Esileht > Ajalugu, Kriitika, Uudisteos > Littell ja Degrelle

Littell ja Degrelle

12. juuni, 2009 Marek Tamm
Jonathan Littell, "Le sec et l'humide" (2008)

Jonathan Littell, "Le sec et l'humide" (2008)

Jonathan Littell (s. 1967) on Ameerika päritolu prantsuse kirjanik, kes suutis ühe romaaniga panna endast kõnelema kogu maailma kirjandusavalikkuse. 2006. aastal ilmunud Les Bienveillantes (otsetõlkes “Heategijannad”, täpsemalt “Eumeniidid”) on romaan, mis esitab 894 leheküljel ühe väljamõeldud tegelase, endise SS-Obersturmbannführer‘i, nüüdse Belgia pitsivabrikandi, Maximilien Aue esimeses isikus kirjutatud mälestused. Raamat pälvis Prantsusmaal Gouncourt’i auhinna ja on tänaseks ületanud juba mitmed keelepiirid. Eesti keeles on sellest kirjutanud hea ülevaate Tõnu Õnnepalu ajakirjas Vikerkaar.

Paar aastat hiljem, 2008. aasta kevadel üllitas Littell uue raamatu, essee “Kuiv ja niiske” (Le sec et l’humide), mis heidab ootamatut valgust Les Bienveillantes‘i sünniloole. Nagu autor tagakaanel tunnistab, kirjutas ta selle essee 2002. aastal, kui tegi eeltööd oma mahukale romaanile. “Kuiv ja niiske” on tervenisti pühendatud kurikuulsa Belgia kollaborandi ja natsliku väejuhi Léon Degrelle’i mälestusraamatule “Venemaa sõjakäik” (La campagne de Russie, 1949). Littelli eesmärk on eritleda saksa ajaloolase Klaus Theweleiti pakutud analüüsimudeli eeskujul, kuidas Degrelle konstrueerib oma mälestustes maailma, mille ta samastab tegelikkusega. Littell ütleb raamatu keskel, et mõtles esialgu panna selle alapealkirjaks “fašistliku diskursuse anatoomia”, mis võtab tema ettevõtmise kahtlemata kõige täpsemalt kokku.

Littell lahkab väga oskuslikult Degrelle’i kinnismõttelist ja poeetilist kujutlusilma, mida iseloomustab sügavalt binaarne loogika. Nagu osutab raamatu pealkiri, tugineb Degrelle’i retoorika ennekõike vastandusele kuiva ja niiske vahel: muda ja vihm on need, mis päästavad kommunistid Hitleri armee käest, libedus ja jälkus on omadused, mis iseloomustavad barbareid, kellega Degrelle’i juhitud Valloonia vabatahtlikud peavad võitlema.

On selge, et Maximilien Aue tegelaskuju võlgneb palju Degrelle’ile, kes väitis ennast muide samuti SS-Obersturmbannführer’iks, kuigi ametlikku kinnitust selle kohta pole. Eesti lugejale muudab selle huvitavaks tõsiasi, et Degrelle on üks tähtsamaid natsi sõjaväeülemaid, kes on olnud Eestiga seotud. Tema juhitud SS-rünnakbrigaad “Wallonien” lõi kaasa mitmetes Eesti alal peetud lahingutes 1944. aasta suvel. Oma mälestustes ei pühenda ta oma Eesti-seiklustele väga palju ruumi ega heroiseeri kuigivõrd oma eesti rindevendi, ent ilmselt siiski piisavalt, et raamat tõlgiti suure eduga 1996. aastal eesti keelde. Tõsi, veidral moel on tõlge tehtud saksa keelest ja see on saanud pealkirjaks “Kadunud leegion”.

