Esileht > Lugemine > Väikene nõuanne suveks. Neile, kes tahaksid ühe koha peal paigal olla ja natuke raamatut lugeda.

Väikene nõuanne suveks. Neile, kes tahaksid ühe koha peal paigal olla ja natuke raamatut lugeda.

2. juuni, 2009 Vana kaasautor

Seda sissekannet teen ma Reigi kirikust. Istun orelipuldis ja mu arvutis mängib Masaaki Suzuki Bachi Prantsuse süite, nii et hetkeks tekkis veider tunne, kui ma arvuti klahve klõbistasin, nagu oleksin ma ise see, kes mängib. Tühjale kirikule. Siin on päris õnnis, ma vaatan. Jää või elama. Väheke jahe on. Aga väljas läheb ka jahedamaks. Ja tuul tõuseb. Üks aknaruut lõgiseb aeg-ajalt, nagu põrutaks keegi akna peale. Et mis te poisid teete seal!
Asi on aga nii, et ma olen siin kirikuvahis. Või turistivahis. Sest suve algusest suve lõpuni, aga kõik me teame, kooliajast peale, et suvi algab esimesel juunil ja lõpeb 31. augustil, peetakse selle kiriku uksed lahti keskpäevast kuni kella viieni õhtul. Ja nii iga Jumala päev. Selle asja nimi on Teeliste kirik.
Aga Reigi koguduses on kirjas üldse sadakond hinge. Ja neid, kes käivad ja kes on valmis vahti tulema, on mõnikümmend. Nii et päevad tuleb ära jagada. Ja ma võtsin endale neli esimest päeva, sest olin juba siin ja mõtlesin, et miks ka mitte elus ükskord valvuriammetit proovida.
Sest mõelge ise, ja mina siin eile kiriku ees vahtra all vedeledes ja taevasse vahtides mõtlesin (sest oli väga palav päev ja kirik on veel päris külm), kui palju ennevanasti oli kõiksugu vahi- ja valvuriameteid. Ennevanasti: vene ajal. Tuletorni-, metsa- ja surnuaiavahtidest alustades. Kui alustada nendest, mida peetakse romantiliseks. Aga nendest on järel ainult surnuaiavahid. Selle härraga olen siin juba oma igapäevast valvurijuttu puhunud, sest eks me ole siin kaks vahti mõlemad. Tema käib muru niitmas. Pensionärist inimene, palju korraga teha ei tohi, kinnitab iga kord. Aga ma olen siin teist päeva, sellepärast see “iga kord”.
Jaa, need kadunud vahikohad ja valvurite pikad ööd, kui nad magasid oma koiku peal või kuulasid raadiot… ei, muide, raadio oli öösiti siis vakka. Kuulasid tuule häält väljas. Kui palju kontemplatsiooni… Kui oli. Ma ei tea.
Aga minul siin on kena küll. See on muidugi vabatahtlik töö, nagu tänapäeval öeldakse. Vanasti öeldi: armastuse töö.
Mu arvuti on orelikaane peal, nii et ma istungi organisti kohal ja asendis. Sest siin majas pole teist lauda ja tooli, kus saaks istuda. Üks väike laud all on, aga seal on turistidele mõeldud raamatud. Ja nad on täna päris hoolega käimas olnud. Kaks klassi, ühed olid suured, teised väikesed, mõlematele räägiti Gustavist, kes enda Peterburis maha lasi ja kelle auks tema isa selle kiriku ehitas. Ja näidati neile Gustavi hauda, kuhu tema pruudid tänini lilli toovat. Aga lapsi ja noori sellised lood vist väga enam ei köida. Või mina ei tea. Eks see turism ja inimeste ringivedamine üks imelik mood ole.
Aga selle looga mul ongi nimelt üks praktiline ettepanek ja nõks välja pakkuda. Rubriigist “nõuandeid suveks”. Juhuks kui Sa, armas lugeja, ei tahagi ringi sõita või ennast ringi vedada lasta mööda võõraid kirikuid, vaid tahad hoopis istuda ühe koha peal. Ja lugeda näiteks raamatut. Lehtede kahinas ja lindude laulus.  Ja kui Sul on seost mõnega meie paljudest maakogudustest, siis mõtle, miks mitte? Sest seda Teeliste kirikut peetakse mitmel pool, aga inimesi on samuti mitmel pool puudu, kuigi koguduseliikmed muidugi käivad ja on. Aga võib-olla neil oleks hea meel Sinu abikäe üle. Pealegi on töö lihtne. Seda õieti polegi. See on üks puhas hingamispäev. Mõtle selle peale.
Sest tõesti, ega siin midagi teha ei ole. Ja see on hea. Otsisin surnuaialt üles vanast ajast tuttava Klaara Amalie Piheli, kelle hing oli Issandale meelepärast, sellepärast kutsus tema ta tigeduse eest rutuste ära. Tegin sellest pilti. Ta oli nii kenasti seal võsa sees. Ja mu kingad said üleni väävlikollaseks, sest männid õitsevad. Aga üle kõige õitsevad siin Reigis praegu sirelid. Sest see on nende riik, vähemalt sellel ajal, kui nad õitsevad. Neile meeldib siin kruusasel pinnal. Ja neid on väga palju. Nende lõhn on kiriku ümber ja kirikus. Tuul kannab seda laiali ja aknaruut prõmiseb jälle. Aga varsti saab mu päev ja vahikord peetud. Homme jälle.
Aga kes tahab piltide pealt näha, et kuidas siin on, siis ma olen neid pannud üles orrisaar.blogspot.com

Tõnu Õnnepalu

Categories: Lugemine Tags:
Kommentaarid on suletud.