Esileht > Kriitika > Ilusad algused

Ilusad algused

29. juuni, 2009 Daniel Vaarik

Mitte miski ei suuda mind raamatut ostma panna nii kiiresti kui suurepärane avalause. Kui see on hästi kirjutatud, siis on see nagu uks, mis viib teid kiirlifti, mille järgmine peatus on paralleeluniversum. Kui see on halvasti kirjutatud, siis jääb loota vaid seda, et lugeja on kannatlik või on sellel raamatul juba head soovitajad või on see millegipärast keskkooli kohustusliku kirjanduse nimekirjas. Mõne raamatu avalause annab teile aga jalaga tagumikku nagu väikelinna diskoteegi turvamees alaealisele punkarile ning edasilugemine tundub loomulikult võimatu.

400px-bf_keith_memorial_theatre_boston_interior

Esimene lause loob interjööri, lava, eesriide. Etendus algab.

Mõnel kirjanikul on täiesti eriline talent alustada millegi nii triviaalsega nagu näiteks “Call me Ishmael”*, kuid just see on pannud sajad miljonid inimesed kogu maailmas peatuma, maha istuma ning lugema järgnevat romaani läbi öö. Isegi kui hommikul tuleb tööle minna magamata peaga. Ma ise polnud küll Moby Dicki suuteline kuidagi teisiti läbi lugema, kui tegime kursusevenna Jaanus Piirsaluga Tartu raadiole ettepaneku, et me loeme selle raamatu öö jooksul rahvale ette, projekti tööpealkiri oli “Monumentaalunejutt” ning meie endi üllatuseks oli Tartu Raadio sellega isegi nõus. Ma ei mäleta, kaugele me lugemisega jõudsime aga etlemisele pani punkti alles üllatunud Lembitu Kuuse hommikune saabumine toimetusse. Aga see selleks, igal ajal omad lemmikud ja klassikud on klassikud.

Samas ma just ei taha rääkida täielikuks klassikaks saanud avalausetest, mida kõik teavad ning mille kohta on isegi internetis nimekirjad olemas. Võib olla võiks erandi teha William Gibsoni maailmalõpulikule “The sky above the port was the color of television, tuned to a dead channel” Neuromancerist, mis mind kunagi tohutult võlus. Ent nüüd võtsin lihtsalt riiulilt mõned raamatud, mille avalaused mulle meeldivad ning panin siia kirja. Näete:

Nicholson Baker alustab oma raamatut A Box of Matches nii: “Good morning, it’s January and it’s 4:17 a.m., and I’m going to sit here in the dark”. Kõik järgmised peatükid algavad sama moodi väljendiga “Good morning” ning sellele järgneb kellaaeg. Raamat on ühest mehest, kes paneb kirja oma hommikused mõtted. Neist hommikutest saavad teie hommikud, ma luban. Tegelikult tahtsin sellest eraldi postituse kirjutada aga ei leidnud siiski õigel hetkel aega.

Robert Sabbag alustab dokumentaalainetel põhinevat jutustust “Snowblind”, mis räägib narkokaupmeestest niimoodi, (siia ma lihtsalt pean kirja panema terve avalõigu, sest see on minu meelest päris hästi kirjutatud): “Zachary Swan is not a superstitious man, but he is very careful one. Like any professional gambler, he has survived by taking only calculated risks. So, in October of 1972, when he decided to throw a party to celebrate his most recent return to New York, he decided to throw a small one, and his caution was inspired less by the fact that it was Friday the thirteenth than by the compelling reality that on the mantelpiece above his suitcase there were three and half kilograms of 89 per cent-pure cocaine”.

Laua nurga peal on Neil Gaimani Sandman seeria koomiks Brief Lives. See algab nii: “It was, of course, a miracle.” Gaiman ei vaja pikki kommentaare, ta on lihtsalt super jutuvestja.