Veidi täpsemat aimu Degrelle’i ideoloogiast saame aga ajalehest “Meie Maa”, mis avaldas 15. augustil 1944 Degrelle’i pöördumise eestlaste poole. Seda tasub siinkohal osaliselt tsiteerida, sest säärast mõtteviisi võis kuulda uuesti Lihula monumendi püstitajate suust:

"Meie Maa" (15.08.1994)

"Meie Maa" (15.08.1944)

Sel tunnil, mil enamlus eriti ohustab Eesti pinda, on kõikide Euroopa maade kohuseks kaitsta seda pinda, mis on ajalooliseks kultuuripiiriks meile kõigile. Eesti teab, et tema saatus puudutab kogu Euroopat, võideldes Eesti pinna eest, kaitseme ka oma kodumaad. (…)

Enam kui tol ajal kuulume praegu ühte ühises töös rahvussotsialistlikus vaimus ühinenud Euroopa eest. Ühinenuna enamliku barbaarsuse tagasilöömiseks. Et eesti rahvas teaks, et ta ei seisa üksinda selles kõigi germaani rahvaste pühas võitluses, täidame meie kõik, Führeri vabatahtlikud sõdurid, viimseni oma kohust, et rajada õnnelikku tulevikku mitte üksnes Eestile, vaid ka kogu Euroopale.

Eesti marurahvuslastele on Degrelle tänaseni suurmees, keda sageli eeskujuna esile tõstetakse ja kelle mälestust põlistab 2006. aastal Sinimägedesse rajatud mälestusmärk Belgia ja Hollandi SSlastele. Vähem on räägitud sellest, et Belgias mõisteti Degrelle juba 1945. aastal reeturina tagaselja poomissurma. Elades redus, ent heal järjel Hispaanias, jäi Degrelle kuni oma elu lõpuni 1994. a. veendunud Hitleri-kummardajaks, kes armastas meenutada Führeri tunnistust, et kui tal oleks olnud poeg, siis soovinuks ta näha teda Degrelle’i sugusena. Ma loodan väga, et millalgi tõlgitakse eesti keelde Littelli Les Bienveillantes, et see natslik kujutlusilm jõuaks eesti lugejale kogu oma eredas jäleduses pärale.

P.S. Neile, kes mõistavad prantsuse keelt, lisan ühe ilmeka videonäite Degrelle’i fašistlikust kõnekunstist, mida kannab kahetsus, et hitlerlik Uus Euroopa, kus valitsenuks valge rass, jäi sündimata:

  1. Tiit Aleksejev
    Tiit Aleksejev
    12. juuni, 2009 kell 15:30 | #1

    Nonii, Marek, torkisid kepiga herilaspesa ja varsti hakkavad Sturmgewehrid tuld andma. Belgias muide peaksid Degrelle’i teosed seniajani keelatud olema. Huvitav on veel see, et Sturmbrigade “Wallonien’i” Brüsseli värbamispunkt, mille ukse kohal rippus loosung “Euroopa nimel” asus sõna otseses mõttes kiviviske kaugusel EL-i Komisjoni peahoonest, mille fassaadil võib aeg-ajalt näha sarnase sisuga loosungeid. Igasugused paralleelid mõistame me muidugi rangelt hukka. Tõe huvides olgu aga öeldud, et mälestusmärk, mis 2006 a. Sinimägedesse püstitati, ei ole pühendatud ainuüksi Belgia ja Hollandi Relva SSlastele. Kuigi nende mälestust põlistab see samuti.

