Esileht > Kirjanik, Kriitika > Päev Nabokovi chickiga (mitte sellega, keda arvate)

Päev Nabokovi chickiga (mitte sellega, keda arvate)

3. juuni, 2009 Daniel Vaarik

Täna ma tahaksin rääkida kahest action-luuletusest, millest üks on tegelikult osa hoopis pikemast tekstist. Mõlemat lugesin ma tegelikult tükk aega tagasi, kuid tahan teiega jagada praegu.

Esimene.

nabokov4Kunagi ammu-ammu, kui ma veel ajakirjandusüliõpilane olin, sisenesin ma Tartu Ülikooli õpperaamatukogusse, sellesse, mis asus vanas ülikooli kirikus ning hakkasin Pulleritsule referaati kirjutama. Minu lähedal seisis riiul venekeelse kirjandusega ning sealt paistis raamat pealkirjaga Vladimir Nabokov, “Stihi”.  Pean tunnistama, et sellel ajal ma isegi ei teadnud, et Nabokov üldse luuletusi oli kirjutanud. Nii et läksin uudishimulikult riiuli juurde ja avasin raamatu suvaliselt leheküljelt.

Seisin seal ühe pika minuti, mille kestel oli mul selline tunne nagu oleks raamatu lehtede vahelt hakanud kostma vaikset klaverimuusikat ja puhuma kerge tuul:

Все окна открыв, опустив занавески,
 ты в зале роялю сказала: живи!
Как легкие крылья во мраке и блеске,
 задвигались руки твои.

Под левой - мольба зазвенела несмело,
 под правою - отклик волнисто возник,
за клавишем клавиш, то черный, то белый,
 звеня, погружался на миг.

В откинутой крышке отливы лоснились,
 и руки твои, отраженные там,
как бледные бабочки, плавно носились
 по черным и белым цветам.

И звуки холмились во мраке и в блеске,
 и ропот взбирался, и шепот сбегал,
и ветер ночной раздувал занавески
 и звездное небо впускал.

Luuletuse peategelane (vihje: mitte klaver), võitis silmapilkselt mu südame ja selle esimene värss kordub vahel siiani mu peas. Tihtipeale on mul tunne nagu oleks see üks päev minu enese elust ja klaverit mängiv naine on keegi, keda ma ise olen kohanud. Loodan, et kui mu mälu kunagi vanas eas tuhmuma hakkab, siis see valemälestus ainult süveneb!

Teine.

Cristopher Logue on rohkem kui 80 aastat vana Briti luuletaja, kes võttis enam kui 40 aastat tagasi pähe, et ta tahab hakata tõlkima Iliast uuesti inglise keelde. Selles polnuks midagi erilist, kui ta oleks osanud Vana-Kreeka keelt. Mida ta muidugi ei osanud. Lisaks ei tahtnud ta Iliast lihtsalt taastõlkida nagu seda varem tehtud on, vaid tema soov oli seada see moodsa maailma rütmi ning konteksti.

Logue on muide ka niisama naljakas, näiteks lugegem seda luuletust:

London Airport

Last night in London Airport
I saw a wooden bin
labelled UNWANTED LITERATURE
IS TO BE PLACED HEREIN.
So I wrote a poem
and popped it in.

All Day Permanent Red

Aga tagasi Iliase juurde. Enamus selliseid monumentaalprojekte lõpetavad oma elu vaikselt tuhmudes mõnes sahtlis.  Kriitik Jim Lewis ütles online ajakirjas Slate selle hullumeelse tõlkeprojekti kohta naljaga pooleks: “It’s like learning of a deaf man who prepared himself to conduct Stravinsky by watching Fantasia.”

Ometi tundub, et Logue’il õnnestus saavutada midagi erilist. Tema mitmes osas ilmunud tõlge või “tõlge” on nagu MTV või Hollywoody-Homeros. Sõnadisko, kus käiv lasershow on ka eraldiseisvalt väga nauditav. Vähemalt mulle. Oli. Eks see ole ju tegelikult tõlketeoreetikutele paras pähkel nagunii, et kuidas ikkagi tõlkida mõni vana tekst tänasesse konteksti autentselt. Kas selleks peab olema vormitruu või hoopis sisutruu?

Omaette tasand on see, kuidas Logue miksib oma värssidesse sisse popkultuuri kujundeid. Näiteks üks eraldi raamatuna ilmunud osa kannab pealkirja All Day Permanent Red, mis lisaks sellele, et see kirjeldab lahinguid Trooja all, oli mõne aasta eest ka ühe huulepulga reklaamlause, mis ääristas Euroopa suurlinnade tänavaid.

Just sellest raamatust on mõned read eriti mulle mällu sööbinud (ja tegelikult nende pärast ma selle ostsingi, sest need ilmusid ühes arvustuses).

See an East African lion
Nose tip to tail tuft ten, eleven feet
Slouching towards you
Swaying its head from side to side
Doubling its pace, its gold-black mane
That stretches down its belly to its groin
Catching the sunlight as it hits
Twice its own length a beat, then leaps
Great forepaws high great claws disclosed
The scarlet insides of its mouth
Parting a roar as loud as sail-sized flames
And lands, slam-scattering the herd.

“This is how Hector came on us.”

Kui teile meeldis, siis soovitan soojalt lugeda nii seda raamatut kui ka teisi osasid Logue’i Homerosest, nagu näiteks War Music.

Categories: Kirjanik, Kriitika Tags:
  1. 22. juuni, 2009 kell 12:56 | #1

    See Logue on küll üks hää leid. Aitäh!

Kommentaarid on suletud.