Esileht > Kirjanik, Kriitika > Kopenhaageni paberid

Kopenhaageni paberid

9. juuni, 2009 Kai Aareleid

Michael Frayn ja David Burke “The Copenhagen Papers” (2000/2003)

Michael Frayn ja David Burke “The Copenhagen Papers” (2000/2003)

Mäletate Briti kirjaniku Michael Frayni näitemängu “Kopenhaagen”, mis rääkis Saksa füüsiku Werner Heisenbergi reisist Kopenhaagenisse oma taanlasest kolleegi ja sõbra Niels Bohri juurde? (Aasta oli 1941, Taani oli Saksa okupatsiooni all, Heisenbergist oli saanud natsi-Saksamaa tuumaprogrammi üks juhte.) Näidendit, mida ka meil 2002. a. Draamateatris mängiti, Ain Lutsepp ja Guido Kangur vastavalt Heisenbergi ja Bohrina? Näidendit, mille üks olulisi teemasid oli mälu ja ajalooliste materjalide arusaamatu vastuolulisus? Hüva. Umbes paar aastat pärast näidendi edukat esmalavastust Briti Rahvusteatris (1998) kirjutas Frayn koos näidendis Bohri osa mänginud näitleja David Burke’iga raamatukese “Kopenhaageni paberid” (The Copenhagen Papers, 2000), mis küll esialgu kandis teist pealkirja, ent sellest hiljem.

Vastupidiselt sellele, mida lähteandmete põhjal arvata võiks, et räägi “Kopenhaageni paberid” näidendi lavalejõudmisest ega tutvusta ka selle ajaloolist tausta, mis oleks küll väga põnev, eriti dokumentide valguses, mille Niels Bohri arhiiv 2002. a. lõpuks avalikustas (Bohri saadetud ja saatmata kirjad Heisenbergile). “Kopenhaageni paberid” on omaette väike lugu sellest, mis näidendi järel päris elus juhtus. Nagu peenes kirjas alapealkiri raamatu kaanel lubab, on tegu “intriigiga” ja tabavamat määratlust olekski raske leida.

Intrigeeriv on juba loo lähtepunkt. “Kopenhaageni” etendused Briti Rahvusteatris hakkavad lõpusirgele jõudma, kui Fraynile saabub ühel päeval kummaline pakk. Selles on raskesti loetavas saksa keeles kirjutatud kolletanud leheküljed, mis tulid aastate eest välja ühe maamaja põrandalaudade alt ja näivad heitvat uut valgust “Kopenhaageni” kesksele mõistatusele: mis siis ikkagi 1941. aastal Kopenhaagenis juhtus, miks Bohri ja Heisenbergi sõprus karile jooksis? Just nimelt näivad heitvat uut valgust, sest tegelikult kujutab kogu saksakeelne tekst endast niivõrd veidrat umbluud, et võimalusi on täpselt kaks: kas on tegu lihtlabase tüssamisega või siis on tekst kirjutatud koodis…

Isegi kui “Kopenhaageni paberite” lugeja saab vastuse, kumma võimalusega selles loos  tegu, juba enne 30. lehekülge (napist 129-st), jääb õhku hoopis olulisem küsimus inimliku kergeusklikkuse piiridest ja anatoomiast. “Kopenhaageni paberid” näitab ilmekalt, et inimene, eriti selline inimene, kes on mingist ideest sisse võetud, suudab uskuda peaaegu kõike, mis tema teooriat toetab. Koguni nii, et mida pöörasem lugu, seda usutavam see talle näib. Peale selle on taolisse inimesse justkui sisse ehitatud soov, et salapära jätkuks (või et jätkuks mäng või muinasjutt, nimetatagu seda kuis tahes) – ühesõnaga, et kujutlusvõimele endiselt toitu jätkuks.

