Esileht > Ajalugu, Kriitika, Uudisteos > Kuidas meid sovetiseeriti

Kuidas meid sovetiseeriti

19. juuli, 2009 Marek Tamm
Jelena Zubkova, "Baltimaad ja Kreml 1940–1950" (2009)

Jelena Zubkova, "Baltimaad ja Kreml 1940–1953" (2009)

Eesti avalikus arvamuses on sügavalt juurdunud üks müüt: kõik, mida vene ajaloolased Baltikumi kohta kirjutavad, on puhas propaganda, ajaloo võltsimine või kinnimakstud tellimustöö. Nägin hiljuti televiisorist, kuidas üks Kapo komissar, kes aeg-ajalt esineb avalikkuses ajaloolasena, süüdistas vene ajaloolasi, et need on FSB palgal… Mõistagi pole kahtlust, et vene keeles on Baltimaade ajaloost kirjutatud rohkelt raamatuid, mis ajaloouurimuse nime ei vääri. Kummatigi ei ole mõtet lüüa kõiki ühe vitsaga. Viimasel kümnendil on Venemaal ära tehtud hiiglaslik töö NSV Liidu ajalugu, sh Baltikumi hõivamist, puudutavate dokumentide publitseerimisel ja üha enam ilmub hinnalisi uurimusi, mis heidavad valgust sellelegi, mis juhtus Teise maailmasõja ajal ja järel Eestis. Selle uurimistöö üheks parimaks näiteks on 2007. aasta viimastel päevadel ilmunud Jelena Zubkova raamat “Baltimaad ja Kreml 1940-1953″, mis hiljuti vahendati ka eesti keelde (tlk Margus Leemets).

Sellest raamatust on Eesti meedias olnud üksjagu juttu veel enne eestinduse ilmumist, näiteks ilmusid autoriga sisukad intervjuud Delfis ja Sirbis, ajakirjas Akadeemia (2/2009) üllitas põhjaliku retsensiooni Tõnu Tannberg. Siin ei taha ma esitada raamatust ei ammendavat ülevaadet ega akadeemilist arvustust, pigem nopin välja mõned seisukohad ja tõsiasjad, mis mulle endale enim huvi pakkusid. Üldises korras olgu vaid öeldud, et Zubkova eesmärgiks on heita pilk Baltimaade sovetiseerimisele Kremli vaatenurgast: tema uurimus põhineb Venemaa arhiivimaterjalidel, mis kajastavad ennekõike Moskva parteiladviku samme ja otsuseid.

Sümpaatne on autori tõdemus kohe raamatu alguses, et “nõukogude Baltikum” on vaid mõiste nõukogude ajaloost: see on Kremli konstruktsioon, mida tegelikkuses pole kunagi eksisteerinud. Teisalt mõjutas see konstruktsioon otseselt Moskva poliitikat, sest Zubkova näitab veenvalt, kuidas kõik olulisemad otsused Eesti, Läti ja Leedu kohta langetati Kremlis üheaegselt. Samas ei väida ta, et Baltikumi juhtimine toimus vaid ülevalt alla – raamatu üks väärtusi ongi tähelepanu juhtimine kohalike valitsejate rollile ja erinevustele kolme riigi parteilises juhtimises.

Teose keskne mõiste on “sovetiseerimine”, autori kitsam huvi on uurida neid mehhanisme, mis panustasid Baltikumi lõimimisse nõukogude süsteemi. Ta mõistab “sovetiseerimise all protsessi, mille eesmärgiks oli “hõlmata” kõnealune piirkond nõukogude süsteemi, kujundada poliitilised, sotsiaalsed ja majanduslikud struktuurid nõukogulikule mudelile vastavaks.” (lk 10) Ent kui tavakäsitluses on nähtud Kremli sovetiseerimiskavu juba 1930. aastate lõpus, siis Zubkova näitab argumenteeritult, et Baltikumi sovetiseerimise plaan sündis võrdlemisi hilja, mitte enne 1940. aasta mai lõppu. Väga kõnekas on selles küsimuses Stalini tunnistus 25. oktoobrist 1939: “Nõukogude juhtkond leiab, et vastastikuse abistamise lepingutega, mis sõlmiti Eesti, Läti ja Leeduga, leiti vorm, mis lubab Nõukogude Liidul lülitada oma orbiiti terve rea riike. Kuid selleks tuleb esialgu rangelt järgida nende sisemist režiimi ja suveräänsust, mitte püüda saavutada nende sovetiseerimist. Tuleb aeg, mil nad teevad seda ise.” (lk 47)

