Esileht > Kirjanik, Mälestused, Raamat > Autogrammikunst (2. osa)

Autogrammikunst (2. osa)

22. juuli, 2009 Marek Tamm

Enne kui hakkasin kirjutama järge oma eelmisele postitusele autogrammikunstist, sedapuhku eesti näidetega, pidin endalt küsima, kellele õigupoolest kuulub raamatu pühendus. Kas autorile, kes ta kirjutas, või lugejale, kellele see on mõeldud? Nimelt adusin korraga, et ilmselt poleks viisakas ilmarahvale välja laduda kõik pühendused, mis mulle raamatutes esimese otsimisega silma jäid. Mõned neist tunduvad selleks liiga isiklikud. Kuid püüan jääda diskreetsuse piiridesse, ilma et peaksin oma kirjutamislubadust murdma.

Toomas Hendrik Ilves

Toomas Hendrik Ilves

Suurem osa autogrammiga raamatutest on mu kirjastajatöö kavatsemata viljad. Enamasti väljendavad autorid oma tänu, et olen kaasa aidanud nende käsikirja sünnile raamatuna. Kõige selgemalt väljendab seda näiteks Toomas Hendrik Ilves oma pühenduses raamatule, mille Varrak üllitas vahetult enne presidendivalimisi 2006. aasta suvel. Mäletan veel hästi selle raamatu esitlust Rahvusraamatukogus, kus ootasime pikalt peaministri saabumist, kes tuli sõnumiga, et Ilvesest saaks Eestile hea president, ilmselt täpselt adumata, mis üritusega tegu. Ja siis kõnelesid veel Jüri Luik ja Viivi Luik, mis sundis mind lõõpima, et loodetavasti ei jää tänane esitlus Ilvese luigelauluks… Kuid läks õnneks teisiti ja mõistagi leian, et otsustavaks osutus valijate mõjutamisel Ilvese hea raamat.

Mart Laar

Mart Laar

Mart Laar

Mart Laar

Mart Laar

Mart Laar

Endalegi üllatuseks avastasin teise ilmeka näitena tänuautogrammidest, et mul on siginenud ilus seeria Mart Laari pühendustest tema ajalooraamatute triloogias 1944. aasta pöördelistest sündmustest. Need raamatud ilmusid Varrakus täpselt aastase vahega (ärge küsige, kuidas jõudis autor need sellises tempos kirjutada, kõigi muude tegemiste kõrvalt!), mida me siis Vabariigi aastapäeva paiku kolmel korral viina ja kiluvõileivadega Okupatsioonide muuseumis esitlesime.

Priit Vesilind

Priit Vesilind

Väga elavad mälupildid meenuvad veel seoses Priit Vesilinnu raamatuga “Eestlane igas sadamas” (2004). Minu kirjastajatöös on see kindlasti olnud kõige suurejoonelisem esitluskampaania, mida kroonis pealegi hiilgav edu: autor sõitis lahkelt raamatu ilmumise ajaks Ameerikast Tallinnasse, esines siin ühe õhtu jooksul kahele hiigelauditooriumile, jagas intervjuusid lugematutele ajakirjanikele, oli järgmine päev kõikides tele- ja raadiouudistes ning ajalehtede esikaanel. Tagatipuks signeeris ta nende paari päeva jooksul mitusada eksemplari oma raamatust, mis täitis mind siira imetlusega. Mäletan, et kui ta oli lõpetanud järjekordse signeerimissessiooni (50 eksemplari Varraku raamatuklubi liikmetele), kirjutas ta lahkelt ühe pühenduse mullegi, tänades mind raske töö eest, mille ta tegelikult ise oli ära teinud.

