Esileht > Eesti kirjandus, Elulugu, Kirjanik, Päevik > Kroonlinna päevik

Kroonlinna päevik

17. juuni, 2009 Kai Aareleid


“Kui sõita Peterburi jõesadamast väikese aurikuga lääne poole, hakkavad mere luitunud siidkangast varsti kerkima alguses silmale peaaegu nähtamatute tornide, tehasekorstnate ja kõrgete ehitiste kontuurid. Tuhmkuldselt särab suurima kiriku kuppel. See on Kroonlinn, kaugelt vaadatuna. /…/ Peeter Suure rajatud sõjasadam on endise Retusaari idaosas, kaks ruutversta pindalalt ja müüridega ümbritsetud. /…/ Selge ilmaga on näha nii Soome lõunarannik kui Peterburi kuldselt küütlevad kuplid…” Nii kirjeldab Kroonlinna Aino Kallas oma Koidula-eluloos “Tähelend” (“Tähdenlento”, 1915, täiendatud trükk 1935; e.k. 1918 (Tuglase tõlge) ja 1999 Ants Paikre tõlge, millest ka eelnev tsitaat).

Koidula

Koidula mälestustahvel Kroonlinnas

Mitmetest võõramaa linnadest saab eesti keele, kirjanduse ja kunstiga seoses mõelda, mida kõike need omaaegsed parnassid meile on andnud. Vähe on aga linnu, mis seostuvad eelkõige sellega, kelle või mille nad meilt on võtnud. Suurem osa kooliskäinud eestlasi mäletab, et Kroonlinn võttis meilt Koidula, nii otseses kui ülekantud tähenduses. Nii mõnigi kaasmaalane peab nüüd vajalikuks Peterburi sattudes ette võtta omamoodi palverännaku Kroonlinna, eriti pärast 2000. aastat, mil Koidula kunagise kodumaja seinal Vladimiri kiriku lähedal asub tagasihoidlik kakskeelne mälestustahvel. Tõsi, Kroonlinnaga seostub eestlasel muudki: Peeter Esimese rajatud merekindlus, admiral Bellinghausen, M.J. Eiseni pastoriaastad, Kroonlinna null, Balti laevastiku baas… Ning Kroonlinn on huvitav sihtkoht juba ainuüksi sellepärast, et nõukogude ajal sinna naljalt ei pääsenud. Ja siiski: ka Koidula.

Aino Kallase Koidula-elulugu Tähelend

Aino Kallase Koidula-elulugu "Tähelend"

Koidula põrm puhkab juba ammu Metsakalmistul ja käegakatsutavatest asjadest ongi tegelikult jäänud ainult see üpris uus tahvlike, aga sellest hoolimata läheme sinna midagi otsima, tahame näha, missugune siis ikkagi oli see traagiline linn, mille vastu Koidula oma Tartu, oma Eesti, äkitselt ja näiliselt kergekäeliselt vahetas. Linn, kus tema täht enam särada ei suutnud ja üsna argiselt hääbus, nagu Aino Kallas oma raamatus näitab. (“Nõnda niriseb /…/ argipäeva hall liiv… üle pidupäeva jaoks loodud hinge.” ) Kallase lähenemine Koidula saatusele on varjamatult ilukirjanduslik: ta joonistab välja üsna selge saatusekaare ja tungib oma tõlgendustes jõudsalt psühholoogia, et mitte öelda psühhoanalüüsi haprale pinnasele, tunnistades ka ise, et on valinud vaid tõe ühe poole. On igati loomulik, et Kallast kui Eestiga lähedalt seotud naiskirjanikku ei jätnud Koidula kuju ja saatus ükskõikseks.

