Esileht > Kirjanik, Kriitika, Uudisteos > Õõvastavalt köitev moodne fantaasia - Chris Woodingi “Malice”

Õõvastavalt köitev moodne fantaasia - Chris Woodingi “Malice”

27. veebruar, 2009 Vana kaasautor

Malice

Kui pidasin aru, millisest hiljuti loetud raamatust teha oma selle blogi esimene post, siis polnud valik kerge – eesti keeles on ilmunud väga head ja väga halba, esimest õnneks küll rohkem kui teist (või on mul siis lihtsalt valikutega hästi läinud :P).

Lõpuks otsustasin hoopis ingliskeelse raamatu Malice („Kurjus“) kasuks ja seda mitmel põhjusel. Esiteks koosneb minu lugemisvara väga suurel määral just fantaasia, ulme- ja õuduskirjandusest ning teiseks on noorest Briti autorist Chris Woodingist kujunenud üks minu uusi lemmikuid. Ja kolmandaks – mis pole sugugi mitte kõige vähem oluline – Malice torkab nooremale lugejaskonnale mõeldud lugemisvara hulgast silma nii sisu kui vormi tõttu.

„Pikk Jack, vii mind kaasa…“

Kõik on kuulnud kuulujutte. Kutsu Pikka Jacki ja ta viib su Kurjusesse, maailma, mis asub õudses koomiksis. Sealt ei lahku enamik lapsi enam kunagi.

Seth ja Kady peavad seda rumalaks lastelooks. Kuid siis kaob nende sõber ning jutud ei paistagi enam nii totrad…

Aga asja juurde. Raamatu kaas on kujundatud väga põnevalt ruumilisena, loo üks olulisemaid kurjade jõudude esindajaid Pikk Jack (Tall Jack) turdub kaanest füüsiliselt lausa välja, viidates vaikselt ka sellele, mida raamatut avades seest ees võib leida.

Malice on kurikuulus koomiks, mida tavalisest kauplusest ei leia, kuid millest liigub laste hulgas jubedaid jutte. Ja juhtub, et need, kes selle viimaks endale hangivad, kaovad, ilmudes välja koomiksi õudses maailmas ning surres selle lehekülgedel. See on koomiks, mille maailm ulatub välja meie omasse ja mille jubedused ohustavad lugejat ennast ja tema sõpru, kui ta piisavalt ettevaatlik ei ole. Vähesed Malice’isse sattunud leiavad tee välja… Kuid sellel on oma hind.

Wooding on endale väga iseloomulikult suutnud luua tasakaalustatud segu reaalsest ja ebareaalsest, mis osaliselt põimuvad, kattuvad, ja üksteist mõjutavad. Mõnes mõttes saab lugu võrrelda ehk „Elm streeti luupainaja“ maailmaga, kus uni ja unenäod on elu lahutamatu osa, kuid viivad su vältimatult kaasa hoopis kusagile mujale, maailma, mille reeglid on hoopis erinevad ning kus tuleb võidelda oma ellujäämise eest. Sealt on võimalik pääseda, aga vaid siis, kui mängid kaasa selle maailma reeglite järgi.

Nagu Freddie lugudes, on ka Malice’i puhul tegu nn modernse fantaasiaga. Raamatus koomiksis kujutataval paralleelmaailmal pole mingit seost muinasjuttude, draakonite, haldjate ja võluritega. „Kurjus“ on kummaline konstrueeritud tehnomaailm, mis on täis veidraid mehaanilisi koletisi, kellele annavad elu koomiksimaailmas hukkunud laste hinged. Siit võiks tõmmata muidugi päris mahlaseid paralleele tänase ülitehnologiseerunud maailma ja selles üles kasvavate laste vahel, aga see selleks. Kuid masinmonstrumid pole selle õõvastava paiga ainsad elanikud – loo käigus selgub, et kunagi varem kuulus see ilm hoopis teistsugustele elanikele ning muutus külmast metallist ja mootoritest tehnitsistlikuks labürindiks alles siis, kui Pikk Jack mängu ilmus. Kuid vanad elanikud on alles, siin ja seal, peidetud ning ootavad õiget hetke, et oma maailm tagasi võtta. Aga püüan mitte spoilerdada J.

Ning loomulikult, et vorm sisuga veelgi tugevamalt kaasa mängiks, ongi loo need osad, mis leiavad aset koomiksis sees, esitatud osaliselt koomiksina. Mina ise küll eriline koomiksisõber ei ole, kuid pean tunnistama, et selles loos soovisin isegi, et pildirida oleks rohkem olnud – nii loomulikult ja enesestmõistetavalt haakus see tervikusse.

Minu jaoks oli loo üheks kõige kütkestavamaks aspektiks lisaks muule (pea)tegelased Seth ja Kady. Pole tõesti võimalik öelda, et üks neist oleks olulisem kui teine, ning päris mitmel juhul pole mitte Kady damsel in distress, nagu võiks oodata, vaid hoopis Seth. Vaatepunkti muudetakse mitmel korral ning lugu võidab ka sellest, et kumbki neist pole päriselt mingi „kangelane“, nad pole läbini veatud ja üdini vaprad, vaid täiesti inimlikud. Tavalised lapsed, noh.

Raamatu lõpp jätab asjad lahtiseks ning on selge, et võitlus kurja hävitamiseks alles algab. Malice andis vaid kerge eelmaigu, mis kõik toimuma võib hakata. Juba on välja kuulutatud ka järg Havoc. Mina ootan põnevusega.

Sash Uusjärv

Categories: Kirjanik, Kriitika, Uudisteos Tags:
Kommentaarid on suletud.