Esileht > Ajalugu, Uudisteos > Vaino Väljase mälestused?

Vaino Väljase mälestused?

28. veebruar, 2009 Marek Tamm
Mati Graf, "Kalevipoja kojutulek" (2008)

Mati Graf, "Kalevipoja kojutulek" (2008)

Olen ikka pidanud tabavaks võrdpilti, et elu on nagu film, mida me olema sattunud vaatama hilinemisega, nii et kogu kinoseansi vältel püüame pingsalt teada saada, mis filmi esimeses pooles juhtus. See püüe annabki ilmselt esmase mõtte ajaloouurimisele ja memuaristikale. Kui nägin, et hiljuti on müügile ilmunud Mati Grafi raamat Eesti poliitilisest ajaloost 1978-1988, mis on miskipärast saanud endale veidi eksitava ja kulunud pealkirja “Kalevipoja kojutulek”, siis mõtlesin tänulikult, et viimaks ometi saab täpsemalt teada, mis elu siin Eestis nõukogude aja lõpus aeti ja elati, on ju tegemist aastatega, mis jäävad suuresti mu enda teadliku elu eelsesse perioodi. Kasvasin küll üles kõigi nende Vainode, Lebedevide, Klausonite, Kortelaiste ja teiste tarikate keskel, ent nende täpsemast taustast ja tegevusest ei tea suurt midagi. Pean tunnistama, et esmase uudishimu suutis Grafi raamat minus rahuldada ning nii mõnigi episood minu elufilmi esiotsast sai jälle selgemaks.

Kuid lugemise käigus, eriti raamatu alguses, hakkas mind intrigeerima sootuks teine tõik. Nimelt paistab Grafi jutt sageli äärmiselt informeeritud, ent reeglina ei fundeeri tema tunnistusi viited allikatele; tõsi, allika- ja kirjandusviiteid muidugi leidub, ent üsna näpuotsaga ja sugugi mitte kõige olulisematel kohtadel. Raamatu saatesõnas tunnistab autor ise, et “Materjalid selle raamatu kirjutamiseks on ammutatud arhiividest, ajakirjandusest, arvukatest vestlustest omaaegsete tähtsate kui ka väga tähtsate poliitika- ja ühiskonnategelastega, samuti ajalooraamatutest” (lk. 8). Kummatigi ei ole raamatus ühtegi nimelist viidet suulistele allikatele, nagu puudub ka loetelu nendest “tähtsatest ja väga tähtsatest” tegelastest, kellega autor on vestelnud. Võib oletada, nagu Jaak Allik, et küsitletud on ise soovinud jääda anonüümseks, ent selline diskreetsus tundub aastakümned hiljem siiski võrdlemisi pentsik. Millega neil oleks tänapäeval riskida? Ent niisiis on lugeja jäetud omapäi nuputama, kelle suust on üks või teine tunnistus korjatud. Minu mulje kinnitab, et väga mitmes olulises punktis tugineb Grafi käsitlus, seda eriti 1970ndate lõpu tõmblustest poliitilises koorekihis, Vaino Väljase meenutustele. See oleks iseenesest üsna väheoluline seik, kui poleks teada, et Väljas on järjekindlalt loobunud igasugustest avalikest meenutustest ja keeldunud kirjutamast oma memuaare. Ometi on Väljas see inimene, kellel on Eesti lähiminevikust unikaalset teavet, mille kaotsiminek oleks suur kaotus kõikidele, kes soovivad vähegi hoomata poliitilist elu 1970. aastate ENSV-s. Seega on Grafi raamat õigupoolest esimene võimalus heita pilk Väljase enda käsitusele võimuvõitlusest Käbini pärandi ehk EKP KK esimehe koha pärast, nagu ka tema võidukast naasmisest Eestisse 1988. aasta suvel. Raamatus on nii mõnigi detailne episood, mille ainus vahetu tunnistaja saab olla Väljas, näiteks kirjeldus sellest, kuidas kaks parteijuhi kandidaati Väljas ja Vaino 1978. aasta juulis Moskvasse sõitsid, et ennast sealsetele parteibossidele näidata (lk. 18). Kohati tundub suisa, et Graf on võtnud Väljase vaatenurga sedavõrd omaks, et on raske vahet teha, kas meiega kõneleb ajaloolasest eruprofessor või diplomaadist erusekretär. Igatahes on selge, et Grafi raamat on omalaadi maardla, kust asjahuvilised saavad edaspidigi hinnalisi mälestusterakesi sõeluda, kusjuures vaikselt loodan, et autoril on need terad tallel lindistuste või üleskirjutustena, et parema puudusel saaksid needki tulevikus asendada Väljase ja teiste vaikida eelistavate ajalootunnistajate mälestusi.