Jaan Puhvel

Jaan Puhvel

Jaan Puhvel

Jaan Puhvel

Mul on olnud võimalus lähemalt tutvuda kahe esindusliku eraraamatukoguga, kus olen saanud põnevusega avastada lugematuid pühendustega raamatuid – Juri Lotmani raamatukoguga Tallinna Ülikoolis ja Jaan Puhvli raamatukoguga Los Angeleses. Lotmani kogust võib leida näiteks suurema osa Claude Lévi-Straussi teostest, kõik autori pühendustega, ent veel mitmete teiste teadusilma korüfeede autogramme. Jaani raamatukogu sisaldab seevastu kümnete kaupa eesti kirjanike pühendustega raamatuid, ent samuti Georges Dumézili jpt. ohtraid pühendusi. Loodan, et ta ei pane pahaks, kui riputan siia näiteks kaks tema enda pühendust, millest esimene meenutab üht meie iga-aastast suvekohtumist Uuejärvel ja teine meie külaskäiku Los Angelesse, esimene teoses “Epilecta Indoeuropaea” ja teine teoses “Analecta Indoeuropaea”.

Emil Tode

Emil Tode

Tõnu Õnnepalu

Tõnu Õnnepalu

Ilmselt ma ei eksi, kui oletan, et eesti kirjanikest on mu kodus kõige enam pühendusega eksemplare Tõnu Õnnepalult. Kuid avastasin ootamatult, et esimest korda on Tõnu mulle autogrammi andnud juba 1996. aastal Tartus. Kindlasti tuleb see talle endalegi üllatusena. Kuid ma mäletan seda korda küll. See oli kõle detsembrikuu, kui Tartu Ülikooli raamatupoes esitleti korraga tema poeemi “Mõõt” ja Ene Mihkelsoni jutukogu “Surma sünnipäev”. Kuna ürituse ühe numbrina pakuti autogramme, siis ei jätnud ma üliõpilasena võimalust kasutamata ja palusin seda mõlemalt autorilt. Kui Ene Mihkelson piirdus pelgalt oma nimega, siis Tõnu lisas head soovid ja kuupäeva (tänu millele saangi seda päeva nüüd nii täpselt fikseerida). Tõsi, alla on kirjutanud keegi Emil Tode, mitte Tõnu Õnnepalu… (See toob muide meelde, kuidas ma kunagi silmasin Antoine Chalvini juures Pariisis Tõnu “Piiririiki”, mille pühendus kõlas mälu järgi umbes nii: “Antoine’ile, see raamat, mille väidab olevat kirjutanud keegi Emil Tode”.) Veidi enam kui üksteist aastat hiljem esitlesime tagasihoidlikul moel Esna mõisas Tõnu “Flandria päevikut”, mis oli tema esimene Varrakus ilmunud raamat. Pühenduseks kirjutas ta mulle ja Triinule – “minu esimestele lugejatele”, pidades ilmselt silmas seda, et olime tõesti esimesed, kes raamatu käsikirja lugesid. Kuid mulle endale meenus kohe üks teine pühendus – nimelt leiab “Mõõdu” algusest trükitud pühenduse “Esimesele lugejale”. Praegu tundus kuidagi väga ilus see seos “Mõõdu” ja “Flandria päeviku” pühenduste vahel.

Andrus Kasemaa

Andrus Kasemaa

Oma viimasesse raamatusse, “Kevad ja suvi ja”, kirjutas Tõnu pühenduse tänavu maikuus Nõmmel, kui seda teost meie koduõues sümboolsel moel sisse pühitsesime. Oli üks esimesi tõeliselt sooje kevadpäevi ja äsja oli ümber saanud Tallinna kirjandusfestival. Meie aialaua taga oli kolleege Varrakust, ent samuti koos Tõnuga saabunud Jaan Kaplinski ja Andrus Kasemaa. Mõtlesin, et lõpetangi selle mälu- ja pühenduspiltide jagamise Andruse sissekandega tema viimasesse luulekogusse, mille ta selsamal õhtul mulle kirjutas.

Categories: Kirjanik, Mälestused, Raamat Tags:
Kommentaarid on suletud.