Esileht > Blogindus, Kirjanik, Tõlkimine > “Rahutuse raamat” kui protoblogi?

“Rahutuse raamat” kui protoblogi?

26. veebruar, 2009 Vana kaasautor

Vana ise ka...

Vikerkaar 1995, nr. 11

Vikerkaar 1995, nr. 11

Et Pessoa kohe siin blogi alguses jutuks tuli, tunnen kohustust reageerida. Jaa, see vana Pessoa! Ja tema “Rahutuse raamat”, mis mindki kord väga inspireeris ja millest ma mõned katkendid ka eesti keelde tõlkisin (prantsuskeelsest väljaandest). Need ilmusid tookord Vikerkaares. Käisin praegu pööningutoas ja otsisin selle Vikerkaare üles. Number 11, 1995. Aeg lendab. Neliteist aastat juba. Pole mul selle tõlke failigi enam alles. Failid kaovad. Vaatasin, kas ehk on see asi Vikerkaare arhiivis üleval, aga seal on ainult ajakirja sisukord. Minu arust võiksid need vanad Vikerkaared küll netis üleval olla, sest inimestel pole tänapäeval alati pööningut ja kes see viitsib neis tolmustes virnades lapata. Aga ju vist on mingid autoriõiguse asjad ka takistuseks. Ausalt öeldes täitsa ära tüütavad need autoriõigused, kui nad elule igal pool jalgu jäävad. Mina küll toetan piraatlust, kui inimesed midagi lugeda tahavad. Milleks neid asju siis kirjutatud on. Ja Pessoa näiteks ei saa niikuinii enam sentigi, nagu ta ka elu ajal ei saanud…
Muide, jah, huvitav, kas ta oleks oma “Rahutuse raamatu” märkmeid blogisse üles pannud, kui oleks saanud. Ei tea. Täitsa võib olla ja täitsa võib mitte olla. Selles mõttes oli see tema kirjutamine küll nagu enamus blogimist, et ega seda tõesti keegi ei lugenud. Elu ajal ilmus tal ju ainult natuke luuletusi siin ja seal ajakirjades, üks omakirjastatud ingliskeelne raamat ja eriti muud vist polnudki. Kõik läks sinna kuulsasse kasti, mis huvipuudusest hoolimata alles seisis (erinevalt failidest oli käsikirjadel kalduvus säilida) ja kust siis mitukümmend aastat hiljem, kui tekkis omamoodi Pessoa-buum, uurijad ja väljaandjad neid pabereid välja õngitsema, dešifreerima ja järjekorda panema hakkasid. “Rahutuse raamatki”, millest Pessoa elu ajal ilmus vaid paar väikest katket, on selline tagantjärele tehtud kompilatsioon. Mis loob tänastele väljaandjatele tõesti vabaduse: seda võib avaldada ükskõik mis mahus, kartmata reeta autori tahet, mis niikuinii on meile tundmatu.
Mõtlesin minagi siis neliteist aastat tagasi, et võiks ju eesti keeles ilmuda ka mingi suurem kogus seda “Rahutuse raamatut”, aga sinnapaika see mõte jäi ja ega ma ei teagi… Kõigi nende suurte, aga samas mitte just väga rahvalike teostega on see asi, et nende eesti keelde tõlkimine on nii suur töö ja nende võimalikud lugejad enamasti loevad niikuinii ka võõrkeeltes, et ei teagi, kas see ikka tasub vaeva… Nagu siingi näha: eesti keeles mitte olemas olek pole lõpuks takistus eesti lugeja jaoks. Sama olen mõelnud näiteks tolle Prousti suurteose kohta, millest ju tükke on ilmunud. Aga et kõik köited, millest kõik ei ole pealegi ühe huvitavad… Jällegi tohutu töö… Samas, tean siiski ka mõnda inimest, kes mu tõlgitud “Taasleitud aja” on läbi lugenud. Nii et eks ta ole. Võib, aga ei pea.
Lõpetuseks aga siiski, et blogi külalised, kellel pole pööningut vanade Vikerkaartega või kelle pööning on liiga külm, et neid sinna otsima minna, aimu saaksid, millest üldse jutt käib, trükin siia ümber väikese näite Lissaboni väikeametniku (nagu oli ka Pessoa ise) Bernardo Soaresi ülestähendusest, või olgu minu pärast blogist, ja tõesti, ma vaatan taas, et temas (Pessoas, Soares oli õieti semi-hetereonüüm, nagu peenelt öeldakse, peaaegu “Pessoa ise”) on ikka midagi väga meieaegset, tõesti, nii võiks kirjutada (kui tal jätkuks sarnast ausust, see tähendab, annet) mõni tänane blogija:

(Fragment nr. 12, kuid eri väljaannetes võivad need numbrid varieeruda)

Ma kadestan – teadmata küll hästi, kas ma ikka päriselt kadestan – inimesi, kellest võiks kirjutada biograafia või kes võiksid ise selle kirjutada. Nendes laialihargnevates muljetes, mille vahel pole sidet – ja ma ei tahagi, et oleks – jutustan ma ükskõikselt oma faktideta autobiograafiat, oma eluta lugu. Need on mu pihtimused, ja kui ma neis midagi ei ütle, siis sellepärast, et mul pole midagi öelda.
Mida võikski jutustada huvitavat või kasulikku? Seda, mis meiega on juhtunud, tähendab, mis on juhtunud kõigiga, või siis just seda, mis on juhtunud ainult meiega; esimesel juhul pole see uus ja teisel juhul jääb arusaamatuks. Kui ma kirjutan, mis ma tajun, siis ma leevendan tajumise palavikku. See, mis ma pihin, ei paku huvi, sest miski ei paku huvi. Ma teen maastikke sellest, mis ma läbi elan. Ma annan oma tajudele puhkust. Ma mõistan suurepäraselt naisi, kes kurvastusest koovad pitsi, ja neid, kes heegeldavad sellepärast, et elu on olemas. Mu vana tädi ladus õhtud otsa pasjanssi. Need pihtimused on minu pasjanss. […]
Elada on heegeldada võõrastest kavatsustest. Siiski, sel ajal, kui heegeldustöö edeneb, jääb meie mõte vabaks, ja kõik võluvad printsid võivad vandlist heegelnõela kahe piste vahel jalutada oma nõiduslikes parkides. Asjade heegeldamine… Lüngad… Eimiski…

Tõnu Õnnepalu

Kommentaarid on suletud.