Üks jutt Hiiumaalt

4. august, 2009 Kai Aareleid
Mihkel Aitsam "Hiiu lossist – Siberisse" (2009)

Mihkel Aitsam "Hiiu lossist – Siberisse" (2009)

Viimased kaks nädalat on andnud Hiiumaa-raamatute riiulisse juurde koguni kaks põnevat teost: Riho Saardi “Hiiumaa ja hiidlased usutuultest tormatud ja piiratud. Usu ja kiriku ajalugu Hiiumaal XIII sajandist Eesti taasiseseisvuseni” ja Mihkel Aitsami “Hiiu lossist – Siberisse”. Kui Saardi raamat kujutab endast tõsist ajaloouurimust, mille sihtrühmaks võiks olla ühelt poolt usundiloo huvilised ja teisalt, võttes seda koduloo-raamatuna, hiidlased ja hingelt hiidlased, siis Aitsami ajalooline romaan legendaarsest Hiiu mereröövlist, peaks huvi pakkuma hoopis laiemale lugejaskonnale.

Legendaarne Hiiu mereröövel polnud loomulikult keegi muu kui parun Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternberg (1744–1811). Nagu Hiiumaa Muuseumi peavarahoidja Helgi Põllo raamatu asjatundlikus saatesõnas märgib, ei ole ükski teine isik Hiiumaa ajaloos päästnud valla sellist kirjanduslikku lennukust. Meenutegem: M.J. Eisen kirjutas loo “Hiiu Ungruga”, Villem Ridala värssjutustuse “Ungru Krahv ehk Näckmansgrund”, Aino Kallas aga juba enne oma Hiiumaa-suvesid jutustuse “Öö tulles”; ning kuis saaks unustada Herman Sergo loomingut, iseäranis “Randröövlit”.

Ilmamaa kirjastuse välja antud raamat on tegelikult 1937. aasta teose kordustrükk. Raamatut esitleti läinud neljapäeval Suuremõisa lossis Hiiumaal ja sobivaimat paika olnuks ilmselt raske leida. Kes teost loeb, saab väga hästi aru, miks. Nagu raamatust lugeda ja nagu ka esitlusel muhedalt selgeks sai tehtud, kuulub raamatu autor Mihkel Aitsam suurde Läänemaalt Vigalast võrsunud (Mihkel) Aitsamite suguvõssa, ent tegemist pole ei Ants Laikmaa põlistatud “Vana Aitsami” ega ka mõisapõletaja ja mässumehe Mihkel Aitsamiga. Kõnealuse raamatu kirjutaja (1877–1953) oli ajakirjanik ja kodu-uurija, kes nooruses innukalt tegeles rahvaluule kogumisega, saates üleskirjutusi ka Jakob Hurdale. Aitsami sulest ilmus kokku üle 3000 lehekülje ulatuses ajalooteemalisi kirjutisi, nende seas proosateosed “Soontagana kanged mehed”, “Eestimaa kuningas”, “Hiislari tütar” jm. Hiiumaa-ainelise romaani kirjutamisele oli eelnenud põhjalik arhiivitöö, samuti oli ta 1936. aastal Hiiumaal käies Ungern-Sternbergide jälgi ajanud. Taastrüki seisukohalt on huvitav märkida, et toona saatis kirjanikku tema poeg, kes kõik üles pildistas. Suurema osa negatiividest leidsid pärijad üles ja lugejate meeleheaks illustreerivad need nüüd romaani vastilmunud väljaannet.

Eespool sai raamatut küll määratletud ajaloolise romaanina (sest nii on kirjas raamatu kaanel), ent siiski vajaks see väikest täpsustust. “Hiiu lossist – Siberisse” on ülesehituselt siiski pigem “üks jutt Hiiumaalt”, nagu armastas oma lugusid alapealkirjastada Aino Kallas. Ajuti on raske otsustada, kelle lugu siin õieti jutustatakse. Pealtnäha on vastus muidugi lihtne: lugu “Ungru krahvist”, kes ajas rannaröövidega kokku toonases mõistes muinasjutulisi varandusi, kes aga lõpuks oma tegude eest süüdi mõisteti ja eluaegsele sundasumisele Siberisse saadeti. Suurprotsess O.R.L. von Ungern-Sternbergi üle kujunes Balti aadlile suursündmuseks, kuna tegu oli esmakordse juhtumiga, kus süüpingis istus parun ja kohtumõistjaiks olid samuti parunid. Siiski ei tõuse parun päriselt ei loo peategelaseks, kangelaseks ega antikangelaseks, jäädes kuidagi tabamatuks, lühidalt öeldes: välja joonistamata – ehkki tolles isiksuses ja tegelaskujus jätkunuks dramaatilist süvenemisainest küllaga. Kirjaniku vabaduse välja mõtlemise teel süveneda on Aitsam vähemalt paruni ja tema lähikondsete puhul otsustanud kasutamata jätta.

