Esileht > Kriitika, Uudisteos > Uus kommunikatsioonikäsitlus Manuel Castellsilt

Uus kommunikatsioonikäsitlus Manuel Castellsilt

30. juuli, 2009 Daniel Vaarik
Manuel Castells, "Communication Power" (2009)

Manuel Castells, "Communication Power" (2009)

Mulle hakkab tunduma, et mõned tekstid suudavad juba hakata kraapima suure netipõhise kultuurimuutuse pinda ning visandavad vaikselt uue võimusuhete maastiku kontuurjooni. Üks selliseid on Manuel Castellsi ülivärskelt ilmunud raamat Communication Power. Ma ei oskaks veel hinnata selle raamatu ajaloolist kaalu, kuid see on juba täna selge, et iga meedia ja kommunikatsiooni alal tööd tegeva inimese kohustuliku kirjanduse hulka peaks see raamat kindlasti kuuluma.

Castells on teadlane, kelle uurimisvaldkonnaks on võrgustuv ühiskond (network society) ning ta on tehnoloogiline determinist, asetades väga olulisele kohale meedia- ja võrgutehnoloogiate mõju inimkultuurile. Communication Power proovib kokku siduda Castellsi enda ning tema õpilaste erinevate uurimuste tulemused ning paika panna rööpad, mida mööda saab minna otsima lahendusi demokraatia, võimu ja meediasuhete tuleviku osas.

Kui proovida ühe lausega raamatu peamist ideed sõnastada, siis see pole põhimõtteliselt uus. Castells kirjeldab läbivalt, kuidas netipõhine ühiskond muudab võimusuhteid ning loob seejuures võimalused eri arvamuste ja kultuuride laiemaks mõjulepääsuks ja isegi demokraatia reanimeerimiseks. Ta ei tee seda hurraa-tehnoloogiliselt, vaid tõsiseid küsimusi püstitades ning ohtudele viidates.

Mis on aga selle raamatu puhul eriline, on läbiv ja laialdane teaduslik tõestusmaterjal ning samuti tehnoloogilis-kultuurilisest pöördest lähtuv terminite süsteem. Nagu ka tema varasemates töödes, on grupid on Castellsi jaoks võrgustikud ning nende kohtumispaigad ehk sõlmpunktid või keskused (hubs) on kohad, kus leiab aset eriti oluline tähendusloome ning kus sünnivad konfliktid. Ta näitab, kuidas tehnoloogiate ja kultuuri globaliseerudes tekib selge identiteediga võrgustikke pigem juurde ning konfliktide tekke oht pigem suureneb kui väheneb. Sellest loogikast lähtuvalt toob ta sisse ka “protokolli” mõiste ehk koodi või suhtlusplatvormi, mille alusel eri grupid võiksid proovida omavahel suhelda võimalikult väikeste infokadudega ja vähendades fataalseid konflikte.

Sellelaadsete protokollide alla lähevad Castellsil muide brändid, meelelahutus ning näiteks ka kuulsused, kuid analoogia pärineb siiski kindlasti infotehnoloogiast (suhtlusprotokoll kui eri programmide infovahetuse platvorm). Tema cyber-punk maailmas on tõeline võim nende käes, kes suudavad luua ise võrgustikke ning kontrollida nende sõlmpunkte ning mitte üldse väikest rolli ei mängi siin globaalsed meediakorporatsioonid. Ainult, et kui ma Castellsist õigesti aru sain, siis ta väidab, et need meediakorporatsioonid pole immuunsed multikultuursuse suhtes ning on paratamatult sunnitud selle endasse kaasama, sedamööda mida rohkem inimesi nende turud sisaldavad.

Mis veel olulisem, meediakorporatsioonid ei saa arvestamata jätta blogide ja muude enesekommunikatsiooni vahendite mõju ning sellest peale hakkabki suurte võimustruktuuride ümberprogrammeerimine (Castellsi termin) altpoolt üles põhimõttel. Castells näeb, et samal ajal kui poliitikute populaarsus igal pool maailmas täiesti sama mustri järgi väheneb (Eesti pole ju absoluutselt mingi erand), ei ole demokraatia saanud mingit arvestatavat hoopi, sest kodanike aktiivsus on tegelikult suundunud teemadesse, kus nad tunnevad, et nad saavad kaasa rääkida.

