Esileht > Luule > Lauldud luule

Lauldud luule

7. juuli, 2009 Kai Aareleid

Üheshingamine

Läinud nädalavahetusel lauldi mulle ja mu kaasmaalastele laulupeol palju ilusat eesti luulet. On ikka ühed vägevad luuletajad küll, kes kirjutavad sõnu ja mõtteid, mida saab nii suurelt laulda. Lauldud luule läheb hoopis teisel viisil rahva sekka kui loetud luule. Lauldud luule jõuab ka nendeni, kes ei loe. Ses suhtes on laul täiesti ainulaadne luule proovikivi.

Laulupeol seisab ja istub rahvas tihedalt koos ja ikka kuuled, mida inimesed  ümberringi räägivad. Kui poistekoor ja meeskoor hakkavad laulma Heiki Vilepi sõnadele kirjutatud lugu “Isad ja pojad”, tõstab üks isa vaikese poja kukile ja ütleb: “Kuula, sellel laulul on head sõnad.” Poiss elavneb korraks, aga ta on veel väike, ega tema neist niimoodi kuulates vist suuremat aru saa. Need sõnad on palju tähtsamad tema isale, kes on need enne kollasest laulupeo-raamatust läbi lugenud ja keda need on puudutanud. Üks väsinud laps pärib peo lõpus üsna virilal häälel: “Emme, no millal see mesipuu laul siis ükskord tuleb?” Võõrad inimesed, ega ma jällegi tea, kas tollele jütsile läheb korda rohkem Juhan Liivi sõnadele loodud laul või ema lubadus, et siis ta saab korraks sülle ja näeb ka vähe kõrgemalt, kuidas kaarealune on täis rahvast ja lippe. Aga ega laps muidu ikka teaks, kui ema poleks rääkinud. Ning ema laulab “Ta lendab mesipuu poole” kaasa, esimese korra natuke arglikult, okas kurgus, teise korra juba kindlamalt. Sõnad on tal peas. Ja taskurätik varakult välja otsitud nagu paljudel teistel.

Just selleks peoks sai viisi Jaan Krossi “Maailma avastamine” (Kõik inimesed on sündinud sinise mere ääres…), suurepärased uued seaded olid loodud Ott Arderi, Viiu Härmi, Indrek Hirve, Karl Ristikivi ja Leelo Tungla sõnadele. (Leelo Tunglal tuli autorina üles dirigendipulti ronida koguni viiel korral.)

Aga mis siin ikka pikalt rääkida: usun, et minu tänuaplausiga äsjalõppenud peo laulutekstide autoritele siin- ja sealpoolsuses ühinevad tuhanded ja tuhanded  eestlased. Nii et aitäh, Friedrich, Johann Voldemar, Hando, Lydia, Jaan K., Jaan L., Juhan L., Karl August, Juhan V., Leili, Heldur, Riine, Ott, Heiki, Ado, Anna, Anne, Ernst, Viiu, Leelo, Indrek, Märt, Karl, Alide, Julius, Jakob, Anti, Raimond, Otto, Albert, Peeter, Karl Ferdinand, Martin, Mihkel!

Categories: Luule Tags:
  1. Peep
    7. juuli, 2009 kell 22:56 | #1

    Õigupoolest peaksin siia üle kandma mitmeleheküljelise osa oma sügisel ilmuvast kirjutisest “Luule ilmingud”, kuid piirdun vaid mõne mõttega sealt. Kirjalik luule muutub heliliseks sellest hetkest, mil seda ette lugema hakatakse. Juba see võib kõlada nagu laul. Laul ongi luule algkodu, see peaks igale regilaulu mõistjale selge olema. Kirjaliku luule ja hääldatud luule kõige põhilisem erinevus on selles, et ühes on tähenduse kandjaks kirjatäht, teises heli. Tähemärk on kestev, heli hetkeline. Laulu puhul langevad kokku häälikuheli ja muusikaheli. Kuna muusikaheli ilma häälikuhelita mõisteid ei moodusta, peab iga laululooja sellega arvestama. Teksti loomulik rütm ja viisirütm peavad kokku langema, muidu moondub sõnade tähendus. Võtkem kasvõi laululoojate lemmiksõna MA. Kui seda hääldada lühidalt MA, on tegemist igaühe ihuligidase MINAGA, kui seda hääldada pikalt MAA, on tegemist hoopis suure maamunaga, mida tuleb kahjuks teistega jagada. Mulle ei tule ette, et neil teemadel oleks kuskil laiemalt mõtteid vahetatud. Nii valitsebki ogar olukord, kus ka paljude äsjaloodud laulude puhul kuuleme sellist määgimist kui Toots Kiirepapa grammofoni käima pani ja kostus:”Miiinge üüles määgedele…” Küllap on see komme, et muusika ei arvesta keele loomuliku rütmiga alguse saanud kirikulaulust, aga see laiutas ka ärkamisaja lauludes ja selle tulemusel jätkub meil kõige massilisem perevägivald, kus me oma armast keelt vägistame nii oma hümni kui muid vanu armsaid laule lauldes. Laulu terviklikuse seisukohalt pole põhimõttelist tähtsust, kas enne olid sõnad, mis hiljem viisistati või enne oli viis, millele kirjutati sõnad. Mõlemad võivad sündida ka ühekorraga. Sõnadel ja viisil võivad olla eri autorid, kuid see on autorikaitse küsimus. Laulu puhul on ainutähtis, et sõnad ja viis või viis ja sõnad oleksid kooskõlas. Kui seda ei ole, on autor või autorid olnud küündimatud või ülbed. Loodan väga, et sügisel tõuseb sellest suurem arutelu.
    Muidugi mõjub viisistatud luule teisiti kui tekst, seda enam kui kõigega kaasneb veel selline võimas etendus ehk teater. Luule proovikiviks ei saa luuletuse viisistamist küll nimetada.

