Esileht > Ajalugu, Fotod, Uudisteos > Ühe allakäigu kroonika

Ühe allakäigu kroonika

12. juuli, 2009 Vana kaasautor
"Järvamaa mõisad" (2009)

"Järvamaa mõisad" (2009)

Ka Paides antakse raamatuid välja. Sealjuures päris uhkeid: pildialbumid see Kuma kirjastuse põhitoodang ongi. Läinud aastal ilmus väga kena ja huvitav “Järvamaa vanadel fotodel”, kus juttu oli minimaalselt, kuid tänavune hitt, “Järvamaa mõisad” (alapealkirjaga “Mis kusagil oli ja mis sellest järel on”) osutub lisaks ka päris tõsiseks ajalooaineliseks teatmeteoseks. Kuigi põhirõhk jääb ikka piltidele, väärib tunnustust just see äärmine ökonoomsus ja süstemaatilisus sõnalise info jagamisel. Kitsastele veergudele on osatud ära mahutada mitte ainult iga mõisa ajaloo lühikokkuvõte (väga faktitihedalt), vaid ka väike ülevaade mõisate ja Järvamaa ajaloost üldse. Saame teada, mis oli fideikomiss või majoraat, mis vahe on rüütli-, kõrval-, pool- ja karjamõisal. Lisaks on otsitud veel välja värvikaid kilde vanadest lehtedest ja mujalt. Jaa, tõeliselt läbimõeldud, südamega tehtud raamat, kusjuures sisuosa on vaid ühe mehe, Rainer Alase kokku pandud, kes tagasihoidlikult pole oma nime isegi raamatu kaanele lasknud trükkida!

Raamat ise aga on 273 lk paks, igale mõisale on pühendatud täpselt üks paarislehekülg (tegeliku info ja tähtsuse hulga järgi oleks küll võinud ka varieerida), lisaks veel omad küljed kihelkondade, kirikute, valdade kohta.

Sest tõepoolest, Järvamaal neid mõisaid ikka oli! Või õigemini, polnud, polnud, ja siis sai korraga väga palju. Sest huvitav ajalooseik, mida üldiselt vähe teatakse: Järvamaale saabus tõeline mõisaaeg alles koos Rootsi riigi valitsemisega, 17. sajandil. Enne seda oli siin mõisaid vaid kümmekond, Ordu ei läänistanud oma maid Järvamaal üldiselt välja, vaid valitses neid ise, nelja ordumõisa kaudu siis põhiliselt. Ja feodaalse Eestimaa erinähtusena leidus Järvamaal veel terve kihtkond vabu sõjakohustusega talupoegi, omamoodi eesti soost “poolrüütleid”. Rootsi aeg niisiis alles tõi tõsise mõisakorra ja -orjuse ka Järvasse, kui kuningas (aga kuningad on teadagi alati võlgades ja rahahädas) pidi kuidagi tasuma oma sõjameestele-väepealikutele. Ja just Järvas leidus vabu maid, mida välja jagada. Ning häid maid. Nõnda tekkiski senise kümnekonna mõisa asemele kohe sadakond, ja nõnda jäi see kuni mõisa-aja lõpuni. Ja kui kõik eespoolmainitud pool- ja karjamõisad ning kirikumõisad veel sekka lugeda, siis oli neid kõvasti üle saja.

Erinevalt Viru-Harju vanadest taaniaegsetest valdustest ei olnud need “uued” mõisad aga üldiselt väga suured. Ja nii ehitati siin mõnevõrra vähem suuri kivilossegi viimaks, kui nende ehitamiseks läks. Puumajad on aga teatavasti kergemad lagunema ja lihtsamad lõhkuda ja nõnda on kogu sellest suurest pärandist, mis hoonetesse puutub, tegelikult armetult vähe järel. See tähendab, seda on veelgi väga palju, kuid omaaegse rohkuse, kui ka mitte hiilguse kõrval (erilise hiilgusega see Järva mõisnikkond ei näi olevat silma paistnud) on need siiski vaid jäänused, killud.

