjanik, Raamat > Sada tühja raamatut

Sada tühja raamatut

31. mai, 2009 Kai Aareleid

Tagajärg...

Tagajärg...

See jutt on suurepärastest tühjadest raamatutest. Märkmeraamatutest. Üks mees kirjutas nõnda: “Prantsusmaal tuntakse neid märkmeraamatuid kui carnets moleskines: moleskine tähistab seejuures märkmiku musta vahariidest köidet. Iga kord, kui ma Pariisis käisin, ostsin nende värske varu Rue de l’Ancienne Comédie’l asuvast papeteriest. Lehed olid ruudulised ja kaasi hoidis koos kummipael. /…/ Tiitellehele kirjutasin oma nime ja aadressi ning pakkusin leidjale vaevatasu. Passi kaotamine on väike mure: märkmeraamatu kaotamine on katastroof…”

Kirjutaja oli Bruce Chatwin, rännuraamatute klassikasse kuuluvate teoste “Patagoonias” (In Patagonia, 1977) ja “Laulujooned” (The Songlines, 1987, e.k.  2002) autor. Tsitaat ongi tema raamatust “Laulujooned”. Tõlkisin seda raamatut kunagi aastal 2000 või 2001. Ei olnud ma nendel aastatel suuremat sorti rändur, ei olnud mul siis veel internetti ja küll sai mõeldud, missugune see moleskine ehk moleskiin päris elus olla võiks. Mõni selline asi jääb päris pikaks ajaks pähe keerlema.

Kuni 1980-ndate lõpuni valmistas moleskiine väike pereettevõte Tours’is. Kui Chatwin tahtis enne Austraalia-rännakule asumist (millest kirjutaski hiljem “Laulujooned”) osta sada märkmeraamatut, et neist jätkuks terveks eluks, tuli välja, et tootja oli vahepeal surnud ja pärijad olid äri maha müünud. Paberipoe müüja  sõnas Chatwinile peaaegu et leinaval toonil: “Le vrai moleskine n’est plus.” (“Ehtsat moleskiini enam ei ole.”) Sellest piisas, et moleskiinid kuulsaks kirjutada.

... ja põhjus (Laulujooned, Varrak 2002)

... ja põhjus ("Laulujooned", e.k. 2002)

Suuresti just Chatwini kirjeldusest lähtudes lõi väike Milano ettevõte Modo & Modo 1997. aastal Moleskine’i märkmeraamatud nende praegusel kujul. Kuni selleni välja, et tiitellehel seisab trükitult: “In case of loss, please return to…” ja “As a reward $…” Mina kohtusin päris moleskiiniga alles mõni aeg pärast “Laulujoonte” tõlkimist, samuti ühes papeteries, samuti Pariisis. Oleks uhke jätkata, et see oli sama pood Rue de l’Ancienne Comédie’l, aga ei, ei olnud. Ma isegi ei mäleta enam, kus see pood asus. Mäletan muud. Seda raamatut. Ühest pilgust piisas, et teada: see on minu raamat. Kõik oli nii kuis pidi: must vakstust köide, hea kõva ja ümarate nurkadega, mida kõlbab kaua kotis kanda ja pole hiljem piinlik riiulisse lükata. Järjepael. Kumm, mis tõmbab kaaned ja laused kenasti kokku, avar tasku tagakaane küljes kõiksugu irdsete paberitükkide jaoks. Hea sile ja parajalt paks paber, mis talub ka sulepeatinti… Chatwinile meeldisid ruudud. Mina olen rohkem joonteinimene. Need on kitsad-kitsad jooned, mis sunnivad käekirja ja mõtteid kokku suruma, väikeseks ja selgeks, mis on ju alati kasuks. Isegi need natuke vanaaegse kollaka tooniga lehed  justkui ei lase päris kõike ligi, mis pähe tuleb…

Nojah, eks ole ju väärikas tunne kirjutada raamatusse, mis on “Vincent van Goghi, Pablo Picasso, Ernest Hemingway ja Bruce Chatwini legendaarne märkmeraamat”, nagu reklaamümbrisel kirjas. Kindlasti on sel “pooltõel” oma mõju, mitte ainult ostmisele, vaid ka kirjutamisele. Nüüdseks on Moleskine’ist saanud rahvusvaheline kaubamärk, see on vahetanud omanikku ja muutnud nii tegu kui nägu, ikka mitmekesisuse suunas. On ruute, jooni ja valgeid lehti, taskuformaati ja raamatuformaati, pehmet ja kõva kaant, nagu raamatutega ikka. Reporterimärkmikke, telefonimärkmikke, kalendermärkmikke, visandiplokke, noodiraamatuid ja nii edasi. Mõni aasta tagasi leiutati “linnamärkmikud” – märkmeraamatud, milles on korralikud linnakaardid ja palju tühja ruumi. “Iga ränduri jaoks, kel on vähegi oma maitset, on ainsaks kasulikuks reisijuhiks see, mille ta ise on kirjutanud,” on öelnud Aldous Huxley ja selle lausega linnamärkmikke ka müüakse. Äri on äri. Moleskine’i moleskiinid pole isegi enam ainsad seda tüüpi märkmikud, kuigi tuleb tunnistada, et neis on sellist pisiasjadest koosnevat stiili, mida teistel ei ole. Minu jaoks jäävad nad ainsaks ehtsaks puht sentimentaalsel põhjusel: Chatwini pärast. Aga ma tean, et ma ei ole oma kiindumuses üksi, sest olen nii mõnigi kord näinud, kuidas kaks moleskiiniomanikku teineteisele äratundvalt otsa vaatavad ja tunnustavalt kulmu kergitavad, et näe, sina ka… Nagu kuuluks samasse klubisse. Või nagu loeks sama raamatut. Ainult et see raamat on naljakal kombel ühtaegu sama ja täiesti erinev.

Categories: Kirjanik, Raamat Tags:
  1. Kaisa Kaer
    Kaisa
    18. juuni, 2009 kell 14:08 | #1

    Aitäh - see võttis kokku minu tunded seoses moleskiinidega. Eriti see joonte ja kollaka paberi jutt :) Minul käis asi paraku vastupidi, aga samas oli Chatwini kurba tõdemust lugedes südantsoojendav teada, et ei, moleskiin ei ole kadunud!

  2. Signe
    29. august, 2011 kell 18:39 | #2

    Hea soe äratundmine :)
    Olen kirjutanud Moleskini juba mitu aastat, sain tööandjalt kingituseks. Nüüd otsin omal käel ega leia Eestist. Rahva Raamatus on, aga ma tahaks tavalist notebooki, valget või joonelist, ega leia sealt… Yoox.com, mis Eestit varustab, on ka neist tühi… Kas autor ehk oskab veel soovitada, kust leida?

  3. Pastakas
    30. august, 2011 kell 12:51 | #3

    @Signe

    Nodi.ee müüb ja eBayst leiab ka, vahel isegi poole hinnaga.

Kommentaarid on suletud.