  2. Peep
    14. juuni, 2009 kell 15:55 | #2

    Kuna raamatut pole veel tõlgitud, peaksin õigupoolest näpud paigal hoidma, kuid sa Marek puudutad asju, mida minu meelest käsitletakse ikka ja jälle ajaloost valikuliselt väljarebituna. Katsun vältida oma tihti korduvat viga, mis seisneb selles, et mistahes teemal sõna võttes kipun ma alustama Sumerist või Eesti puhul Billingeni katastroofist. Ideoloogiate ja inimsaatuste puhul ei saa siiski kõrvale jätta nende ajaloolist paigutust. Toodud Degrelle’i pöördumise tekst on nii universaalne, et asendades selles vaid mõned sõnad kõlbavad need iga oraatori suhu, ükstaskõik millele üles kutsutakse. Kui asendada ka kohamääratlus Euroopa, on see kasutatav üle maailma iga üleskutse puhul. Ja seda tehaksegi pea iga jumala päev. Tõnu on oma Vikerkaare kirjutises väga tähelepanuväärselt arutlenud mõrtsuka ja ohvri suhete üle ja see teema ei lõpe kunagi, sest mõrtsukatel ja ohvritel pole lõppu näha. Mis puutub aga Eestisse, siis seoses viimase sõjaga unustatakse lausa meelega ära kõige põhilisemad tõsiasjad. Esiteks. Eesti riik ei algatanud ei otse ega kaudselt mingeid tapatalguid. Teiseks. Ei Eesti riigist ega rahvast ei lähtunud mingit inimvaenulikuks osutunud ideoloogiat. Siin pole tegemist sellega, et Eesti on väike ja polegi võimeline suuri jõledusi korda saatma. Suured jõledused on alguse saanud palju pisematest inimkooslustest kui seda on armas eestirahvas. Just seepärast ei laula ma kunagi kaasa meie hümni rida:”…mis iial ette võtad Sa…” Kuna mingit erijäledust pole Eesti senimaani ette võtnud, peab Eesti ühiskonna üldises meelsuses olema midagi, mis väldib jõleduste massiliseks muutumist. Mul ei tule ette, et seda midagit oleks innukalt otsitud või sõnastada püütud. Muidugi on iga rahvuse hulgas igasuguseid tegelasi, kes teatud tingimustel muutuvad teistele surmavalt ohtlikuks. Pealekaebamishaiguse põdeja on ühtedel tingimustel kahjutu külanapakas ja teistel tingimustel ohtlik kaasosaline mõrvas. Mitte kunagi ei tohi unustada seda, KES lõi tingimused massilisteks jõledusteks. Mul pole mingit alust kahelda, et Eestis leidus ja leidub ka praegu nii veendunud natse kui staliniste, aga ühikonna loomulikes tingimustes puudub neil lihtsalt võimalus massimõrvade korraldamiseks. Sama vähe kui eelmisi, leidub Eestis ka marurahvuslasi selle sõna otseses tähenduses ja ka need on ühiskonna loomulikes oludes pigem külanarrid kui ohtlikud tegelased. Seoses eestlaste teenimisega Hitleri vägedes tahan rõhutada kahte asja. Esiteks. Millised ka olid eri inimeste puhul sinna sattumise asjaolud, siis kohe päris kindlasti ei olnud valdaval enamusel selleks tohutu ind teenida Hitlerit, valget germaani üritust ja kogu seda rassistlikku jaburust. Teiseks. Kui kellelegi tundub, et liiga palju räägitakse ja kirjutatakse saksa poolel sõdinutest, siis tuletan meelde, et 50 aastat ei saanud keegi sellest avalikult iitsatadagi. Et asjaga seotud lõpuks sõna said on ju vaid asjade loomulik tasakaalustumine. Kui mõelda ka ühepoolsele 50 aasta pikkusele ülistuslaulule, siis polegi nii üllatav, et teinegi pool tahab neist jubedatest sündmustest vähemalt midagigi hingeravivat leida. Kas keegi julgeb tõsimeeli väita, et Sinimägedes sõdisid eestlased teadlikult selle eest, et natsid saaksid Kloogal juute tappa. Lõpetuseks ütlen, et keegi meist ei tea, kuidas me ise oleks tollastes olukordades käitunud ja ei tea ka seda, kuidas käitume tulevastes olukordades. On vaid suurem või väiksem tõenäosus, et vaat nõnda.

  3. 14. juuni, 2009 kell 18:15 | #3

    Peep, nimelt nende asjade pärast mida Sa oma kommentaaris ridamisi välja toon on Litelli raamat tähtis ja tuleks tõesti ka kiiremas korras eesti keelde tõlkida.

