Esileht > Kirjastamine, Lugemine, Raamat > Miks on raamatutel järelsõnad?

Miks on raamatutel järelsõnad?

8. september, 2009 Marek Tamm

giuseppe-arcimboldo-ca-1566Eestis on üks huvitav tava – varustada vähegi väärtuslikud tõlkeraamatud või algupärandite kordustrükid mõne asjatundja või tõlkija järelsõnaga. See on isegi veidi enam kui tava – suisa sund, kui soovida vähegi olla nõudliku publiku meele järgi. Viimastel aastatel on selles osas tehtud siiski veidi mööndusi, ennekõike ilmselt seetõttu, et järelsõnastajaid ei jätku igale väärt teosele, ent niisamuti kirjastuste kokkuhoidlikkusest. Kuid veel vene ajal oli järelsõna igas tõlketeoses sisuliselt kohustuslik. See oli ja on endiselt nõnda enesestmõistetav, et seda ei märgatagi.

Ma ise adusin selle tava erakordsust siis, kui lugesin esimesi ingliskeelseid tõlkeõiguste lepinguid: nendes on reeglina kirjas, et kõik kirjastusepoolsed lisandused (s.h. ees- ja järelsõnad) on rangelt keelatud ja need tuleb kooskõlastada õigusteomanikuga. Nii nagu ma ise, nii tõenäoliselt ka suurem osa teisi Eesti kirjastajaid, on sellest klauslist seni mööda vaadanud. Mulle endale meenub ainult paar juhtumit, kus järelsõna lisamise plaan tuli kirjasuhtluses kogemata välja ja seepeale pidin vahendama originaali kirjastajale eestikeelse järelsõna tõlke, et nad saaksid selle heaks kiita (nagu mõlemal korral ka õnneks läks). Küll olen saanud hiljem korduvalt mõnelt väliskirjastuselt noomida, et mis saatetekst on teie väljaandele lisatud!, kuid suuremat skandaali pole sellest seni veel sündinud. Suuremates riikides (ent ilmselt ka nii mõneski väiksemas) paistab olevat järelsõna lisamine üsna erakordne. Ja tõsi, kui me vaatame nt. inglise- või prantsuskeelseid raamatuid, siis leiame raamatu sabast ainult haruharva omaette järelsõna. Üsna sageli võib leida teosest küll eessõna, ent selle funktsioon on meie järelsõnast kaunis erinev – see on üldjuhul mõne prominentse tegelase promomaiguline lühitekst, mille peamine eesmärk on veenda lugejat raamatut lugema (resp. ostma).

Kuidas on siis nii läinud, et järelsõna on muutunud eesti raamatutes nõnda enesestmõistetavaks? Kuigi ma pole sellest küsimuses omaette uurimist toimetanud, siis oletan, et see on sovetiaja pärand. Muidugi, järelsõnu kirjutati juba enne sõda, ent need olid pigem lühikesed saatetekstid, mitte iseseisva essee väärtusega järelsõnad, nagu näeb ette sõjajärgne ideaal. Kusjuures kaldun arvama, et järelsõna sünni põhjuseid on ennekõike kaks: esmalt soosis nõukogude ideoloogia võõraste tekstide “kodustamist”, nende õiges tõlgenduses esitamist, et lugeja raamatut kogemata “valesti” ei loeks; ent teisalt usun, et seda järelsõna soosimist kasutasid enda kasuks ära need, kes soovisid siiralt vahendada eesti lugejale uuemat teavet kaugematest kirjandustest. Ma olen üsna veendunud, et Enn Soosaare, Jüri Talveti, Henno Rajandi, Ott Ojamaa, Leili-Maria Kase jpt hästi informeeritud ja põhjalikud järelsõnad kujutavad endast eestikeelse esseistika parimat osa. Sealjuures tuleb tõdeda, et tihtipeale on järelsõna ainus koht, kus saame lugeda heade tõlkijate mõtteid kirjandusest, mis tihtipeale on märksa huvitavamad, kui kutseliste kriitikute või kirjandusteadlaste omad. Ja veel tänapäevalgi juhtub nii mõnigi kord, et ostan ühe või teise raamatu suuresti järelsõna pärast. Nagu alles hiljuti mitmeid EPL-i ajalooromaane, mis olid sageli varustatud sisukate järelsõnadega.

Ühesõnaga, ma leian, et me peaksime märksa teadlikumalt väärtustama oma järelsõnakultuuri, tunnistama selle unikaalsust ja toetama selle püsimist. Vahest peaks hakkama andma suisa auhindu aasta parimatele järelsõnadele. Või kulka stipendiume järelsõnade kirjutamiseks (nagu Avatud Eesti Raamatu programmis juba tehakse). Ignoreerides sealjuures tõlkelepingute piiravaid klausleid ja kritiseerides kirjastuste lühinägelikku poliitikat, kui nad peavad järelsõna tellimist priiskamiseks.

