Esileht > Kirjanik, Kriitika, Vana klassika > Kirjanik Ladina-Ameerika kirjanduse kuldajastust

Kirjanik Ladina-Ameerika kirjanduse kuldajastust

13. juuli, 2009 Tarmo Jüristo
cortazar

Julio Cortázar

Tänavu veebruaris möödus veerand sajandit Borgese järel vast ühe kõige mõjukama ja omanäolisema Argentiina (ja miks mitte kogu Ladina-Ameerika) kirjaniku surmast. Tema mõju hispaaniakeelsele kirjandusele ilmestab tsitaat Pablo Nerudalt, kes on kunagi öelnud: “need, kes ei loe Cortázari, on hukule määratud”.

Julio Cortázar sündis 1914 Brüsselis ja kolis oma vanematega Argentiinasse neli aastat hiljem. Oma esimese romaani kirjutas ta üheksa aasta vanusena ja kuigi ta oli avaldanud tõlkeid, raamatuid ning lühijutustusi prestiižikates ajakirjades juba varem, saabus ta tegelik kirjanduslik kuulsus suhteliselt hilja, 1960ndatel, kui autor lähenes juba 50. eluaastale ja elas Pariisis (kuhu ta jäi oma surmani).

Cortázari kõige kuulsam raamat on kahtlemata 1966. aastal ilmunud Rayuela (”Keksumäng”) – ambitsioonikas anti-romaan, mille tegevus leiab aset Pariisis (peatükid 1–36) ja Buenos Aireses (ptk. 37–56) ning soovi korral võib sealkohal ka lugemise lõpetada. Lisaks on raamatul aga ka kolmas osa, mis koosneb n.-ö. lisapeatükkidest, koos juhendiga millises järjekorras neid ja esimese kahe osa peatükke lugeda võiks. Tulemusena alustab lugeja peatükist 73 ning hüppab seejärel raamatus edasi-tagasi nagu keksumängus. Lisatud fragmentide ning varasemate peatükkide segipööratud reastuse tulemusena koorub aga välja sootuks teine lugu.

“Keksumäng” illustreerib hästi Cortázarile üldiselt omast kirjanduslikku eksperimenteerimist, mängides üheaegselt nii vormi kui sisuga. Vaatamata selle raamatu kuulsusele ja tähtsusele on Cortázar siiski eeskätt tuntud kui üks lühiloo žanri vaieldamatuid meistreid. Muuhulgas oli tema kirjutatud Las babas del diablo aluseks Michelangelo Antonioni 1966. aasta kultusfilmile “Blow-up”.

Eesti keeles on Cortázarilt ilmunud minu teada ainult kaks asja: 1985. aasta LR-i sarjas 48-leheküljeline kogumik “Tseremooniad” ning fragment “Keksumängust” Vikerkaares (nr. 2-3/2000). Et illustreerida Cortázari stiili võtsin eile kätte ja tõlkisin kiirelt ühe tema tuntud lühilugudest, Continuidad de los parques. Need, kes suudavad ja tahavad hispaaniakeelset originaali lugeda, leiavad selle siit.

Ühendatud pargid

Ta oli alustanud romaani lugemist paar päeva tagasi. Kiired asjatoimetused olid sundinud teda raamatut käest panema, kuid nüüd, istudes rongis tagasiteel mõisa, avas ta selle uuesti; süžee tõmbas ta tasapisi endaga kaasa, tegelased joonistusid välja. Päralejõudnuna kirjutas ta kirja oma agendile, arutas majordoomusega ühisomandi küsimusi ning naases siis raamatu juurde oma kabineti vaikuses, mille aknad avanesid tammedest täidetud parki. Vajudes oma armastatud tugitooli, pööratud eemale uksest, mille nägemine oleks talle meenutanud võimalikke häirivaid katkestusi, libistas ta oma käe üle tooli rohelise sametkatte ning asus lugema viimaseid peatükke. Ilma pingutuseta meenusid talle tegelaste nimed, illusioon haaras ta pea silmapilkselt endasse. Justkui perversse mõnuga haakis ta end rida-rea haaval ümbritsevast lahti, samas tajudes oma pead mugavalt nõjatumas vastu tooli kõrge seljatoe rohelist sametit, käeulatuses olevaid sigarette ning läbi suurte akende paistvat valguse vaikset tantsu pargi tammepuude all. Sõna sõna järel süvenes ta kangelase ja kangelanna dilemmasse, lastes end kaasa viia värvi ja liikumist omandavatel kujutluspiltidel, olles seeläbi tunnistajaks viimsele kohtumisele metsahütis. Naine saabus esimesena, ootusärevusest täidetuna; seejärel sisenes tema armastaja, nägu puuoksast kriimustatud. Naine püüdis suudlustega verejooksu peatada, kuid mees tõrjus ta embusi, sedakorda ei olnud ta tulnud siia järjekordsele kuivade puulehtede ja märkamatute metsaradade poolt varjatud salakire tseremooniale. Pistoda soojendas end vastu ta rinda, mille sees peksles vabadus, valmina välja sööstma. Ihast ja igatsusest kantud dialoog voolas läbi lehekülgede otsekui ojake madusid ning sellest jäi mulje, nagu oleks kõik otsustatud juba terve igaviku. Isegi need õrnad puudutused, mis justkui püüdsid armastatut kinni hoida ja ümber veenda, visandasid võikal moel selle, kes pidi saama hävitatud. Miskit ei olnud jäänud tähelepanuta: alibid, ettenägematud takistused, võimalikud eksimused. Sellest hetkest alates oli iga moment pisiasjadeni läbi mõeldud. Põgusalt üle näo libisevad sõrmed ei katkestanud detailide külmaverelist veelkordset läbikäimist. Valgus hakkas hääbuma.

Ilma teineteise poole vaatamata, täielikult keskendununa eelseisvale ülesandele, pöördusid nad hüti ukselt eri ilmakaartesse. Naine lahkus rada mööda, mis viis põhja poole. Vastassuunalisel rajal peatus mees hetkeks, vaadates naise lahtiseid jooksus lehvivaid juukseid ning pöördus siis oma teed. Ta jooksis puude ja hekkide vahele varjudes kuni hämariku pehmes valguses avanes tema ees majani viiv puudeallee. Koerad ei pidanud haukuma ja nad ei haukunud. Majordoomus pidi olema juba lahkunud ning teda tõesti ei olnud. Ta sammus üles kolmest trepiastmest ning sisenes majja. Läbi kõrvus vasardavate südamelöökide meenusid talle naise sõnad: esmalt sinine salong, siis galerii, seejärel vaibaga kaetud trepp. Teine korrus, kaks ust. Ei kedagi esimeses magamistoas, ei kedaga teises. Uks, mis avaneb kabinetti ning siis nuga tema käes, valgus, mis langeb läbi suurte akende, tugitooli rohelise sametiga kaetud kõrge seljatugi,  mehe pea, kes istub toolis, lugedes romaani.

Kommentaarid on suletud.