Esileht > Lugemine, Luule > Vihmaatlas

Vihmaatlas

5. juuni, 2009 Kai Aareleid

Üleeile hakkas sadama ja sadas eile ja sadas täna, nüüd vist hakkab järele jääma. Ega see halb ei ole, ikka hea. Vihm kastab puid ja põõsaid, peseb tänavatelt ja kingadelt männitolmu ja vihma on lõpuks inimesele ka vaja. Aga vihm paneb ka mõtte uitama, sünnitab mõttemänge pealkirjade ja olematute raamatutega. Ei saa arugi, kui oled kirjutanud raamatuotsingusse sõna “vihm” ja saanud vastuseks peaaegu lõputu pealkirjade poeemi:


VIHMAATLAS

Vihmasadu algas

Vihmaste õhtute nukrus

Vihmapiisad

Vihmas ja tuules

Vihmas ja päikeses

Vihmavarjude vikerkaar

Vihm mere kohal

Vihmakalad

Vihmahalin

Vihm Gibraltaris

Vihm ei võõrasta

Vihm päikesega pooleks

Vihma vari

Vihma ja tähtede ööd

Vihmapiisad ja kuupaiste

Hommikune vihm

Lilled vihmas

Kollane vihm

Vihm võõras linnas

Vihmameister

Sina, mina ja vihm

Kibemagus vihm

Kallis vihm

Ainult jutumärgid on vaja juurde mõelda. Iga pealkiri loob väikese või veidi suurema kujutlus- või mälupildi ja iga lugeja saab neist veel oma maitse või meeleolu järgi loo kokku seada. Sama saab korrata teistes keeltes: “rain”, “дождь”… ja teises keeles on  jälle hoopis teine tunne.  Aga mis peamine: kõigi pealkirjade taga on raamatud.  Mõned on väga head raamatud. Julio Llamazarese “Kollane vihm”. Grishami “Vihmameister”. Venezuela novellide valimik “Vihm mere kohal”, Saul Bellow’ “Vihmakuningas Henderson”. Nii et vihm teeb toredaid asju. (Kui mõtlema hakata, siis Jaan Krossi “Vihm teeb toredaid asju” on veel eriti tore raamat.) Ja lõpuks on Isaac Asimovil lühijutt “Rain, Rain, Go Away!” (“Vihm, vihm, mine ära!”), mille järel saab sama mängu korrata näiteks sõnadega “pilv”, “tuul” ja “päike” – ning avastada, et tegelikult on vihm ikka kõige etem.

Categories: Lugemine, Luule Tags:
  1. Peep
    5. juuni, 2009 kell 21:13 | #1

    Mina prooviks ka sõna “meel”.

Kommentaarid on suletud.