Esileht > Ajalugu, Luule > Kaunis kauge aja luule

Kaunis kauge aja luule

17. juuni, 2009 Vana kaasautor

Andres Allan, "Öötrükid" (2009)

Andres Allan, "Öötrükid" (2009)

Loen see suvi ainult luulet. Vähemalt siiamaani. Jaa, suvel sobib muidugi hästi lugeda ka pikki vene romaane, õunapuu all või verandal. Aga luule sobib mulle see suvi paremini.
Luule lugemine suvel on natuke nagu Pärdi Alina-plaadi kuulamine vaikses majas keset metsa. Sest see muusika on harv ja vaikne, temas on palju õhku, tühje kohti, kuhu mahuvad ka teised hääled: linnud, tuul, vihm.
Luule lugemisega on niisamuti. Ükskõik, kust sa alustad või kuhu pooleli jääd. Või et tuul ajab aialaua peal lehti sirvides järje lootusetult sassi ja sa loed sama luuletust juba ei tea mitmendat korda. Aga ta on jälle nagu polekski lugenud.
Ja raamatuid pole üldse palju vaja. Mõnest jätkub terveks suveks.
Kuid hea, kui nende mõne seas on ka mõni uus, mille juures kuulata ja mõtiskleda. Ja on: sõber Lauri Sommer saatis ja see on üks huvitav raamat, millest tahangi siin pisut kõnelda. See raamat on Andres Allani suur (207 lk) Lauri Sommeri koostatud valikkogu öötrükid.
Andres Allanit võib-olla paljud enam ei tea või veel ei tea. Mina mäletan küll, sest ma olen veel selleaegne inimene. Ja see on nüüd juba kauge aeg, sest eelmine. Ja tuntuks ta õieti ei jõudnudki saada. Kui ta 1989. aastal rõdult surnuks kukkus (kuidas siis, jääbki teadmata), oli ta ainult 21-aastane. Kuid nagu Lauri Sommer oma pikas saatesõnas märgib, elas sama kaua ka meie esimene poeet Kristjan Jaak. Ja luuletaja jaoks see võibki olla päris küps iga. Mõnes mõttes.
See järelsõna on muide tõesti väga väärtuslik ja huvitav (ja muuseas on raamat väga sisukalt fotodega illustreeritud ning pilte on Lauril üleval ka). Sest see pole ainult sissevaade ühe noore inimese kujunemis- ja loomislukku, vaid ka ajalukku. Sellesse aega, kaheksakümnendatesse, mis, nagu öeldud, on juba kaunis kauge aeg. Ja kaunis unustatud. Kuid Andres Allani unustussevajumisel, kes elu ajal jõudis avaldada vaid ajakirjades, on veel sümboolsemaidki põhjuseid. Tema elu oli mõnes mõttes luule. Ja luule oli talle midagi religioosset (ja usuteadust ta õppis, see oli siis veel väga mittekonformistlik valik, kuid tundus noorele poeedile lõpuks siiski liiga konformistlikuna!) Aga sellise pühitsetud luule aeg sai äkki otsa. Tuli teine aeg. Võib öelda, et luule toodi ohvriks. Teistele asjadele. Ja just asjadele. Nüüd võime ka öelda: tühja tuule tallamisele. Sest eks see meie Vabariik, nagu nüüd selgub, ole need ligi kakskümmend aastat päris palju tühja tuult tallanud.
Ja selles mõtteski on huvitav sinna ohverduspunkti tagasi pöörduda, uurida, kust me lähtusime, mis oli enne, mis olid eeldused ja võimalikud variandid. Sest Andres Allan valis kompromissitult luule ja see osutus tollal surnud valikuks. Või surmatoovaks. Nii kangel kujul.
Muidugi on see ajalooline spekulatsioon, aga tagantjärgi muutub iga selline elu oma aja sümboliks. Ja las ta siis olla.
Kuid igal juhul jõudis Andres Allan kirjutada mõned kaunid ja mõtlemapanevad luuletused. Ja neidki on hea lugeda sel suvel, kui ma ei loe muud kui luulet.
Olgu üks lühike siin ka näiteks toodud.

+++

Kaja kajas nii koduselt laanest, et
huige jäi jahmatusest kurku kinni.
Kuidas ma püüaks täita tühemikku
rinnus, kust sina oled võetud, ei õnnestu.

Tõnu Õnnepalu

Categories: Ajalugu, Luule Tags:
  1. 22. juuni, 2009 kell 12:18 | #1

    minu jaoks oli see tekstikogu ilma järelsõnatagi kuidagi tuttavlik ja lähedane. 1980ndate lõpp - kui ma veel mööda vanaema ja ema maja ringi karglesin, teadmata palju ei eesti keelt ega teadmata ka laulvast revolutsioonist, mis oli tulekul. Sündinud venekeelsesse ema-vanaema maailma 1984. aastal.

    Ma ei tea, mis on ohverdamine. Ma tean seda, mis on kohustus anda endast parim, et maailm muutuks paremaks kohaks. Ja see kohusetunne tärkab igas inimeses - see on ka tänapäeval olemas noortes ja julgetes, ja mitte ainult kunstnikes. Ma lihtsalt tean seda.

    Teie, Õnnepalu, kipute seda mitte nägema, aga see on ikka veel olemas. See on ajatu. Ja mina tajun hra Allanis ajatust ja võib-olla seal sees ka ajastut. Kuid ideaalid ei vanane kunagi - inimesed, kes ideaale kannavad mugavduvad. Ja mitte kunagi ei olda kaugel asjaarmastusest. Kogu aeg armastatakse asju, lihtsalt vahel mõned kavalamad kipuvad asjadele panema peale ideaalid ja siis me olemegi - suhteliselt veidras maailmas.

Kommentaarid on suletud.