Esileht > Kirjanik, Mälestused, Telgitagused > Mida Soomes teiste sõnadega räägiti

Mida Soomes teiste sõnadega räägiti

26. juuni, 2009 Maarja Kangro

Juhani Lindholm ja tšikid ehk Kristiina Ehin, Fflur Dafydd (Wales), Gerdur Kristny (Island), Johanna Venho (Soome), mina

Juhani Lindholm ja tšikid ehk Kristiina Ehin, Fflur Dafydd (Wales), Gerdur Kristny (Island), Johanna Venho (Soome), mina

Veidi enne jaani käisin ma Soomes LIWRE-l: see lühend tähistab Lahti International Writers’ Reunion‘i ehk Lahti Rahvusvahelist Kirjanike Kokkutulekut, mis toimub iga kahe aasta tagant ja kus eestlasi on varemgi käinud. Selle aasta LIWRE toimus 12.–17. juunini (ametlik osa 14.–16.6.); sündmuse teema oli “In Other Words”, “Teiste sõnadega”, ja see tõi kokku 54 kirjanikku ja tõlkijat: 27 välismaalast ja samapalju soomlasi. Pärast vastuvõtte ja armsaid ekskursioone Helsingis viidi meid kahe bussiga Lahti lähistele Messilässe. Mõned (vahest vanemad ja tähtsamad, nagu näiteks A. S. Byatt) pandi elama hotelli, teised majutati mökki‘desse. Meie jagasime mökki‘t Kristiina Ehiniga, kes mulle muuhulgas lahkesti oma dressipükse laenas. Messilä külje all asus suur külm Vesijärv, milles ma koos vaprate soome literaatidega ka ujumas käisin.

Algul mõjuvad kõik sedalaadi üritused kummalise rollimänguna: rüüpame veini, mängime kirjanikke ja tutvume üksteisega sihukeste lausete abil nagu “Mida sina kirjutad?” – “Ma olen romaanikirjanik, poeet, non-fiction writer.” Mu kirjanikuidentiteet on väga nõrguke ja nii tekib algul ikka tahtmine rollimängust hoopiski välja hüpata, kinnitada, et ma olen muus suhtes tõsiseltvõetav inimene – kuigi jah, seegi pole kindel. Ja sellistes kohtades niisugune epateerimine ei kõlba, sellistel üritustel on viisakas mängida kirjanikku, saagu kirjanikust siis aeg-ajalt pealegi visionäär, sootsiumi antenn, mälulooja või midagi veel suuresõnalisemat. Sääraseks enesekinnituseks ju neid iseenesest väga tänuväärseid üritusi korraldataksegi. Võimalik, et ka mäeinseneride kokkutulekul saab mäeinsenerlusest aeg-ajalt midagi enamat kui mäeinsenerlus. Filmis “Džässis ainult tüdrukud” kordab Jack Lemmoni tegelaskuju: “I’m a girl, I’m a girl, I’m a girl.” Ega’s midagi, tuleb õige käik sisse lükata: “Oleme kirjanikud, oleme kirjanikud, oleme kirjanikud.”

Et sedalaadi üritusi täiel määral nautida, tuleb kirjanikke armastada. See ei pruugi alati kerge olla, ent LIWRE seekordses seltskonnas tekkisid solidaarsus ja vastastikune südamlikkus kiiresti. Korraldajad olid lõpuks lausa üllatunud: “Nii palju kirjanikke, ja õieti ei ühtki egotrippi!” Vahel veab. Aga kirjanikke oli tõepoolest igalt poolt: Islandist Zimbabweni, Kanadast Jaapanini, Walesist Komimaani.

Kolmel päeval peeti ettekandeid (ka mulle sai see au ootamatult osaks ja ma ei jätnud tsiteerimata M. Nykäneni nitšeaanlikku ütlust: “Elämä on ihmisen parasta aika”), kolmel kohtumisel loeti luulet ja proosakatkeid. Sõnavõttudest jäi laias laastus mulje, et idaeurooplasi huvitab rohkem kirjanduse sotsiaalne ja poliitiline staatus, lääneeurooplased seevastu keskendusid rohkem keelekogemusele, iseäranis lapse-ema-keele-lugemise suhtele. Huvitaval kombel olid kaks inimest (soome lastekirjanik Hannele Huovi ja inglise luuletaja Richard Berengarten) teineteisest sõltumatult valmistanud ette sõnavõtu teemal, kuidas loode kuuleb emaihus ema keelt ja on nõnda foneetiliselt, rütmide ja artikulatsioonidega harjunult, emakeele omandamiseks paremini ette valmistatud. Prantslane Philippe Claudel rääkis aga, kuidas raamat on tema jaoks lapsest saati turvaline avaus maailma: hea turvaline oli süles istudes kuulata, kuidas ema luges ette ohtlikest seiklustest. Christian Futscher Austriast kõneles oma “vigadepoeetikast”, eksituste, libafaktide, grammatikavigade kasutamisest luules; lisaks vigademängule torkas ta luule silma ka erakordselt musta huumoriga (lugu kassisaagimisest ning tõdemus, et igal aastaajal on tore tappa), nii et lisaks Jandlile leidsin ma ta mõtlemisest seoseid ka teiste musta nalja armastavate austerlaste, näiteks H.C. Artmanniga. Nihilistlikult lapsemeelsel huumoril ning sõnaväänamisel on saksakeelses luules väärikas ajalugu ja Christian paistis olevat selle traditsiooni igati väärikas jätkaja.

