Esileht > Kriitika > 20. sajandi rebane

20. sajandi rebane

6. juuni, 2009 Tarmo Jüristo
Isaiah Berlini büst Riias, mis avatakse 6. juunil Läti Rahvusraamatukogus (Anthony Stones)

Isaiah Berlini büst Riias, mis avati 6. juunil Läti Rahvusraamatukogus (Anthony Stones)

Täna täitub 100 aastat Isaiah Berlini sünnist naaberriigi Läti pealinnas. Berlin on muidugi samavõrd lätlane kui Juri Lotman on eestlane, samas see pole vähemalt meid kunagi takistanud Lotmani üle uhkust tundmast, nii et rõõmustagem siis täna koos lõunanaabritega.

Berlin on tänaseks ilmselt vast kõige tuntum eeskätt tänu oma 1958. aastal Oxfordis peetud loengule pealkirjaga “Vabaduse kaks mõistet”, mis osutus äärmiselt mõjukaks tekstiks Euroopa liberaalse mõtlemise ajaloos, tõstes Berlini John Stuart Milli kõrval üheks tähtsaimaks mõtlejaks vabaduse teemal. Berlin ise oli määratluse “filosoof” suhtes tõrjuv, eelistades oma tööd liigitada pigem “ideedeajaloo” valda, kirjeldades viimast esimesega võrreldes kui “ala, millel tegutsedes on lootus elu lõpuks teada rohkem kui selle alguses”.

Teine laialt tuntud kirjutis Berlini mahukast toodangust on teadagi “Siil ja rebane”, mille pealkiri viitab klassikalise kreeka poeedi Archilochose kuulsale mõttele “rebane teab paljusid asju, aga siil teab ühte suurt”. Berlini käsituses illustreeris see kahte erinevat võimalikku maailmanägemist – esimesel juhul vaadet maailmale kui millelegi, mis taandub ühele suurele ideele (mõtteviis, mille esindajateks oleks muuhulgas näiteks Platon, Dante, Hegel, Dostojevski ja Nietzsche), teisel juhul aga arvamust, et sellist ühte suurt ideed ei ole olemas ning selle asemel koosneb maailm paljudest erinevatest vaadetest ja kogemustest (nagu arvavad näiteks Aristoteles, Shakespeare, Montaigne, Molière, Goethe või Joyce). Sellise jaotuse järgi liigituks Berlin ise kahtlemata rebaseks.

Kui Berlini kirjutistest (mis enamuses koosnevadki esseedest või loengute üleskirjutustest) otsida ühte keskset teooriat, siis võiks see olla vast “väärtuste pluralism” – mida tihti küll aetakse segi relativismiga, mille suhtes Berlin ise aga kriitiline oli. Absoluutsete väärtuste häda oli Berlini arvates see, et nad on sageli konfliktis – täielik vabadus ja täielik võrdsus, olles küll mõlemad igati üllad väärtused ja eesmärgid, ei ole üheaegselt võimalikud. Ja kuna Berlini arvates on väärtused 100% inimlikku päritolu, ei ole olemas ka mingit välist või ülemat printsiipi, mille alusel neid omavahel kaaluda. Ning see omakorda tähendab, et meil ei ole võimalik “teada” milline väärtus on ülem või õigem – lõpuks tuleb meil lihtsalt valida.

Berlin armastas rõhutada, et ükskõik kui keerulist või kompleksset ideed peaks alati olema võimalik väljendada lihtsas ja otseses keeles. Kahtlemata oli see üheks põhjuseks miks tema loengutesse olid sageli pikad järjekorrad ning ühtlasi miks ta on nii laialt loetud ja mõjukas mõtleja nii täna, 100 aastat peale oma sündi, kui ilmselt veel ka paariks järgnevaks sajandiks.

Categories: Kriitika Tags:
  1. 6. juuni, 2009 kell 15:29 | #1

    Huvilistele teadmiseks, et Riias peetakse praegu suurt Berlini sünnipäevakonverentsi, kus astub üles terve plejaad mõjukaid mõtlejaid, lisaks mahub pidustustesse muid ettevõtmisi, nagu Berlini büsti avamine, dokumentaalfilmi esilinastus, raamatute esitlused jne. Vt. http://www.berlininriga.com/

  2. Märt Väljataga
    Märt Väljataga
    8. juuni, 2009 kell 23:51 | #2

    Berlinit võiks eesti keeles küll rohkem olla kui üks raamat, essee J. Lippingu poliitfilosoofia antoloogias ja intervjuu Vikerkaares. Osalt oli vahepeal probleem vist tõlkeõigustes ja pärijates. Eelmisel aastal kasutasin koolis õpetades üpris ohtralt ta raamatut “Russian Thinkers”. Seal on ka essee Lev Tolstoi ajaloofilosoofiast “Sõjas ja rahus”, milles Berlin tegi taas kuulsaks tolle Archilochose vana vastanduse siili ja rebase vahel. Berlin suudab seal Tolstoi ajaloofilosoofilise nihilismi täiesti usutavaks ja isegi möödapääsmatuks seletada. Omamoodi huvitav on see, et Herder, Berlini suur eeskuju ja samasugune väärtuste pluralismi eestkõneleja nagu temagi, elas samuti aastaid Riia linnas. Küllap siis Läti õhk teeb pluralistiks.

  3. 9. juuni, 2009 kell 03:59 | #3

    Väga nõus. Loen praegu tema “Roots of Romanticism”, mis on tegelikult samuti loengute transkript - ja tuleb jälle tunnistada, et väga sädelev esitlus, kus Berlin käib läbi terve plejaadi erinevaid valgustusajastu ja romantismiaja mõtlejaid ja kuigi tema seisukohtadega ei pruugi alati nõustuda on need siiski vaieldamatult huvitavad ja mõtlemapanevad.

Kommentaarid on suletud.