P.S. Vikerkaare toimetajana, ei saa jätta mainimata, et äraspidist heameelt valmistas teadmine, kui oluliseks pidasid 1980ndate lõpul tollased parteibossid ajakirjas avaldatud materjale. Nii kurtis Karl Vaino 1988. aasta alguses Vikerkaare üle: “Mitmeid selle väljaande publikatsioone võib pidada poliitiliseks spekulatsiooniks, mis õhutavad natsionalistlikke meeleolusid. Pole juhuslik, et just selle ajakirja veergudel ilmus artikkel, milles täielikult on moonutatud kakskeelsuse probleemi meie vabariigis” (lk. 251). Vainole sekundeeris ideoloogiasekretär Rein Ristlaan: “Väga halba üleliidulist resonantsi on toonud ajakiri Vikerkaar. Kes vastutab vigade eest? See on toimetuse parteiorganisatsiooni ja kõrgemalseisva parteiorgani viga. Tuleb tõsta ajakirjanduse juhtimist, valvsust” (lk. 244). Mure paneb heldima, kui mõelda, et nagu ei meenu, et meie tänaste parteijuhtide suust oleks olnud kuulda vihjeid Vikerkaare lugemisest…

Categories: Ajalugu, Uudisteos Tags:
  1. Rein Ristlaan kontra Kalle Kurg
    4. märts, 2010 kell 16:48 | #1

    Väga tähtis on raamatus see, mida räägitakse Ristlaane lahkumise kohta. Ristlaane osa on aga siiski mitmeti pealiskaudne. Siit puudub see, et Ristlaan nimetas ajakirja Looming 1986. ja eriti 1987. aastal ajakirjanike koosolekutel korduvalt “nõukogudevastaseks” ja tõrvas sel alusel Kalle Kurge, keda ta ka korduvalt rängalt represseeris. Kurge nimetas ta korduvalt “vastaseks” nagu ka Ajakirjanike Liidu juht ja Rahva Hääle toimetaja Toming. Vikerkaar, mille EKP KK büroo lõi 1986 selleks, et manöövriga oma ideoloogiat ajada, ei saanud kirjanike surve all seda teha, mida temalt oodati ja tegelikult ei olnud selle esimesel toimetajal Veidemannil, kes on kirjutanud oma raskest elust, midagi karta, sest nagu Veidemann suure staazhiga nlkp-sena väga hästi teab, anti peatoimetajale esimese paari aasta jooksul ainult hoiatusi. Tegelik kangelane on Kurg, kes Brezhnevi ajal ja hiljem ajas kuni aastani 1988 vastupidavalt ja jonnakalt oma joont, mistõttu, nagu Grafi raamatus öeldakse, ta ka koha kaotas. Raamat ei käsitle ka Ristlaane intriige Kure kui Loomingu juhi vastu ega kogu seda kaadrivahetuse ja surveavalduse jada, mis algas paar aastat pärast Ristlaane tulekut kõigi vanemate toimetajate vastu. Aga ega ühelt raamatult kõike nõuda ei saa. Väga arukas mõtleja Marek Tamm võiks endale selgeks teha suurema pildi. 1988. aastal ei ähvardanud Vikerkaart enam midagi ja kui esimene toimetaja Veidemann endale legendi loomise eesmärgil asju suuremaks puhub, siis ega seda ei saa tõsiselt võtta. Need, kes midagi tõsist tegid, ei räägi midagi või paotavad suud ainult siis, kui küsitakse. Mis puutub Grafi üldise hoiaku kohta öeldusse, siis on Tammel muidugi õigus. Aga eks see on vist ka mõeldud ajaloolase kirjutatud ajalooainelise raamatuna, mitte ajalooõpikuna.

  2. 4. märts, 2010 kell 18:55 | #2

    Palju tänu Kalle Kurele (vabandust, kui eksin) pika kommentaari eest ja oskan vaid lisada, et loeksin suurima huviga Kure mälestusraamatut Loomingu peatoimetajana (kui tohin soovitada, siis mitte liiga heroiseerivas laadis).

  3. 4. märts, 2010 kell 22:31 | #3

    Nagu selgus, siis ma tõepoolest eksisin, kui omistasin eelmise kommentaari Kalle Kurele; kuid hea meel oli tema käest suuliselt kuulda, et mäletuste kirjutamine on tal käsil, nii et lootus neid lugeda võib siiski täituda. (Ühtlasi soovitus siinses blogis kommenteerijatele — oleks viisakas, kui seda teha oma nime all.)

Kommentaarid on suletud.