See aeg jõudis kätte Teise maailmasõja lõpus, mil toimus lõplik huvisfääride jaotus maailma suurriikide vahel. Zubkova tsiteerib paljude teiste järel Stalini ja Roosevelti kahekõnet Teherani tippkohtumisel 1943. aasta detsembris. Kui Roosevelt tunnistab Stalinile, et ta ei soovi “praktilise inimesena” kaotada 6-7 miljoni poola päritolu ameeriklase häält seoses Moskva sammudega Baltikumis, mistõttu oleks mõistlik korraldada neis riikides rahvahääletus NSV Liiduga liitumise küsimuses. Mille peale Stalin lubab lahkelt leida viisi, kuidas nende rahvaste tahteavaldust teada saada. Roosevelt nendib rahulolevalt: “See oleks mulle kasulik.” Mispeale Stalin igaks juhuks täpsustab: “See ei tähenda muidugi, et rahvahääletus neis vabariikides peaks toimuma mingisuguses vormis rahvusvahelise kontrolli all.” Ja Roosevelt: “Muidugi mitte.” (lk 103)

Moskva taktika Baltikumi sovetiseerimise küsimuses lubab Zubkoval jagada selle kaheks erineva iseloomuga etapiks: 1) 1944. aasta sügis–1947. aasta keskpaik ja 2) 1947. aasta sügis–1953. aasta märts. Kui esimest perioodi iseloomustas paindlik poliitika, kus hoiduti karmimatest võtetest, siis 1947. aasta septembris algas üleüldine kruvide kinnikeeramine suhetes Ida-Euroopa ja Baltikumiga, mida iseloomustasid 1949. aasta näidiskohtuprotsessid Ungaris, Bulgaarias jm ning ulatuslikud küüditamised kõigis kolmes Balti riigis. Zubkova juhib ühtlasi tähelepanu sellele, et kuna Moskva poliitika Ida-Euroopa riikide osas oli pärast sõda alles kujunemisjärgus, siis sai Baltikumist piirkond, kus katsetati uut sovetiseerimismudelit, mida siis hiljem sotsialismileeri riikidele rakendada.

Üks raamatu huvitavamaid peatükke käsitleb sõjajärgset relvastatud vastupanu Baltikumis. Loobudes seni domineerivatest must-valgetest tõlgendustest, püüab Zubkova süveneda mõlema poole, nii metsavendade kui ka nende küttide, tegutsemisajenditesse. Huvitav on samuti valitud võrdlev perspektiiv, mis toob mh välja kuivõrd laiaulatuslik oli vastuhakk nõukogude võimule Leedus ja kuivõrd piiratud ja kehvasti organiseeritud Eestis. Autor näitab, kuidas otsustava löögi metsavendlusele andis 1949. aasta küüditamine, mis röövis sellelt sotsiaalse toetuse. Esialgsete andmete põhjal represseeriti võitluses nõukogudevastase põrandaaluse liikumisega aastail 1944–1952 Baltimaades kokku peaaegu pool miljonit inimest, tapetuna langes ligemale 25 000 metsavenda (neist 20 000 Leedus).

Huvituseta pole ka raamatu viies ja viimane peatükk, mis on pühendatud Baltimaade poliitilise eliidi vaatlemisele. Zubkova jaotab kohaliku valitseva eliidi kolmeks põhitüübiks: 1) illegaalsed kommunistid, kelle hulka kuulusid endised poliitvangid (Eestis nt Arnold Veimer, Hendrik Allik jt) või siis kominternlased (Karl Säre, Nikolai Karotamm jt); 2) intellektuaalid, kelle all võib silmas pidada neid, kes olid võimu juurde tulnud teaduse, kirjanduse jms juurest (Johannes Vares-Barbarus, Hans Kruus jt), ja viimaks 3) Venemaa baltimaalased, s.t. vastava rahva esindajad, kes olid elanud alaliselt Venemaal (Johannes Käbin jt).