“Kopenhaageni paberite” lugu esitatakse vaheldumisi väljamõeldise autori ja sellesse väljamõeldisse uskuja vaatepunktist. Kui uskuja sees elab soov uskumist jätkata, siis oma sõltuvus on ka vastasel, kes ta õnge suutis võtta: tema ihkab maailma, mida teine usub, üha edasi luua, täiuslikumaks ehitada. Tal on selle maailmaga suured plaanid. Nii ühte kui ka teise sõltuvusse on justkui sisse kirjutatud valus kukkumine.

On uskuja ning see, kes teda uskuma paneb. Vähemalt alguses. Aga siis korraga pole enam nii kindel, kes keda petab. Kuni ühel hetkel tõmmatakse vaip ka lugeja jalge alt: kas see üldse ongi lugu alttõmbamisest ja altminekust, on ta ühel hetkel sunnitud endalt küsima. Või kujutab lugu ise alttõmbamist lugeja suhtes? Meenub too kuulus paradoks valetajast, kes ütleb et ta valetab, ning see jääb peaaegu raamatu lõpuni kõhklusena hinge närima, sest selles loos on valetajaid rohkem kui üks. Kes siis ikkagi naerab viimasena, kas üks tegelane teise üle või mõlemad… hoopis lugeja üle? Üks “Kopenhaageni paberite” osapooltest ütleb: “Kui maa korra su jalge all värisenud on, tunned seda värinat veel tükk aega tagantjärele…” Sama juhtub ka lugedes. Paned “Kopenhaageni paberid” lugemise pahepeal silmili lauale, pilk langeb taagakaane nurgas seisvale žanrimääratlusele: fiction. Ja see pidi olema lugu päris elust. Kas ongi? Just lugemise ajal on tunne, et pärast “Kopenhaageni pabereid” ei suuda vist tükk aega midagi uskuda. Ei kirjasõnas ega elus. Ei teagi, kummas rohkem.

Õnneks läheb uskmatusetunne raamatu lõpuks üle. Selleks ajaks, kui jõuab kätte epiloog, milles märgitakse, et tuues lugejate ette näite iseenda valiknägemisest oli kirjutajate eesmärk nii-öelda rahvavalgustuslik, on kätte jäänud ennekõike Üks Paganama Hea Käänuline Lugu. Ja ikkagi, väga võimalik, et nii hea on too lugu nimelt sellepärast, et pärineb elust enesest. Selliseid anekdootlikke juhtumusi kergeusklikkusest, selliseid passusi kirjutamise lõksudest, kirjaniku kiiksudest (näiteks: mis on kirjaniku üks esimesi mõtteid seoses uute “dokumentidega”? Vastus: “…mulle tuli pähe, et sellest loost /…/ saaks ühe kena väikese raamatu”), aga ka mõtteid sellest, mis toimub etenduse ajal näitleja peas ja mis hoiab teda käigus kõik need 211 pikka etendust – selliseid asju nii naljalt välja ei mõtle.

Mis puutub pealkirjasse, siis ilmus “Kopenhaageni paberid” 2000. aastal kõigepealt pealkirja all “Celia saladus” (Celia’s Secret). Nimemuutuse tagamaid võib vaid aimata, aga pole kahtlust, et uus pealkiri lihtsalt on parem. Oleks parem ka ilma “Pinocchio paberiteta”, mille see meelde toob. Huvitav, “Celia saladus”  kui pealkiri võinuks ju seostuda “Doktor Honigbergeri saladusega”, aga vaat ei seostunud, see näide on täiesti otsitud. Pigem meenusid kõiksugu “Saladused” ja “Pihtimused”, täiesti teine maailm.  “Celia saladuse” nimeline raamat oleks vähemalt minul küll just pealkirja pärast võinud avastamata jääda. Hea, et seda ei juhtunud, aga vaat milline jõud on teinekord lihtsalt pealkirjal.

Categories: Kirjanik, Kriitika Tags:
Kommentaarid on suletud.