Messilä õhtusöök: Sayumi Kamakura (Jaapan), Shimmer Chintoya (Zimbabwe), Christian Futscher (Austria), mina, Firat Ceweri (Rootsi kurd)

Messilä õhtusöök: Sayumi Kamakura (Jaapan), Shimmer Chintoya (Zimbabwe), Christian Futscher (Austria), mina, Firat Ceweri (Rootsi kurd)

Idaeurooplaste ettekannetes tuli ikka ja jälle jutuks kirjaniku rolli muutumine ning tõsiasi, et salajasest tõekuulutajast, austatud dissidendist või puhta esteetilisuse (”formalismi”) kaudu režiimile vastuseisjast on saanud tootja, kes peab oma kaubaga turul konkureerima. Horvaat Dubrovka Ugresic rääkis, kuidas tema tudengipõlves (st varastel 70ndatel) oli kirjanduses au sees literatuursus, milles nähti vastuseisu ametlikult soositud sotsrealismile. Ka paljud kehvad kirjanikud arvati heade hulka, kuna nad režiimiga läbi ei saanud, tõdes ta. Bosniast pärit Igor Štiks rääkis pikalt kirjanduspoliitikast ja tsensuurist, nimetades uueks tsensuuriks raamatu müügipotentsiaali. Irooniliselt märkis Štiks, et üksnes kirjasõna hoolsalt valvavas ja pelgavas ühiskonnas on raamat sedavõrd kõrgelt väärtustatud, et kaanonisse mittekuuluvad raamatud suudavad tsensuurile vastu panna. Ta viitas ka Andrew Wachteli teosele “Remaining Relevant After Communism: The Role of the Writer in Eastern Europe” (2006), mis käsitleb kirjanike sotsiaalseid ja poliitilisi relevantsuspüüdeid olukorras, kus „kommunismivastased meeleolud” ei huvita enam kedagi. Ilmselt saaks selle relevantsuspüüdega (püüdega ühiskonnale kuidagi korda minna) seletada ka meie kirjanduses vahepeal kohati konjunktuurseks või vaat et kohustuslikuks muutunud „sotsiaalsust”. Igor oli muide ka äärmiselt elav ja vaimukas seltskonnavestleja. Kui ma rääkisin talle soome “kullist” ja eesti “kullist”, kostis ta, et vahest suusahüppajate puhul sobiks seda sõna kasutada üheaegselt mõlemas keeles. “Kuigi jah,” möönis ta siis, “selline metafoor seaks mehed suurte ootuste surve alla.”

Kirjaniku ühiskondlik tähtsus polnud muidugi üksnes endise idabloki inimeste teema: väga südamlik ameeriklanna Carolyn Forché rääkis luuletajast kui ajaloo tunnistajast ungarlase Radnóti ja poolakate Rozewiczi, Herberti ja Szymborska näitel. Carolyn oli tõeliselt tugeva kodanikutundega poetess: öise puntratantsu ja puntralaulu ajal teatas ta korraga, et peame nüüd tegema midagi nende iraanlaste heaks, kes on tulnud tänavatele protestima. Ja nii hakkasime me laulma: “All we are saying is give peace a chance!” Peagi poetas soome tõlkija Juhani Lindholm: “I wonder if this is really all…”

Ega see olnudki kõik, veel öeldi palju asju: ürituse suurim staar A. S. Byatt väitis, et kirjanik on see, kes täidab ajaloos olevad tühimikud; kakskeelne Walesi romaanikirjanik Fflur Dafydd väitis, et uelsi keeles keskendub ta stiilile ja rütmile, inglise keeles aga süžeele ja tegevusele. Iiri ajaloole keskenduv, kartuliikaldusest pika poeemi kirjutanud Desmond Egan, kes võitis südameid ka lauluga, põikles ettekandest kõrvale luuletusega.

Korra tõstatas Soome Buster Keatoniks nimetatud Petri Tamminen ka sugupoole-teema, väites, et ehkki ülikoolist teavad kõik, et sooerinevused on õpitavad, kasutavad sugupooled keelt erinevalt: mehed ütlevad “kindlasti” ja “minu”, naised aga “võib-olla” ja “meie”. Rahvas hakkas telgis veidi kihisema küll, mõtlesin kah korra, kas öelda sõna sekka, aga soomlased Heidi Köngäs, Virpi Hämeen-Anttila, Juhani Lindholm ja Jarmo Papinniemi maandasid asja järgemööda ära väidetega, et kirjutamises pole sugu ja üldistusi teha on väär. Ungari luuletaja Krisztina Tóth reageeris veidi tulisemalt ja ütles mulle pärast, et neil on sooline võrdsus “burning issue”. Ega ta meilgi vist päris non-burning ole.

Eelviimasel õhtul, pärast rahvusvahelist luuleõhtut Lahti linnas, toimus vihmasel aasal jalgpallimatš “Soome vs ülejäänud maailm”. Soome võitis 4:2. Ehkki minu roll seisnes põhiliselt hullunud jooksmises ja aeg-ajalt mõnele tublile soomlasele otsa viskumises (palli lõin ma ikka välja, nii et kohtunik – muide päriskohtunik, asi oli tõsine! – hüüdis muudkui: “Kulmapotku!”), oli see meeliülendav kogemus: füüsiline kontakt lähendas kirjanikke omavahel veelgi, ja sama tegid ka õhtused tantsud ja laulud. Küllap mõjuks eesti kirjarahvale ka mõni ühismatš või -tants tervistavalt. Vajadus sisenduseks “olen kirjanik, olen kirjanik, olen kirjanik” kaob seejuures täiesti, ja niisugune situatsioon on igati inspireeriv.

Categories: Kirjanik, Mälestused, Telgitagused Tags:
Kommentaarid on suletud.