Esileht > Eesti kirjandus, Luule, Mälestused > Lauliku lapsepõlv (kuid mitte ainult)

Lauliku lapsepõlv (kuid mitte ainult)

16. august, 2009 Maarja Kaaristo
Jaan Pehk, 4, 2009

Jaan Pehk, "4", 2009

Luulet tuleb ikka lugeda, sest see on väga kontsentreeritud kraam, kus öeldakse lühidalt ja täpselt kõik ära ja pikalt ei keerutata. N.ö avalikus ruumis hakkab teda ka viimasel ajal rohkem silma, mis on muidugi hea - rongis on rongiluule ja teleris teleriluule. (Viimase kohta kuulis muidugi rahvasuust ühte ja teist, kellele ei meeldinud, mis luuletajal seljas, kes arvas, et luuletus peaks ikka riimis olema, kes kohkus selle peale, et luuletaja ütles televiisoris ropu sõna. Nojah, arvamuste paljusus ja maitse asi ja kõik need muud head asjad.)
Tõstsin just raamatuid ühest riiulist teise ja sattus näppu selle aasta alguses ilmunud Jaan Pehki “4″. Pehki tegemised on  toredad, ta hiilgab sellise siira headuse ja lusti ja iroonia ja veel millegi seguga, mis kuidagi külmaks ei jäta. “Luule on teadagi elutegelikkuse väljaütlemise kõige otsesem ja ökonoomsem viis,” nagu Tõnu Õnnepalu kirjutab ja sellest pisikesest ja pehmekaanelist kogust leiab elutegelikkust 79 leheküljelt küll kõiksugu kujul. Kõigepealt Jaani enda elulugu - raamatu esimene osa on autobiograafiline (muide fotodega illustreeritud, elulugude juures alati suur pluss), saame lugeda Jaani lapsepõlvest (lk 5) ning “Minu muusika ehk mis meenub” annab lühikese ja lööva ülevaate noore Jaani muusikalisest elu- ja kujunemisloost. Pehki üks voorusi on mu meelest vapustav siirus ja oskus “kõrget” “madalaga” väga vaimukas vormis ühendada. Nõnda on see luulekogu emotsionaalses plaanis kohati nagu Ameerika mäed, mõnikord on natuke piinlik küll, aga naljakas ikka (”Kanterile”) ja järgmisel ütlemata kurb (”Bändid”, lk 17, “…üks moment palun”). Raamatu viimase osa, “Valdeku lood”, moodustab aga humoorikas sotsiaalne eksperiment, kus Valdek jutustab oma muredest (googeldamine andis tulemuseks, et Delfi noortelehes) ja noored siis avaldavad arvamust (internetimaailmas ei ole ükski teema aruteluks liiga absurdne.)
Ja päevakajalisust on ses kogus veel ja veel, võtame näiteks (lk 45):

lugesin eesti ekspressi
seal kirjeldas üks õnnetu mees
kuidas ta 25 miljonit kaotas
ja pole seetõttu juba terve aasta
südamest naernud

ise kaotasin oma viimase
kahekümneviieka
tuulise ilmaga tammsaare pargis
lihtsalt lendas näppude vahelt minema
suurkirjaniku kuju suunas
no ajas naerma
niiet tilk silmas ja püksis

kujutan ette seda emotsiooni
miljonikordsena
ikka täiesti pekkis

Categories: Eesti kirjandus, Luule, Mälestused Tags:
Kommentaarid on suletud.