Ennetav plagiaat

22. juuni, 2009 Marek Tamm
Pierre Bayard, "Le plagiat par anticipation" (2009)

Pierre Bayard, "Le plagiat par anticipation" (2009)

Tänavu aasta hakul üllitas prantsuse kirjandusuurija ja psühhoanalüütik Pierre Bayard uue raamatu pealkirjaga “Ennetav plagiaat” (Le plagiat par anticipation). Eestiski hästi tuntud teose “Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud” (2007, e.k. 2008) autor võtab sedakorda lahata probleemi, kuidas seletada tänapäevaste mõtete ja võtete esinemist vanades tekstides. Ta ei tee saladust, et laenab idee “ennetavast plagiaadist” tuntud eksperimentaalkirjanduse rühmituselt OuLiPo, täpsemalt selle teisest manifestist, mille kirjutas üks rühmituse liidreid François Le Lionnais. Vaagides oulipolaste püüdlusi leiutada uusi kirjanduslikke võtteid, tõdeb Le Lionnais: “Vahetevahel me avastame, et struktuur, mida me pidasime täiesti uudseks, on tegelikult juba kunagi minevikus, mõnikord isegi kauges minevikus avastatud või leiutatud. Siis on meile auasjaks seda asjaolu tunnistada, kuulutades kõnealuse teksti “ennetavaks plagiaadiks”. Nõnda pääseb õiglus võidule ja igaüks saab tasu oma teenete järgi.” (tlk. Marike Tammet, Vikerkaar, nr. 5–6, 1999, lk. 76). Vaimuka kirjandusliku näite ennetavast plagiaadist pakub oulipolase George Pereci jutt “Talvine rännak”, mis eesti keeles loetav kogumikus “Mõelda/liigitada” (2008).

Kuivõrd Bayard esitab mitmeid leidlikke näiteid ennetavast plagiaadist ilukirjanduses (Voltaire plagieerimas Conan Doyle’i, Maupassant plagieerimas Prousti jne.), siis jäin mõtlema, milliseid näiteid võiks leida eesti kirjandusest. Ja õige ruttu tuli meelde kaks omavahel seotud juhtumit, mis ühtlasi annavad kinnitust, et ennetav plagiaat ei tunne keele- ega kultuurpiire.

Tsiteerin esmalt ühe romaani algusridu, mis peaks lugejale kohe tuttavad ette tulema:

See oli läinud aastasaja kolmanda veerandi lõpul. Päike lähenes silmapiirile, seistes sedavõrd madalas, et enam ei ulatunud valgustama ei mäkke ronivat hobust, kes puutelgedega vankrit vedas, ei vankril istuvad noort naist ega ka ligi kolmekümnelist meest, kes kõndis vankri kõrval. Varsti jõudsid teelised mäerinnakule nii kõrgele, et päikeses helendama lõid mehe nägu – laiavõitu, tugevate lõuapäradega, terassilmadega, lühikese, kuid tiheda musta habemega –, naise nukrad silmad, look ja hobuse kikkis kõrvadega pea.

Mõistagi on tegemist Tammsaare “Tõe ja õiguse” esimese köite algusega. Kuid tuleb üllatusega tõdeda, et selle lõigu on Tammsaare ennetavalt maha viksinud oma prantsuse kolleegi Albert Camus’ romaanist “Esimene inimene”. See 1950. aastatel kirjutatud romaan, mis trükis ilmus alles 1994. aastal, algab järgmiselt (tsiteerin lühiduse huvides väljajätteliselt):

Kivisel teel veereva vankri kohal kihutasid suured pilved õhtuvidevikus ida poole. (…) Juhi kõrval eespingil istuv mees, ligi kolmekümneline prantslane, vaatas endassesulgunud ilmel kahte tema ees liikuvat laudjat. Ta oli tugeva kehaehitusega, jässakas, kõrge kandilise otsaesise ja pikerguse näoga, tugevate lõuapärade ja heledate silmadega (…). Tagumisel istmel istuv naisterahvas, kes oli surutud esiistme ja ja hunniku vanade kohvrite ja mööbli vahele, küll kehvalt riides, kuid mässitud suurde jämedasse villast rätikusse, naeratas talle vaevumärgatavalt. (…) See oli sügisööl aastal 1913. (Tlk. Triinu Tamm, Varrak, 2000, lk. 9–11; tõlget on veidi mugandatud.)

Kuid Camus’ ennetav plagieerimine ulatub Eesti kultuuris ajaliselt veelgi kaugemale. Lugegem järgmisi ridu:

Juulikuu viimastel päevadel puhkes kolmandas linnajaos, Kivi tänava viimastes majades, madalas ja niiskes piirkonnas äkki verine kõhutõbi. 2. augustil andsid tõbised endast teada kogu Kivi tänava ulatuses; ent ühtlasi puhkes nüüd haigus ka vastassuunda jäävas kõrge asukohaga paikkonnas, Riia teevalta lähedal teises linnajaos. 5. augustil oli kõhutõvehaigeid juba linna kõigis piirkondades; ometi tundus, nagu oleks haigus just neist kahest punktist, kus ta alguse sai, kiiretaoliselt ja progresseeruvalt üle linna valgunud. (…). 14. augustil võttis haigus äkki halva pöörde. Peaaegu kõik teised haigusnähud tõrjuti kõhutõve poolt kõrvale. Raevukalt läbistas see linna paremini ja tihedamini hoonestatud osad ning märatses eriti just elanikkonna paremate kihtide seas. Haigete arv kasvas hirmutekitavalt, suurenedes iga päevaga. (…).  (Tlk. Jaan Undusk, Vikerkaar, nr. 10–11, 2004, lk. 134).

Need read pärinevad Friedrich Robert Faehlmanni raamatust “Verise kõhutõve epideemia Tartus 1846. aasta sügisel”, mis ilmus saksakeelsena 1848. aastal. On aga siililegi selge, et tegemist on ennetava plagiaadiga Albert Camus’ tuntud romaanist “Katk” (1947). Selleks pole ilmselt isegi vaja koormata lugejat uute pikkade tsitaatidega (olgu, üks lühike siiski: “Kuid järgmistel päevadel halvenes olukord veelgi. Üleskorjatud näriliste hulk kasvas ja igal hommikul oli saak ikka ohtram. Neljandast päevast alates tulid rotid juba karjakaupa tänavaile surema.” Tlk. Henno Rajandi, LR, nr. 43–46, 1963, lk. 17), et veenduda kahe teose tihedas sõltuvuses nii sisus kui stiilis.

Ennetav plagiaat on seega väga tähtis ja paljulubav uurimisteema, mistõttu jään huviga ootama põhjalikumat käsitlust Albert Camus’ tähtsusest Eesti kirjandusloos 19. sajandi teisel poolel-20. sajandi esimesel poolel.

Kommentaarid on suletud.