P.S. Hakkasin seda lugu kirjutama ühe täna loetud järelsõna ajel, mille leidsin vastselt eestindatud Georg Brandese raamatust Kierkegaardist, autoriks Peeter Olesk. Ma ei ole lugenud ilmselt ammu midagi nii arutult assotsiatiivset, nii sügavalt seosetut, nii eksitavalt erudeeritut. See on nii jabur järelsõna, et mõjub suisa geniaalselt.

Categories: Kirjastamine, Lugemine, Raamat Tags:
  1. 8. september, 2009 kell 12:24 | #1

    Sellega seoses meenub, kuidas mul õnnestus kunagi koolipäevil kirjutada veenev kirjand Tammsaare “Tõe ja õiguse” teemal olles raamatust lugenud ainult järelsõna.

  2. 8. september, 2009 kell 12:36 | #2

    Ma olen ka kõigi jäsemetega järelsõnade poolt!

    Ilmselt on see järelsõnakultuur tõesti nõuka-aja mõju, aga juba siis erinesid eestikeelsete raamatute järelsõnad tunduvalt venekeelsete omadest. Ja seda paremuse ja sisukuse suunal… ja mis peamine, eestikeelsetes ei tsiteeritud igal võimalikul ja võimatul juhul marksismi-leninismi klassikuid.

    Inglise keeles olen ma saatesõnu kohanud peamiselt vaid valikantoloogiatel, kus need enamjaolt on tõesti põhjalikud ja silmaringi laiendavad. Olen kohanud ka romaanidel, aga siis on need pigem sellised õpetaja, mõttekaaslase või õpilase esseistlikud mõtted.

    Kindlasti aitab järelsõna raamatut müüa, sest enamikel inimestel puudub elementaarne nimedemälu ning siin on järelsõna suuresti abiks, et raamat mingisegi konteksti tõsta.

    Auhind oleks tore, aga samas ei kujuta ma hästi ette, et milliste kriteeriumite põhjal saab võrrelda kümnete lehekülgede pikkust taustu avavat põhjalikku uurimust ja paarileheküljelist muljet-esseed?

  3. täri
    8. september, 2009 kell 22:12 | #3

    jah. uuematel raamatutel hakkad kohati järelsõna otsima ja oled pettunud, kui ei ole. eriti kui tegu tundmatu autoriga. üldiselt järelsõna hää, eessõna paha.

  4. 9. september, 2009 kell 15:21 | #4

    Ning mulle meenub, et kunagi kooliajal alustasin Tammsaare “Elu ja armastuse” lugemist järelsõnast. Mispeale ei näinud enam mingit mõtet raamatut ennast lugeda - kõik oli niigi juba selge. Teiste Tammsaarte puhul sama viga enam ei korranud:)

  5. Märt Väljataga
    Märt Väljataga
    9. september, 2009 kell 19:57 | #5

    Ingliskeelses raamatumaailmas on siiski oma eessõnakultuur täitsa olemas — tõsi küll, seal on tõesti tegu EESsõnadega, sõna “afterword” puudub isegi mitmest sõnastikust. Näiteks sarjad Oxford World Classics (muide, väga soodsa hinnaga Tartu Ülikooli raamatupoes) ja Penguin Classics võistlevad omavahel mitte ainult editsiooni, vaid ka tõlgete ja eessõnade kvaliteedi poolest. Ja pole need eessõnad mingid soovitustekstid, vaid klassikalise struktuuriga: ajastu, autor, looming, konkreetne teos, tõlkeprobleemid jne. Ka tõlkefilosoofia väljaanded on sageli eessõnastatud. Eessõnade puudumine iseloomustab rohkem kaasaegse literatuuri väljaandeid. Aga Olesk on tõesti kurb juhtum — nüüd on ta hõivamas koguni raadioeetrit. Ma arvan, et meil kiputakse üldse sageli teatud liiki ekstsentrilisust sügavamõttelisusega segi ajama.

  6. 9. september, 2009 kell 21:00 | #6

    Jah, selles ongi kaks peamist eesti ja ingliskeelse saateteksti-kultuuri erinevust: meie viljeleme järel-, nemad eessõna; meie järelsõnastame enamvähem kõik väärikad tõlked, nemad ainult klassikaväljaanded (pluss antoloogiad, kogumikud jms). Ent need on mu meelest üsna olulised ja kõnekad erinevused; mina näiteks võpatan alati, kui leian, et eestikeelse raamatu saatesõna on ees, mitte taga; tundub kuidagi kole pretensioonikas.
    Ühte tähelepanekut jagan veel: nimelt süneveb minus kahtlus, et päevalehtede raamatukriitikud piirduvad üha sagedamini pelgalt järelsõna lugemisega, sest mul on viimasest ajast silma jäänud päris mitu juhtumit, kus suurem osa arvustusest on maha kirjutatud minu järelsõnast, samas kui arvustuses selle olemasolu isegi ei mainita (konkreetselt meenuvad nt. Queneau ja Pereci juhtumid). Nii et see koolikirjandikultuur on jõudnud lehekriitikasse.

Kommentaarid on suletud.