Karl Mihkla Lydia Koidula elu ja looming

Karl Mihkla "Lydia Koidula elu ja looming"

Karl Mihkla oma 1965. aastal ilmunud käsitluses “Lydia Koidula elu ja looming” juhib küll tähelepanu sellele, et oma Kroonlinna ajajärgul (1873 kuni surmani 1886) kirjutas Koidula nii mõnedki koduigatsusest kantud küpsed luuletused, näiteks “Igatsus” (“Miks ep ma otsisin võõralta ilu…”), “Puhtad pihud”, “Sinu külge”, “Enne surma – Eestimaale” – ent tõsiasjad on nii Koidula Eestist lahkumine, nii see, et maapaos kirjutatud teosed jäid tema eluajal Eestis suhteliselt tundmatuks kui ka lõpuks see, et laulik, kelle soov oli heita unele isamaa rüppe, suri võõral maal ja puhkas kuus aastakümmet võõras mullas.

Huvitava ja ilmselt üsna tõepärase nägemuse sellest, mis siis õieti Koidulaga juhtus või viltu läks, on esitanud Jaan Undusk 2001. a. Päevalehes ilmunud artiklis “Kuninganna Koidula ja tema pagendus”: “Pole vist olnud teist isikut, kelle füüsiline lahkumine Eestist oleks jätnud nii masendava mulje,” märgib Undusk. “Rahvas vaikis. Kuninganna oli maalt lahkunud. /…/ Koidula saatus annab mõista, et mõnikord on kõige tähtsam lihtsalt paigale jääda.”

Aga ikkagi: Koidula jäljed. Nagu öeldud, tegelikkuses võib Koidula jalajälgi Kroonlinnas vaid kujutleda. Kus ta astus, mida ta nägi, mis talle ses ümbruses tõeliselt muljet avaldas või teda vapustas ning mida ta tegelikult tundis –nii mõndagi sellest mosaiigist saab kokku panna tema kirjadest kodustele ja sõpradele – aga väga palju jääb ometi varjule. Isegi kui teame, mis juhtus, ei tea me, mida nägid Koidula silmad – ilma kirjadele omase ajastu retoorikata, kui selline asi võimalik on. Ainokallaslik “Kroonlinna päevaraamat” on puudu – võimalik, et seniste ja tulevaste Koidula-uurijate õnneks.

*

Kroonlinn

Sügis. Kroonlinna tühjus.

Esimest korda käin Kroonlinnas talve hakul. Meie päevil saab Kroonlinna väikese auriku (või talvel jäätee) asemel mööda vastremonditud tammi. Vaade on natuke teine kui Aino Kallase kirjelduses: lisandunud on paneelmaju, korstnaid, kraanasid. Nii nagu Kallase kirjeldus omakorda erines sellest, missugust pilti võisid omal ajal näha Koidula silmad – näiteks uhket bütsantsi stiilis Mere katedraali, mille kuppel tõepoolest juba eemalt linna üle valitseb, Koidula ajal veel ei olnud). Külmal, niiskel ja hallil aastaajal, kui laiadel tänavatel lõõtsub lõputu tuul ja inimesi on vähe, ei ole väga raske kujutleda, mis pani Koidula juba esimesel maapao aastal kirjutama: “Ma tahtsin surra igatsusest esimese poole aasta pärast” või: “Meri ja taevas – muud mul ei ole!”. Õigupoolest pole sellises ilmas ja valguses raske kujutleda mistahes liiki igatsust. Selleks pole isegi tarvis Kroonlinna, piisab täiesti eemal udus laiuvast Peterburist, tean seda omast käest.

Teist korda tulen varasuvel, täna, ja lasen end kodakondsetel mälestustahvli all pildistada. Et on ikka käidud ja nähtud. Iseenesest ju lapsik. Aga paar head külge sel siiski on: ka mõned möödakäijad aeglustavad sammu ja jäävad tahvlit lugema, mõõdavad meid pilguga, sosistavad omavahel, vangutavad pead. Ja minul on uhke tunne. Uhke ja trotslik ja salaja liigutunud ka. Võib-olla sellepärast tasuski tulla, võib-olla sellepärast me tulemegi?

(Päevikusissekanne Kroonlinnas 13.6.2009)

Categories: Eesti kirjandus, Elulugu, Kirjanik, Päevik Tags:
Kommentaarid on suletud.