  2. 8. juuli, 2009 kell 01:11 | #2

    Kahjuks pole mul piisavalt ei kogemust ega teoreetilist pagasit, et arutleda, kas viis luulele midagi kvalitatiivses mõttes lisab või temalt midagi ära võtab. Mu eilne kätsatus laulupeo kohta tahtis märkida (võimalik, et endastmõistetavat) tõika, et lauldult jõuab luule sõna otseses mõttes rahvahulkadesse, laulupeol veel isemoodi “elavana”. Ajendiks küsimus, et huvitav, mis tunne luuletajal võib olla, kui kuuleb oma luulet sellisel peol lauldult. Liigutunud, seda küll, aga veel? Võib-olla peaks küsima, kas laulusõnad on luule. Kõik kindlasti mitte. Aga paljud ikkagi on. Õigupoolest mõtlesin lauldud luulest pikemalt umbes-täpselt aasta tagasi Patarei hoovis, küllap aimate, kelle juubelikontserdil. Mõtlemine ise ehk ei viinudki mingite järeldusteni, aga puht praktiliselt olin sunnitud tõdema, et mu varases teismeeas pojad, keda on otse luule juurde meelitada veel suhteliselt raske, on lugenud (ja korduvalt) nt kõiki Ultima Thule “Kogutud teoste” laulusõnu (mille hulgas on ikka väga häid luuletusi) ja üldjuhul teavad nad ka nende sõnade autoreid. :) Midagigi!

  3. Peep
    8. juuli, 2009 kell 11:44 | #3

    Küll on kahju, et mul ei õnnestunud Kaile seda minu mainitud “Luule ilminguid” täismahus saata. Krista antud aadressiga on midagi korrast ära. Katsun selle asja veel täna ära parandada. Ühtlasi rõõmustab mind see, et too minu kirjutis on ilmselt aja ja asjakohane. Mis puutub laulu ja luule seostesse, siis selle üle on mul tulnud pead murda oma 40 aastat. Minu luuletusi on viisistatud, olen kirjutanud sõnu valmis viisidele, olen ise loonud mõned lihtsad viisid nii teiste kui enda luuletustele. Iseenda puhul on vahel tulnud esimesena pähe viis, vahel sõnad, vahel mõlemad ühekorraga. Kõige selle, ja pika regilaulukogemuse põhjal olen kindel, et laul on luulesõnade ja muusikahelide ühinemisel tekkiv iseseisev kunstiliik. Nii on see tänapäeval kui meie kultuuri aluseks on kirjaoskus. Algselt on laul nii luule kui muusika algkoduks, sest juba kõne on laul ja inimese esimene pill oli ta ise. Kirjaoskus muutis luule iseseisvaks kunstiliigiks, kõikvõimalikud pillid muutsid muusika iseseisvaks kunstiliigiks. Laulus saavad need jälle kokku. Tähtis on see, kas sellest ühinemisest sündinud laps on terve või vigane. See kehtib iga viimase kui laulu puhul.
    Mina mõtlesin lauluväljakul just vana hea Oti peale kui lapsed laulsid, et inimene sureb ikka lollina. Ott oleks vast muheldes habet silunud ja särasilmi lausunud:”No vot! Ammu oleks aeg olnud.” Ja pläskust lonksanud. Mis see Leelogi muud tegi kui rõõmustas, kuigi temal on sellised hetked nii sagedased, et teda võib loksutada vaid nende hetkete puudumine.

  4. 8. juuli, 2009 kell 15:35 | #4

    Viis teeb luulest yhe teise asja. Hea viis annab juurde, halb võib ka ära võtta. Mõni juhtum on ikka jube kyll.

    Iga luuletus ei peagi lauluks sobima. Mõnd on viisi peale venitatud nagu kurinahka rattale - mis sest, et kondid raginaga murduvad, aga servad on naeltega paigas. Sellist on valus kuulata.

    Mõni viisistamise käigus ei sure, ent kaotab hambaid, kyyntest-karvadest kõnelemata. Kui laulupeo kava uskuda, okäis keegi ka Krossi teksti pisihaaval nysimas. Oli see nyyd siis õigustatud kirurgitöö oskamatu värsisepa liigliha kallal (nii, nagu tänapäeval iga lavastaja Shakespeare’i paremaks teha mõistab) või midagi vähem meeldivat, mine võta kinni. Eks tegijal juhtub mõndagi, magajal veel rohkemgi.

Kommentaarid on suletud.