Peatudes pikemalt nn. Eesti süüasjal 1949–1952, st Moskvast lähtunud repressioonidel senise eliidi vastu, mis tipnesid 1950. aasta EK(b)P Keskkomitee VIII pleenumil, näitab Zubkova, kuidas esmajoones kannatasid esimese kahe rühma esindajad, samas kui repressioonidele aitas aktiivselt kaasa Johannes Käbin. Ta tsiteerib mitmeid represseeritute viljatuid katseid pälvida Kremlist armu, neist kõige liigutavam on ilmselt Hans Kruusi kiri Stalinile 1950. aasta juunist. Kodanlikuks natsionalistiks tembeldatud Kruus möönab, et enne 1940. aasta juunit kaitses ta tõepoolest kodanlik-natsionalistlikke seisukohti, ent lisab: “mina olin Eesti vanast intelligentsist üks esimesi, kes liitus töölisklassi suure üritusega, et likvideerida kodanlik võim ja kehtestada Eestis sotsialistlik kord.” Nagu Zubkova täheldab, on Kruusi kiri erandlik selles, et ta ei süüdista oma saatuses nimeliselt kedagi, vaid võtab kogu süü endale: “Oma vigade ja ebarahuldava töö põhjusi näen ma ennekõike iseendas: nimelt, olles piisavate kogemusteta marksistlik-leninliku teooria osas, parteipoliitilise töö kogemuseta ja bolševistliku karistuseta, ei osanud ma võita oma teadvuses kõiki kodanlik-natsionalistlikke igandeid. Seetõttu ei olnud ma ka nende nõudmiste kõrgusel, mida esitatakse nõukogude asutuse bolševistlikule juhile.” (lk 226–227). Kogu selle Eesti eliidivastase kampaania kokkuvõtteks tõdeb Zubkova, et siingi oli Eesti mõnes mõttes teenäitajaks: selle käigus sai Moskva kasulikke kogemusi, kuidas kohalikku eliiti “ümber kasvatada”, mis hiljem kulusid marjaks Lätis, Aserbaidžaanis, Ukrainas ja mujalgi.

Et mitte röövida kogu lugemis- ja avastamismõnu, panen siinsele pikaks veninud jutule punkti, lisades vaid, et üldisemas plaanis osutab Jelena Zubkova raamat veel ühele olulisele tõigale: mida rohkem uuritakse Eesti ajalugu väljaspool Eestit, mida mitmeperspektiivsemalt seda käsitletakse, seda sisukamaks ja mitmekülgsemaks meie minevikupilt muutub. Lisan eelreklaamina, et sellele küsimusele on pühendatud ka lähiajal ilmuv Vikerkaare juuli-augusti topeltnumber.

Categories: Ajalugu, Kriitika, Uudisteos Tags:
  1. Peep
    26. juuli, 2009 kell 20:37 | #1

