Esileht > Kirjanik, Mälestused, Raamat > Autogrammikunst (1. osa)

Autogrammikunst (1. osa)

21. juuli, 2009 Marek Tamm
Pierre Rigoulot

Pierre Rigoulot

Täna jäi mulle kodus juhuslikult kätte raamat, millest avastasin mulle tundmatu autori autogrammi. Pean tunnistama, et esimese hooga ei suutnud ma meenutada ei seda, kust ma selle raamatu võisin saada, ega sedagi, et oleksin selle autoriga iial kohtunud. Hetk hiljem muidugi meenus: see oli enam kui kümme aastat tagasi, mil olin parasjagu Pariisis ja peas idanes mõte avaldada eesti keeles hiljuti Prantsusmaal ilmunud “Kommunismi must raamat”. Ei mäleta enam täpseid asjaolusid, ent igal juhul astusin 28. veebruaril 1998 (nagu autogramm reedab) ühte Place de la République’i kohvikusse, et kohtuda ühega “Musta raamatu” autoritest – Pierre Rigoulot’ga. Kui õieti mäletan, siis meie kohtumine ei olnud pikk, ent igal juhul on ta mulle kinkinud mälestuseks ühe oma viimastest publikatsioonidest, valiku Boriss Suvarini (või prantsusepäraselt Boris Souvarine’i) poliitilistest artiklitest. Olen ikka imestanud kuivõrd arenenud on Prantsusmaal autogrammi jagamise kultuur, tihtipeale on need autori pühendused omaette väikesed kunstiteosed, kus osavalt põimitakse raamatu pealkiri pühenduse sisse, vajadusel seda koguni käsitsi mugandades. Rigoulot’ pühendus on hea näide prantsuse autogrammikunstist. Tõlkes kõlab see: “Marek Tammele, need “Kroonikad kommunismi valedest”, mis on kirjutatud tükk aega enne “Musta raamatut”!”.

See ootamatu kohtumine vana pühendusega vallandas hetkeks kire, et üles otsida veel oma kodusest kogust pühendustega raamatueksemplare. Pean seejuures kohe täpsustama, et ma pole iial olnud autogrammikütt, nii et mu kollektsioon on õige väike ja kõiki autogrammiga eksemplare ma ilmselt enam kunagi üles ei leiagi, selleks on mul raamatuid liiga palju. Kuid esialgne otsimine andis tulemuseks siiski üle paarikümne teose, mis üldreeglina pühendatud mõnel raamatuesitlusel (valdavalt Varraku omadel) või siis mõnel harvemal puhul lihtsalt sõprade poolt. Tegin mõnest pühendusest pildi (neid saab klikkides suurendada), mida nüüd siis lahkelt jagan, lisades sellega meenuvaid mälupilte. Et blogilugeja tähelepanu mitte liialt kurnata, siis jagan postituse kaheks osaks: välis- ja eesti autorite pühendused.

Kuid enne veel, kui konkreetsete pühenduste juurde minna, tõden kahetsusega, et minu teada pole käsitsi pühendused pälvinud tänaseni kirjandusuurijate suuremat tähelepanu, kuigi aines pakuks põnevaid perspektiive. Praegu meenuvad vaid mõned vaimukad tähelepanekud Gérard Genette’i teosest “Seuils” (1987), mis pühendatud paratekstide, s.t. raamatut ümbritsevate tekstide analüüsile. Genette tsiteerib mitut lõbusat näidet pühenduste ajaloost. Nii olevat Paul Claudel varustanud ühe köite oma kirjavahetusest André Gide’iga pühendusega “Kahetsusega, et leian ennast nii halvas seltskonnas.” Kui pühendatud eksemplari omanikul, Claudeli lapselapsel, oli jätkunud jultumust näidata seda pühendust Gide’ile, siis oli viimane lisanud oma käega: “Idem.” On teada samuti, et kui Gide müüs 1922. aastal maha osa oma raamatukogust, siis sisaldas see mitmeid endiste sõprade pühendustega teoseid. Kui üks neist, Henri de Régnier, seda märkas, saatis ta kohe Gide’ile oma uue raamatu, pühendusega: “André Gide’ile, järgmise raamatumüügi tarbeks.”

Stéphane Courtois

Stéphane Courtois

Ent nüüd siis enda raamatute juurde. Rigoulot’ pühendus tõi paratamatult kohe meelde “Kommunismi musta raamatu” eestinduse esitluse Tallinna Raekojas. See oli tõeliselt suurejooneline üritus, kus oli kohal raamatu koostaja Stéphane Courtois, president Lennart Meri, peaminister Mart Laar, hulk tähtsaid poliitikuid (kellest mitmed olid raamatu tõlkijad, nagu Tõnis Lukas ja Tunne Kelam) ja rohkelt ajakirjanikke. Kui ma mõned aastad hiljem Courtois’l Pariisis külas käisin, siis ta näitas uhkusega esikus kõrguvat riiulit kõikide “Musta raamatu” väljaannetega, kinnitades, et tema lemmik on Eesti oma: nii raamatu sisulise teostuse pärast (varustasime oma väljaande mitme uue lisaga, sh presidendi eessõna ja peaministri Eesti-peatükiga) kui ka selle eeskujuliku esitluse pärast. Seda esitlust aitabki praegu meenutada Courtois’ pühendus (signeeritud 12.12.2000), mis tõlkes kõlab: “Marek Tammele, südamlikus austuses, see “Kommunismi must raamat”, mis aitab (ehk) panna kurdid kuulma ja pimedad nägema…”

Jacques Le Goff

Jacques Le Goff

Suur osa pühendustest on seotud raamatusarjaga “Ajalugu. Sotsiaalteadused”, mida Varrakus kümme aastat kureerisin. Selle sarja ettevalmistusajast pärinevad minu kogu vanimad autogrammid: Jacques Le Goffi ja Jean-Claude Schmitti pühendused 1996. aasta detsembrist, mil käisin neid Pariisis intervjueerimas (vestlused ilmusid hiljem nende tõlketeoste lisas). Mäletan, et mind liigutas toona väga Le Goffi pühendus: “Marek Tammele, sõbraliku dialoogi lävel”. Ja tõsi, ei möödunud paari aastatki, kui olin magistrandina tagasi Le Goffi ja Schmitti juures Pariisis.

