Esileht > Filosoofia > Suri Leszek Kolakowski

Suri Leszek Kolakowski

5. august, 2009 Märt Väljataga

kolakowski_592101a17. juulil suri Oxfordis 81-aastasena poola filosoof Leszek Kolakowski. Eesti keeles võib temalt lugeda kolme raamatut: “Horror metaphysicus” (2000), “Religioon” (2004) ja “Miniloengud maksiprobleemidest” (2007), lisaks veel mõnda esseed Vikerkaares, Loomingus ja Akadeemias. Tema tuntuim teos oli siiski 3-köiteline “Marksismi peavoolud” (1976), mis paar aastat tagasi anti inglise keeles uuesti välja ühes köites.  Poleks vist vale öelda, et Kolakowski oli üks tuntumaid XX sajandi teise poole filosoofe. Samas temast filosoofiakursustel, -leksikonides ja -ajalugudes (väljaspool Poolat) suurt juttu ei tehta. Peavoolu filosoofia jaoks oli ta ühtaegu liiga sügavamõtteliselt metafüüsiline ja liiga lennukalt följetonistlik.

Vaatasin leheküljelt Arts & Letters daily järelehüüdeid. Nende seas oli ka link intervjuule, mille ta andis 2005. aastal Ameerika Teaduste ja Kunstide Akadeemia ajakirjale Daedalus. Seal varieerib ta taas mõtet, mis leidub ka “Miniloengutes”: et tänapäeval pole enam järele jäänud suuri filosoofe, on vaid mõned väga intelligentsed jne. Muidugi sõltub sääraste hinnangute puhul kõik kriteeriumidest ja mõõtkavadest. Pealegi on väikesed filosoofid sageli ju palju mõnusamad mõttekaaslased kui suured. Samas ei saa eitada, et mõjukaid või kuulsaid elavaid filosoofe leidub nüüdselgi ajal õige mitu. Kuulsuse kindlakstegemiseks piisab meediaandmebaasides tuhnimisest. Mõjukusega on asjad muidugi keerulisemad, sest küsimusele, milline on filosoofi mõju väljaspool tema eriala, on antud täiesti vastandlikke vastuseid. Ühel pool on need, kelle arvates määravad filosoofide mõttevälgatused ära tervete ajastute iseloomu. Teise meelest on need nagu hane selga vesi. Richard Rorty esindas sageli viimast seisukohta. Sellegipoolest arvas ta, et filosoofia vabastamine teatavatest eelarvamustest võiks (ühiskondlikku) maailmagi paremaks muuta. Kolakowskil võis õnnestuda samuti maailma muuta. Mitte niivõrd oma “Marksismi peavooludega”, mis asjalikult ja vihata lammutas arusaama, nagu olnuks Nõukogude kommunism lihtsalt üks marksismi moonutusi. Kolakowski panus maailma muutmisse seisnes pigem selles, et ta andis maapaost inspiratsiooni ja moraalset tuge Solidaarsuse liikumisele, mis omakorda muutis maailma küll. Iseasi on aga, kui palju oli sellisel intellektuaalitegevusel  pistmist filosoofiaga sügavamas mõttes.

Viimasel ajal olen sageli mõelnud, et Eestis on filosoofia saanud enam-vähem vabalt, s.o ilma otsese poliitilise surveta eksisteerida juba oma 20 aastat. Nojah, võib-olla oli algul surve filosoofiat mingi demokraatliku, rahvusliku, konservatiivse, liberaalse vm ühiskondlik-poliitilise ürituse teenistusse rakendada suuremgi kui stagnaajal, aga ikkagi, otsest tsensuuri (majandusliku ja seltskondliku kõrval) pole eriti olnud.  Suuri saavutusi aga filosoofial ette näidata nagu pole. Jällegi sõltub see hinnang muidugi mõõtkavadest ja kriteeriumidest. Võib-olla ei ole ka uue iseseisvusaja kirjandusel või kunstil ette näidata nõukogude, eesti või tsaariajaga võrreldavaid saavutusi.  Aga kirjandust on kvantitatiivselt siiski ju rohkelt produtseeritud. Algupärastest filosoofiaraamatutest tuleb Tõnu Luige kiirustamisi editeeritud loengumärkmete kõrval meelde veel Margit Sutropi ingliskeelne ülevaade fiktsiooniteooriatest, hiljuti ilmunud Rein Vihalemma teadusfilosoofiline raamat, Jaan Sootaki õigusfilosoofiline raamat ja Jaan Unduski omapärane keelefilosoofia. Viimased kaks neist on siiski teiste erialade mehed. Naljakas on see, et kui Tõnu Luige kallal tänitati varem, et ta on filosoof, kes midagi kirja ei pane, siis nüüd on temast saanud üks väheseid filosoofe, kellel on ilmunud algupärane raamat. Nii vähesest piisab, et image peapeale keerata.

Kindlasti olen nüüd ülekohtuselt üht-teist välja jätnud. Muidugi on ilmunud palju artikleid, nii eesti kui inglise keeles. Aga need on sageli pigem filoloogilist kui filosoofilist laadi. Tendentsi võiks üldistada isegi nii: kui filoloogia (kirjandusteadus) on muutunud järjest filosoofilisemaks (pigem halvas mõttes – loobunud empiiriast ja leiutamas epistemoloogilisi või keelefilosoofilisi jalgrattaid), siis filosoofia on muutunud filoloogilisemaks, st ennekõike tõlgenduslikuks. Filosoofia saavutuseks peetakse tõlkeid ja tõlgendusi, nt võrreldakse filosoof A käsitlus X-st filosoof B käsitlusega ning leitakse, et tõlgendaja C arusaam on küsitav. Niimoodi muidugi akadeemiline masinavärk toimibki, aga mingit koolkonda nii vist ikka tekkida ei saa. Samas jälle on filosoofiat üldainena ülikoolidest kadumas, millest on väga kahju. Just selle tõttu, et geograafia, sotsioloogia, politoloogia jne üliõpilased pole saanud süstemaatilist koolitust näiteks tunnetusteoorias, leiavad nad, et mõni selline idealismivorm, nagu sotsiaalne konstruktivism, on mingi uus ja huvitav lähenemisviis. Parem skolastiline või dialektiline treening aitaks neid selliste ahhaa-efektide mõju alt vabastada. Tõenäoliselt saakski filosoofia ainus käegakatsutav kasu ole praegu negatiivne:  aidata seisukohti taandada vanadele filosoofilistele positsioonidele ning siis näidata, et neile on olemas ka sama vana ja sama veenev vastupositsioon. Aga sel juhul muidugi erilist suurust filosoofialt tõesti oodata ei maksaks.

Categories: Filosoofia Tags:
Kommentaarid on suletud.