Ja praegu avasin Vello Vikerkaare jutukogu “Pikk jutt, sitt jutt”, selle avalaused on sellised: “”Kui jänes siit majast läheb, siis lähen mina ka!” Mu naise tädi klammerdus puuri külge, sõrmed otsustavalt ümber traatvarbade konksus.” Vägagi äge.

Chuck Palahniuk ei jää ka kunagi kohmitsema. Kindlasti mäletate seda: “Tyler gets me a job as a waiter, after that Tyler’s pushing a gun in my mouth and saying, the first step to eternal life is you have to die” aga ka see pole paha: “If you’re going to read this, don’t bother. After a couple pages, you won’t want to be here. So forget it.”

Ma muidugi mõistan, et ma olen toonud välja päris suure hunniku anglo-ameerika action-algusi, mis justkui müüvad raamatuid ja see võib olla vahel mõnele vastukarva. On inimesi, kes soovivadki rahulikku, süüvivat algust, umbes nagu algab Marcel Prousti “Taasleitud aeg” või isegi just hiljuti ilmunud Sofi Oksaneni “Puhastus”. Viimast meil praegu kodus ei ole, sest see sai ära kingitud, kuid esimese trükin siia uuesti suure heameelega, hoolimata sellest, et see kuulub vist nende klassikaliste ja paljutsiteeritute hulka:

“Terve päev selles pisut liiga maamajalikus elamises, mis tundus vaid lõunauinakupaigana kahe jalutuskäigu vahel või vihmahoo ajal, ühes neist elamistest, kus iga salong meenutab lehtlat ja kus toaseinte tapeetidel pakuvad teile seltsi kord aiaroosid, kord metsalinnud - üksteist siiski segamata -, sest need seal olid vanad tapeedid, millelt iga roosi saanuks noppida, olnuks see vaid elav; iga linnu puuri panna ja kodustada, mitte nagu neis tänapäeva tubade suurejoonelistes kujundustes, kus hõbepõhjal on kõik Normandia õunapuud Jaapani stiilis ritta võtnud, et otseteed teie voodielusse tungida; terve see päev, mille ma veetsin oma toas, aknast paistmas pargi kena haljus ja sirelid värava kõrval, veeäärsete suurte puude päikeses helkivad lehed ja Méséglise’i mets.”

Ma tulen pärast tagasi, lootes lugeda siit kommentaaridest teie endi lemmik-avalauseid.

*Märkus: Võib olla on imelik, et ma räägin siin inglisekeelsetest raamatutest inglise keeles, kuigi mitmed neist on tegelikult ka Eesti keelde tõlgitud aga naljakal kombel mul tõesti pole hetkel eestikeelset “Moby Dicki” kodus käepärast, see jäi Tartusse vanaema juurde, nii et ärge pahandage.

Categories: Kriitika Tags:
  1. 29. juuni, 2009 kell 23:24 | #1

    Liza Marklund “Pommuudis”:
    Naine, kes varsti pidi surema, astus ettevaatlikult uksest välja ja heitis kiire pilgu enda ümber.

  2. Kris
    29. juuni, 2009 kell 23:26 | #2

    Kuidas oleks lihtsalt kultuslausete ja väljenditega, mis mõjuvad siiamaani. Minu kaks on Gertrude Steini Roos on roos on roos ja Shveigist rõve sõim serbohorvaadi keeles (see oli küll tõlkija/toimetaja märkus)

  3. 30. juuni, 2009 kell 10:07 | #3

    Eks avalausete tähtsustamine ole mõnes mõttes samasugune formalism kui pealkirjades või kaanepildis urgitsemine, aga tegelikult olen mina ka kindlalt “ilusate alguste” usku. Üks võimalus on vaadelda seda, kui lööv on avalause, kas see kisub kaasa või mitte. Selle uurimine koduses raamatukogus võib osutuda sama lõbusaks mänguks kui pealkirjade virnastamine. Teine lähenemine on pisut teoreetilisem: kas avalause kõneleb midagi terve teose kohta, kas pakub võtme ja loob mingi niisuguse mõõtme, mis sunnib kõike järgnevat läbi selle läätse vaatama. Klassikaline näide on vist Sinu poolt viidatud nimekirja nr 9: “Palju aastaid hiljem, kui kolonel Aureliano Buendía mahalaskjate rivi ees seisis, meenus talle kauge õhtupoolik, mil isa viis teda jääd vaatama.” (García Márquez, “Sada aastat üksildust”) Paljud avalaused liigituvad loomulikult mõlemasse, nagu mu enese lemmik, mis on tegelikult vaid jutu algus: “Avastasin Uqbari tänu peegli ja entsüklopeedia kokkusattumisele.” (Borges, “Tlön, Uqbar, Obis Tertius”)