Jean-Claude Schmitt

Jean-Claude Schmitt

Jean-Claude Schmitt

Jean-Claude Schmitt

Schmittist sai sealjuures minu akadeemiline juhendaja, kes pole endiselt sellest ülesandest priiks saanud. Tema pühendustega teoseid ongi mul kodus ilmselt kõige enam, seda seoses nii minu reisidega Pariisi kui ka tema külaskäiguga Eestisse 2004. aasta mais. Ta pidas toona loenguid nii Eesti Humanitaarinstituudis, Kunstiakadeemias kui ka Tartu Ülikoolis, lahkudes Eestist väga positiivsete mälestustega. Pühenduse kirjutas ta äsja taskuraamatuna ilmunud “Püha hurdakoera” teosesse, mille olin varem eesti keeles üllitanud.

Peter Burke

Peter Burke

Peter Burke

Peter Burke

Esmajoones sellesama raamatusarja raames on mu riiulitesse siginenud ka pühendustega eksemplare näiteks ajaloolastelt Natalie Zemon Daviselt, Jacques Revelilt ja Peter Burke’ilt. Burke’i kaks autogrammi aitavad praegu meenutada meie kahte meeldivat jutuajamist: esimene Tallinnas 2007. aasta juulis ja teine Cambridge’is 2008. aasta aprillis. Toona võõrustas ta mind lahkelt oma Emmanuel College’i töötoas, mis oli pilgeni raamatuid täis. Hüvastijätuks haaraski ta virnast ühe oma viimastest teostest ja põlistas selle pühendusega.

Umberto Eco

Umberto Eco

Sofi Oksanen

Sofi Oksanen

Mu “kogu” kõige värskemad autogrammid pärinevad aga tänavu kevadest, kui mõnepäevase vahega väisasid Eestit Umberto Eco ja Sofi Oksanen. Praegu vaatan, et nende mõlema käekirjas on nii mõndagi sarnast – samasugune hoogne ja lopsakas stiil. Ecoga seoses meenub tema vaimukas tähelepanek, kui ta oli lõpetanud järjekordse tunniajase autogrammisessiooni: kuidas küll inimesed aru ei saa, et tulevikus on palju hinnalisemad need vähesed teosed, kus minu autogrammi sees pole!

Marie Darrieussecq

Marie Darrieussecq

Minu kirjastajatöö on mind kostitanud ka mõne ootamatu pühendusega. Näiteks avastasin praegu endalegi üllatuseks, et 2005. aasta suvel on prantsuse menukirjanik Marie Darrieussecq saatnud mulle ühe autogrammiga eksemplari oma viimasest romaanist. Põhjus on lihtne – olin äsja kirjastanud tema raamatu “Minu beebi”. Kuivõrd see on jäänud tänaseni tema ainsaks eestinduseks Varrakus, siis ei ole ka pühendustega teostele lisa tulnud. Ja kirjaniku endaga pole mul kunagi olnud juhust kohtuda.

Philippe Le Guillou

Philippe Le Guillou

Otsimise käigus leidsin aga riiulilt ka mõne teose, mis sisaldab küll pühendust, ent pole mõeldud mulle. Nimelt satub antikvariaadis sageli allahinnatud raamatutele, mida ehib autori autogramm, eriti palju olen neid leidnud Brüsselis. Kusjuures hind on autogrammi tõttu pigem odavam, kui kallim – rikutud raamatud, lõppeks. Üks näide sellisest raamatust, mille muide kohe ka läbi lugesin – veidi sentimentaalne mälestusteos Julien Gracqist – on pühendatud kellelegi Mohhamed Aissaumile…

Jacques De Decker

Jacques De Decker

Brüsseli antikvariaadid tõid aga viimaks meelde veel ühe toreda loo: 2003. aasta jaanuaris osalesin ühe komisjoni töös Brüsselis, mis jagas Euroopa Liidu raha tõlkeprojektidele. Komisjonis kohtusin ühe Belgia kirjanikuga, Jacques De Deckeriga, kes andis mulle muuseas head nõu paremate Brüsseli antikvariaatide kohta. Viimasel päeval tahtis ta mulle kinkida ühe oma raamatu ja asus seda enne üleandmist pühendusega vääristama. Kuid teost avades selgus piinlik seik, et esilehel ilutses ühe tuntud antikvariaadi logo, mis reetis, et autor oli ostnud allahindlusest omaenda raamatu… Ta ei lasknud ennast aga asjast segada, haaras vildika ja kirjutas pika pühenduse, mida, pean tunnistama, ei suutnudki ma praegu enam kokku veerida.

Categories: Kirjanik, Mälestused, Raamat Tags:
  1. 1. august, 2009 kell 14:56 | #1

    Sattusin uuesti veerima oma postituse viimast, J. De Deckeri pühendust ja nüüd suutsin selle kohe välja lugeda; olgu see siis ajaloolise täpsuse huvides siin ära tõlgitud: “Marek Tammele, mälestuseks meie (esimesest) kohtumisest Brüsselis”.

Kommentaarid on suletud.