    Auväärt Marek! Neelasin selle raamatu alla kahel ööl ja kui oleks võimalik olnud, siis oleks seda teinud ühekorraga. Suurepärane ajalooraamat, mis valgustab ja täpsustab mitmeid ägedaid vaidlusi tekitanud küsimusi. Mulle meeldib väga, et selle on kirjutanud just vene ajaloolane, aga autori rahvus pole selle juures küll kõige olulisem. Autorit võib usaldada, sest kui otsida raamatust autori isiklikku suhtumist asjasse, siis leiame seda nappidest iroonilistest vahelausetest. Muide, tolles ajas mitte elanute jaoks võib see must iroonia märkamatuks jääda. Raamat on väärtuslik lisandus kogu sellele aina kasvavale raamatusarjale, mis koosneb nii ajaloouurimustest, dokumendikogumikest kui ka isiklikest mälestusraamatutest. Selle sarja nimetus võiks olla “Ma ütlen täpselt, kuidas asjad käisid”. Ajaloohuvilisele pakub iga vastav täpsustus kahtemata põnevust, kuid asjade üldine kulg on siiski juba ammu selge. Kui Maailmarevolutsiooni ideel põhinev maailmavallutusplaan läbi ei läinud, muutsid maailmavallutajad oma taktikat ja proovisid seda teha jupphaaval ning tatšankadele , hiljem tankidele, veel hiljem tuumapommile lisandus hulgaliselt nii iidseid kui uusi sõjakavalusi. Tuleb tunnistada, et seda tehti edukalt. Sun Zi, Sun Bini “Sõjaseaduste” kohaselt oli NL-i Baltimaade vallutamine kõigist sõja liikidest kõige ideaalsem. See oli NL-i selge sõjavõit ilma sõda pidamata. Selle kõrval oli Talvesõda NL-ile selge kaotus, maad ei vallutatud, suurt sõjasaaki ei saadud, Soome sõjavägi jäi hävitamata ja oma kaotused olid pööraselt suured. Selle ühe ülivõiduka ja ühe kaotatud sõja tulemuste rahuliku läbiseedimise ja uude sõdade planeerimise keerasid kommunistide innukad õpilased natsid kohe kähku sassi. Soomet ei saadudki sovetiseerida ja Baltimail kestis sõda ka pärast suure sõja lõppu edasi. Mis puutub “sovetiseerimisse”, siis muidugi me võime seda kui terminit kasutada, kuid sisuliselt on tegemist niisama vana püüdlusega kui Hiina sõjaseadused. See on sõjas vallutatud maal vallutuse kinnistamine. On muidugi hea teada, millal leidis Stalin vallutuste kinnistamiseks “õige vormi” ja et see osutus nii edukaks, et seda sai rakendada ka mujal Euroopas. Muidugi ka seal, kus papa Roosevelt poleks vast nõustuvalt pead noogutanud. Siiski ei näe ma midagi põhimõttelist selles, kas see “õige vorm” leiti paar aastat varem või hiljem. Mitte keegi ei saa eitada kommunistide maailmavallutamissoovi ega Stalini vallutussoove. Sinult Marek tahaks aga küsida, kuidas teed Sa kindlaks, mis on sügavalt juurdunud ja mis mitte nii laialivalguvas asjas nagu seda on avalik arvamus?

  2. 26. juuli, 2009 kell 20:58 | #2

    Eks see avalik arvamus ole ise üks veidi müütilise iseloomuga nähtus, ent kui selle sees elada, siis mingi pilt ikkagi kujuneb — aluseks ennekõike meediakanalitest pakutav ja tänavatel räägitav. Ja selle põhjal tihkan jääda enda seisukohale truuks: meisse on üsna edukalt istutatud sisse veendumus, et Ida poolt kuuleb meie ajaloo kohta ainult võltsimist ja vassimist. Õnneks on tegelikkus märksa keerulisem.

  3. Peep
    27. juuli, 2009 kell 00:50 | #3

    Marek! Palun räägi enda eest! Kes on see meie ja kes on istutaja! Mina ei tunne ennast kummagi hulka kuuluvana. Aga sügavat umbusku mitte Ida, vaid eelkõige Kremli ettevõtmiste vastu pole kellegi teisel vaja üldse ei külvata ega istutada, seda teeb oma ettevõtmistega Kreml ise. Juba Ivan Kalitast alates. Venemaal on alati leidunud ausaid ja pühendunud teadlasi ja teiste elukutsete esindajad, kuid kahjuks ei ole neil õnnestunud otsustaval määral mõjutada Vene riigi inimsõbralikumaks muutumise kulgu. Kui ma kunagi tögamisi vürst Volkonskile tähendasin, et need vene sigadused on surmani ära tüüdanud, võtku tema kui ülik midagi ette, urises ta läbi hammaste, et esivanem proovis, aga saadeti Siberisse.

Kommentaarid on suletud.