Ja väga kiiduväärt muidugi, et keegi on nüüd võtnud kogu seda poolhävinud ja paljuski unustatud varamut süstematiseerida, tutvustada. Eriti huvitavad on raamatus muidugi päris vanad, aga ka vähem vanad pildid, ühe allakäigu kroonika.

Kui pildivalikule midagi ette heita, siis ehk seda, et rohkem võinuks pilte olla ka kunagistest “parunitest” (sest mõistagi polnud nad kõik Baron’id). Inimene on lõpuks ikka kõnekam kui maja ja viimaks muutuvad need maakivivaremed ja sammasportikused üksluiseks…

Vanade fotode kogumisel on tänuväärse töö Järvamaal ära teinud René Viljat ja tema kogust pärinevad ka selle raamatu huvitavamad pildid. Kuid mine tea, kui palju neist “paruneist” pilte üldse ongi siinmail? Sest eks baltisakslaste perekonnaarhiivid reisinud siit ju põhiliselt minema. Ja mis neist on saanud Saksamaal ja mujal? Küllap paljugi on seal kokku korjatud, aga ma usun, et palju on ka laokil ja hävimas veel nüüdki, kui kustuvad vanade Eesti- ja Liivimaa perekondade viimased võsud, keda seovad nende maadega isiklikud mälestused…

Huvitav, kas keegi eesti ajaloolastest või arhiivitöötajatest tegeleb ka selle kaduva pärandiga (repatrieerimise, vähemalt kopeerimisega), kus leidub ometi asendamatut materjali meie maa ajaloo kohta? Jah, huvitav.

Raamatu kokkupaneku osas on üks väike etteheide veel. Miks just on mõisate loendi aluseks võetud Järvamaa administratiivpiirid aastal 2005? Ma saan aru, et mitte 2008, sest selleks ajaks oli suur tükk Põhja-Järvast läinud “Lääne”-Virumaa alla. Kuid järva patriotismis oleks siis võinud olla juba järjekindlam. Praegu on süsteem natuke segane (mis tõsi, kajastab ka meie segast ja ajaloost vähe hoolivat haldusjaotust), esitus on kihelkonniti, aga samas veel valdade kaupa, kuid mis seost on tänastel vallapiiridel kunagise mõisa-ajaga? Tihti mitte mingit. Ja nii on kahju, et välja on jäänud sellised põlised Järvamaa mõisad nagu Võhmuta või Einmanni, kuigi need asuvad otse Järva-Jaani kihelkonna südames (käivad aga nüüd juba mainitud naabermaakonna alla). Selle asemel oleks võinud juba loobuda (ja õieti tulnukski) neist Põhja-Viljandimaa kantidest, mis alles Nõukogude ajal Paide rajooniga liideti. Pealegi pole seal mõisaid kuigi palju. Kihelkonnapiirid oleksidki olnud heaks orientiiriks, sest tõesti, mis tähtsust neil tänastel valdadel sellise juba “igavikulise” teema juures, seda enam, et raamat pakub kindlasti huvi ka siis, kui neid valdu enam pole.

Ja tõesti, kui tavaliselt saavad pildiraamatud ruttu “läbi”, siis selle puhul avastasin, et ühe suvise ennelõunaga olen jõudnud vaid 47. leheküljele. Sest inforikkus on tõesti muljetavaldav! Väsitab äragi. Võiks ka natuke pikka mõnusat juttu vahel olla… aga eks see olekski üks teine raamat. Igatahes väärt juulikuine lugemine-lehitsemine ja asendamatu teejuht neile, kes soovivad oma suvistel teekondadel süveneda Järva mõismaastikesse, sellesse kaunisse kadunud maailma.

Tõnu Õnnepalu

Categories: Ajalugu, Fotod, Uudisteos Tags:
Kommentaarid on suletud.