Aastad

25. juuni, 2009 Vana kaasautor

jaanik177Aastad, tõepoolest. Sest kõik need aastad on see raamat, Tuomas Anhava “Aastad” seisnud mul riiulis. Ja ma olen seda palju vaadanud. Aga pole lugenud. Mulle tundus, et ma olen teda juba lugenud ka. Ja nüüd üle lugedes, tuli meelde, tõesti, olen. Sest sealt on meelde jäänud pilte, ridu, millest ma enam ei mäletanudki, et ma neid Anhavalt mäletan. Mul tuleb meelde nende lugemise olukordi, meeleolusid, mõtteid. Ja see kõik kindlasti mõjutas mind, siis. Aga see oli nii ammu, kaheksakümnendatel. Paul-Eerik Rummo tõlge on ilmunud 1981.

Nüüd sel suvel “Aastaid” uuesti lugedes mõtlen, et see on ehk üldse üks kaunimaid tõlkeluule raamatuid, mis eesti keeles on ilmunud. Küllap seda omal ajal kiideti ka. Ja küllap Paul-Eerik töötas selle kallal kaua ja süvenenult, nagu see komme siis oli. Aga see raamat ei ole ka täna põrmugi vananenud, ja et seda on trükitud 3000 eksemplari, siis peaks teda veel mõneski riiulis olema. Ja ta väärib sealt välja võtmist. Ega tohiks olla raske teiste vahelt üles leida, sest nii pakse (280 lk) väikses formaadis luulekogusid on vähe. Harukordne see ongi, et me saame ühes ja samas väga heas tõlkes ülevaate ühe luuletaja kogu loomingust. Sest peale selle eestikeelse raamatu ilmumist ei avaldanud Tuomas Anhava enam ühtegi uut luuleraamatut, ainult ühe tankatõlgete kogumiku. Kuigi ta elas siis veel kakskümmend aastat, eluaastad 1927-2001.

Jah, need aastad. Mul tuleb nüüd meelde, et tollal, kaheksakümnendatel, ma küll lugesin teda üks ja teine kord, aga mitte kunagi läbi. Tundus liiga paks. Ja polnud püsivust süveneda. Sest ta tõesti nõuab hästi rahulikku lugemist. Aga kingib siis ka sügavaid ja erilisi hetki. Ega ma polnudki siis veel selle kõige jaoks küps. Aga mõju sain sealt sellegipoolest palju. Eks sellest, millest veel päriselt aru ei saa, õpigi kõige rohkem.

Anhava on muidugi väga oma aja luuletaja, kuuekümnendate, ja koha, Põhjamaade. Ta suhtub luulesse suure tõsidusega. Tema palad on alati väga lihvitud, läbi töötatud, täpsed. Ja seda, nagu öeldud, on ka tõlked, sest eks see luule olnud ka tõlkijale lähedane. Samas meil endil sel ajal nii rahulikult süvenevat luulet ei kirjutatudki. Eks olud ja kultuur olnud ka vähe teised. Muidugi on Anhava ise palju õppinud Kaug-Ida vanadelt meistritelt, keda ta on ka tõlkinud, ja kellelt ammutas jõudu kogu selleaegne Lääne luule. Tema lühivormid on vahel täiuslikud ja selles mõttes meenub Kaplinski viimatine haikuraamat, mis oli tõesti hea. Sest õnnestumised selles laadis on tegelikult haruldased ja seda väärtuslikumad.

Anhaval on neid aga ridamisi. Näiteks see:

Kui on sügis, kui on talv,
kui maa varjus on öö ega ole liialt pilvi,
näeb otse taevasse.

Kuid Anhava ise, nagu öeldud, lõpetas luule kirjutamise põhiliselt juba neljakümnendates eluaastates. Peale selle et luuletaja, oli ta ka eluaegne toimetaja, kirjastustes ja Parnassos (peatoimetajagi pikalt) ja eks sealtki sugenenud nõudlikkust enda vastu. Tõesti, kui sa pead terve elu lugema nii palju halba (pole veel viga), aga veel rohkem keskpärast (hullemgi) luulet, siis võib kergesti sugeneda kahtlus, et kas see, mis sa ise veel kirjutaksid, ikka tasub kirjutamist, eriti avaldamist.

Samas on just, vähemalt nüüd, ka ise vanemaks saanuna lugedes, kõige köitvamad just tema loomingu lõpuperioodi luuletused. Ja päris lõpus ilmub tal üldse uus stiil ja laad, jutustavam, milles on eos juba tuleva aja, kaheksakümnendate luule.

Aga seda ta enam ei kirjutanud. Millest on kahju, sest nüüd tundub, et eriti vaba ja loomulikku luulet oleks ta alles kirjutama hakanud, kui ta talle antud aastad oleks kõik ära kasutanud. Aga mis see õieti tähendab, ära kasutama?
Kuid jah, tema hilisest laadist on “Aastate” lõpus paar eriti meeldejäävat pala, mis köitsid siis, kakskümmend kaheksa aastat tagasi, ja köidavad eriti veel nüüdki. Need on väikesed eluloojutustused inimestest, kelle elulugu keegi ei jutusta. Kes lihtsalt elavad. Näiteks see:

Need kaks vana naist, relikti.
Mäletan neid ega arva, et varsti veel keegi muu.
Mida ma siis mäletan?
Igal hommikul tulid nad üheskoos kobinal trepist alla
ja jõid kohvi.
Anna ütles kurdil häälel:
“Jag tror jag tvättar kopparna nu.”
Maria pühkis toapõranda puhtaks.
Teine läks kanu toitma. Teine luges lehe
esimest korda läbi.

Anna oli noore tüdrukuna rängalt põdenud,
jäigaks ja kartlikuks jäänud,
ja läks alati otsemaid väga rahutuks, kui Maria kusagil oli.

Tõnu Õnnepalu

Categories: Kriitika, Luule, Vana klassika Tags:
Kommentaarid on suletud.