Tihti on see aktiivsus kommuunipõhine, tihti teemapõhine, kuid see aktiivsuse kasv on märkimisväärne ning märkimisväärselt demokraatlik. Seega, netikasutajad mitte ei räägi demokraatia teemast mööda, vaid püstitavad hoopis uusi alateemasid. Samuti toob ta näiteid sellest, kuidas selline demokraatlik aktiviseerumine võib pöörduda tagasi reaalsesse poliitikasse ning tuua kaasa ka selle ümberprogrammeerimise. Muidugi kasutab ta üsna põhjalikult ära Barack Obama näite, kuid siinkohal tasukski hoiatada, et olgugi et Obamast ja tema näidetest on oksendamiseni räägitud, ei tähenda see seda, et Ameerika Ühendriikides tõesti ei kasvanud viimaste valimiste ajal valimisaktiivsus (noorte osas viimase 40 aasta kõrgeimale tasemele).

Castells ei näi uskuvat traditsioonilise meedia kadumisse. Ta näeb küll, kuidas meediast on saanud “enesetapjalik sõnumitooja”, mis iga uue sõnumiga devalveerib iseenda väärtust, kuna meediapoliitika on suurel määral üles ehitatud skandaalipoliitikale. Kuid meedias ringlev raha, võim ning mõju on selleks liiga suured, et head aega öelda. Ta näeb, et meedia peab läbima samuti erinevaid ümberprogrammeerimise protsesse ning see on asi, milles ta lõplikku selgust ei paku.

Aastaid tagasi ostsin ma väga juhuslikult Viru tänava raamatupoest António Damásio raamatu Descartes’ Error (1994). Juba siis ma arvasin, et see raamat lihtsalt peab olema õige asi ja väga kasulik tulevikus, kuna see räägib inimaju neurofüsioloogilisest toimimisest ning emotsioonide rollist otsustamisprotsessis. Tundub, et mul oli õigus, sest Castells nõjatub tihtipeale täie raskusega just Damásio peale, tuues paralleele ajus toimuva neuronite võrgustumise ning kultuurilise tähendusloome vahel.

Iseenesest on see ohtlik tee (nagu võrdleks aatomeid ja päikesesüsteeme ja siis teeks järelduse, et elektronid on nagu planeedid, kus elavad hästi pisikesed inimesed), kuid tundub, et nii Damásio kui Castells ütlevad välja siiski tõe, mida iga poliitik tänaseks juba väga hästi teab: ratsionaalsusega pole suurt midagi peale hakata. Inimene on emotsionaalne loom, emotsioonid aitavad otsuseid langetada ning lisaks kõigele, on selge, et inimesed usuvad ainult neid asju, mida nad tahavad uskuda. See muudab kommunikatsiooniprotsessid eriti keeruliseks ning heade suhtlusprotokollide loomine on praktikas peaaegu võimatu.

Castells näib siiski uskuvat, et võrgustunud inimmõistus koos õigete suhtlusprotokollidega toob endaga kaasa lootuse, et paljud täna valusad globaalsed probleemid saavad vastuse, milleks pole “game over”, kuid selle eelduseks on vaba suhtlustehnoloogia jätkuv olemasolu (näiteks interneti näol). See tähendab võimalust olla erinev, kuid samal ajal osaleda võrgustikus ning selle pidevas kollektiivses ümberprogrammeerimises.

Categories: Kriitika, Uudisteos Tags:
  1. margus
    6. august, 2009 kell 11:14 | #1

    Mõttejupp “ratsionaalsusega pole suurt midagi peale hakata” tuletas mulle meelde äsja lahkunud USA endise kaitseministri Robert McNamara poolt Errol Morrise dokumentaalis “The Fog of War: Eleven Lessons from the Life of Robert S. McNamara” välja öeldud sõja ühe seaduse (tema nimekirjas nr. 2 kohal asuva) “Rationality will not save us”.

    Castellsi raamat aga tundub igati lugemist vääriv!

Kommentaarid on suletud.