  4. 30. juuni, 2009 kell 13:16 | #4

    Nende avalausete uurimisele on muide spetsialiseerunud terve hulk kirjandusteadlasi, nn. paratekstolooge; nende erialakeeles nimetatakse neid avalauseid “incipit’eks”. Kuid meenutan ühtlasi Tarmo suurepärast postitust samal teemal: http://tarmojuristo.wordpress.com/2009/03/11/ab-initio/

  5. 30. juuni, 2009 kell 13:24 | #5

    Muide, ma just mõtlesin, et kas keegi juba oli Varraku blogis seda teemat puudutanud või mitte, sest tundus nagu olnuks, vaatasin ajaloo läbi ja ei leidnud. Ei tulnud kohe pähegi, et üks selline oli ju Tarmo enda blogis.

  6. 30. juuni, 2009 kell 20:09 | #6

    Danieli toodud listis on veel üks mu ammuseid incipit-lemmikuid Samuel Becketti iroonilisest sulest: “The sun shone, having no alternative, on the nothing new”, mis vähemalt minu arvates vääriks küll tublisti kõrgemat kohta kui #69.

  7. Tiit Aleksejev
    Tiit Aleksejev
    2. juuli, 2009 kell 11:02 | #7

    Minu vaieldamatu lemmik on Saalomon Vesipruuli eepilise poeemi “Leekiv armastus” algus:

    “Ja leekiv armastus lõi leekides leekima…”

    Millegipärast tuleb see tekste alustades alati meelde. Aga “Moby Dicki” “Nimetage mind Ismaeliks” on tõesti hea. Selle kohta on mitmeid uurimusi kirjutatud. Et miks just “call”. Kuigi tegelik algus on “Kahvatu abiõpetaja, ta seisab praegugi mu silme ees…jne”. Minu silme ees seisab seksikas emakeeleõpetaja.

  8. K
    2. juuli, 2009 kell 17:07 | #8

    :). Ma ühinen eelkõnelejaga. Vaatasin mingi (eee…nädal?) tagasi ETVst Krjukovit-Kibuspuud ja kaifisin. “Taevas oli taevakarva sinine” oli ka hea:). Olin üle võtnud väljendi “Pontu laipa kellegi aeda loopima”, ja alles nüüd nägin, kust see oli. Kas raamatus oli ka see Pontu-koht?
    Lugesin raamatut koolipõlves, sel ajal ei saanud aru selle surematutest geeniustest, aga praegu /pup-pup..pugin-hele naer/

  9. 8. juuli, 2009 kell 22:40 | #9

    Huvitaval kombel ei ole mina kunagi raamatute avalauseid tähtsustanud. Pigem teen suvalisest kohast lahti, loen paar lõiku ja selle põhjal otsustan, kas tahan lugeda või ei. Pigem on lõpp see, mis hiljem meelde jääb ja mõtteid tekitab.

    Ainukesena on pikemalt meelde jäänud Liselotte Welskopf-Henrichi “Suure karu pojad” avalause. Ilmselt seetõttu, et kasutasin sama algust oma esimeses ja ainukeses ilukirjanduse kirjutamise katsetuses 12-aastasena :)

  10. Vallo
    10. juuli, 2009 kell 17:13 | #10

    Britid meenutavad sarnases kontekstis tihti Iain Banksi “The Crow Roadi” algust: “It was the day my grandmother exploded.”

Kommentaarid on suletud.