Ehkki Aitsami raamat on pigem segu kodu-uurimuslikest märkmetest ja fiktsiooni sugemetega kroonikast (mida toetab ka uustrükis kasutatud pildimaterjal, kuigi iseenesest on piltidega raamat mu meelest alati parem kui ilma), ei tähenda see, et ilukirjanduslikkus sealt päriselt puuduks. See on kohal ja üsna kenasti punutud ning lahti kirjutatud romantilise liini näol, kuhu kuuluvad Hilleste küla tüdruk Mutri Mall, mässumeelne teopoiss ja tulevane meremees Matse Leemet ning riivamisi ka Ungern-Sternberg ise (Malliga seotud stseen Pühalepa kirikus on üks väheseid kohti raamatus, kus saame pisut ka paruni hinge piiluda). Saatesõnas juhib Helgi Põllo õigesti tähelepanu teose ebaühtlasele rütmile, kus üpris kuivad faktiosad vahelduvad fantaasia ja dialoogiga. Sümpaatne on, et suhteliselt lühikesed peatükid kannavad täpseid pealkirju, mis juba ise annavad aimu, mislaadi tekstidega tegu. Kahtlemata hõlbustavad lühikesed palad lugemist ja päris mitut lugu võib võtta ka iseseisva lühiloona (näiteks alguslugu “Pärisorja vastuhakkamine”, või “Ungern-Sternbergi omapärane külaskäik Suuremõisa”, “Naised on mängus”, “Perekondlik kurbmäng”. (Olingi jäänud Tõnu varasuvise Reigi sissekande juures mõtlema,  mis lugu selle Peterburis elanud poisi surmaga õieti oli – Aitsami raamatus on see kõik kenasti kirjas. Või vähemalt üks versioon.)

Peeter Tulvistel oli esitlusel rahvale rääkides tõesti õigus, et lugu, mis olevat kunagi kuulunud tema lapsepõlve lugemiselamuste hulka, on tänapäeval sama hästi loetav kui aastate eest. Ja mitte ainult aktuaalse temaatika pärast (mereröövlid on jälle olemas ja tore on teada, mis sel alal varem ära on tehtud), vaid lihtsa lugemisrõõmu pärast. Peale selle saab raamatust kuhjaga teadmisi Ungern-Sternbergide ja 18. sajandi lõpu – 19.sajandi alguse Hiiumaa kohta. Isegi puht-ilukirjanduslikust vaatepunktist võib öelda, et vaadates, mida kõike tänapäeval romaanina ei määratleta, polegi “ajalooline romaan” ehk nii suur liialdus.

Kuna raamatud äratavad vahel teisi raamatuid, sagedamini aga unistusi raamatutest, mis võiksid olemas olla, ei saa lõpetuseks jätta ütlemata, et Aitsami “Hiiu lossist – Siberisse” pani taas kord mõtlema, missugune võinuks olla Aino Kallase romaan parun Ungern-Sternbergist, mida ta kaua olla kavandanud, mis aga kunagi valmis ei saanud.

  1. 12. august, 2009 kell 11:12 | #1

    Mul on ülimalt hea meel, et selline raamat ilmunud on ja just nüüd. Käisin eelmisel nädalal Hiiumaad avastamas ja kogu see ajalugu ja põgus kokkupuude Ungern-Sternbergide elulooga tekitas minus meeletu soovi rohkem teada saada, ma ei tea miks, aga see kõik mõjub nii lummavalt. Igatahes ma olen täiesti veendunud, et see “ajalooline romaan” saab läbi loetud õhtuga. Vähemalt mees saab rahulikult üks õhtu telekast vaadata, mida ta ise soovib:)

Kommentaarid on suletud.