  4. Peep
    14. juuni, 2009 kell 22:49 | #4

    Suurepärane. Pall on tagasi Mareki väravas. Ma mõtlen tõlkija leidmist ja kirjastamist.

  5. tauno
    17. juuni, 2009 kell 09:11 | #5

    mis on kirjastaja töö kõige lihtsam külg? kindlasti see, et leida lõputu palju häid ja/või olulisi raamatuid ja neid “tegema” hakata. aga tegelik kunst on see ka maha müüa nii et 30 ja enam % ei pea alla hindama

  6. 17. juuni, 2009 kell 15:51 | #6

    Noh, õnneks pole Varrak kunagi seda joont ajanud, et iga nende nime alt ilmuv tiraaž peaks tingimata kohe ja ilma allahindluseta läbi müüdud saama, vaid on sageli lähtunud just nimelt pigem headusest ja olulisusest.

    Aga ka selle nurga alt vaadatuna ei peaks “Les Bienveillantes” olema väga halb kandidaat - mujal Euroopas (eeskätt muidugi Prantsusmaal, kus Litelli raamatu kordustrüki tarbeks läks käiku järjekordse Harry Potteri jaoks varutud paber) on tegu ikkagi tõsise bestselleriga. On muidugi hea küsimus kas ja kuidas Eesti lugeja leiab, et raamatu teema ka tema kodumaa ja rahva minevikku puudutab - selles osas jään ma ennustuse võlgu.

  7. 17. juuni, 2009 kell 23:15 | #7

    Ma ise olen tegelikult seda meelt, et kõnealune Littelli romaan ilmub eesti keeles siis, kui leidub tõlkija, kes on valmis ja suuteline seda eestindama; see pole tekst, mille seltsis on iga inimene valmis aasta või kaks igapäevaselt elama, rääkimata sellest, et ta seab tõlkijale väga kõrged nõudmised. Mäletan, et kohtusin paari aasta eest ühe norrakaga, kes oli äsja lõpetanud “Les Bienveillantes’i” tõlke norra keelde — tema nägu kõneles iseeenda eest… (Ja ta lubas tõesti, et midagi sellist ta enam oma elus ette ei võtaks.) Suurt segadust on muide olnud raamatu inglise tõlkega; esimese versiooni praakis Littell välja, nii et kellegi suur töö läks sisuliselt prügikasti, praegu peaks töös olema uus tõlge. Kusjuures ilmselt on tegemist võimatu ülesandega, sest sünnilt ingliskeelse inimesena on Littellil paratamatult keeruline leida oma prantsuskeelse teose adekvaatset inglise tõlget; ainus variant oleks, kui ta ise selle tõlgiks, ent sellest on ta mõistetavatel põhjustel loobunud.

  8. ajaloolane
    25. september, 2011 kell 11:32 | #8

    Ajalugu kipuvad kirjutama võitjad. Kunagi 70-te alguses näidati Eesti NSV televisioonis saadet, kus tõsimeeli püüti kellegi hammastekaardi põhjal tõestada, et Hitler oli inimsööja.
    Lõin aasta hiljem lahti J. Tarle raamatu Napoleon, kus selgus, et inglased levitasid jutte, nagu olnuks Napoleon inimsööja.

    Nürnbergi protsess oli ju justiitsroim. Kas on mingi oluline vahe restauraatorite poolt hukatud Marssal Neyl või mõnel saksa kindralil, kelle süü on niisama tuvastamata?

    Miks üldse tekkis natsionaalsotsialism ? Tuletame meelde, et enne seda oli ammu olemas kommunistlik liikumine, mis oli endale eesmärgiks seadnud maailmarevolutsiooni ja selle keskmeks Euroopas pidi saama Saksamaa. 1924.a. üritatigi seal revolutsiooni teha. Nii on natsionaalsotsialism tekkinud saksamaal vastukaaluks saksamaad ähvardavale kommunismiohule. Kommunistidelt võeti ära nende relvad sotsialismi propageerimisega rahvuslikul moel.

Kommentaarid on suletud.