Esileht > Kriitika, Raamat > Algarvude üksildus

Algarvude üksildus

9. september, 2009 Kai Aareleid

Midagi ei ole teha, mõne raamatu pealkiri kõlab kui lubadus. “Algarvude üksildus.” Tegemist on itaallase Paolo Giordano 2008. aastal ilmunud romaaniga, mille pealkirja pinnapealne lubadus võiks ehk olla “lugu matemaatikast või matemaatikutest”. Midagi Simon Singhi “Fermat’ mõistatuse” või Apostolos Doxiadise “Onu Petrose ja Goldbachi hüpoteesi” kanti. Selle lubaduse Giordano romaan lausa ületab. Teine lubadus on seotud pealkirjas sisalduva metafooriga. Ning ka selle lubaduse kannab “Algarvude üksildus” välja. Olgugi et metafoor seletatakse lahti juba raamatu esilakale trükitud sisututvustuses ja olgugi et see kordub mitmel pool romaanis endas, ei kõmise see tegelikult kordagi tühjalt.

Paolo Giordano, La Solitudine Dei Numeri Primi (Mondadori, 2008)

Paolo Giordano, La Solitudine Dei Numeri Primi (Mondadori, 2008)

“Algarvud jaguvad vaid ühe ja iseendaga. Nad seisavad oma kohal lõputus naturaalarvude reas, /…/ kuid ülejäänudest sammu võrra eemal. Nad on kahtlustavad ja üksildased. /…/ Algarvude hulgas leidub aga arve, mis on teistest erilisemad. Matemaatikud kutsuvad neid kaksikalgarvudeks: need on algarvude paarid, mis asuvad teineteise lähedal, on peaaegu naabrid, ent nende vahel on alati paarisarv, mis ei lase neil päriselt kokku puutuda. Sellised arvud nagu 11 ja 13, nagu 17 ja 19, 41 ja 43…” (lk 144; osundused siin ja edaspidi allakirjutanu toores tõlge ingliskeelsest väljaandest The Solitude of Prime Numbers, Doubleday, 2009, itaalia keelest Shaun Whiteshade – vabandan kaudtõlke pärast)

“Algarvude üksilduse” peategelased Alice ja Mattia, kelle elu jälgitakse romaanis ligemale veerandsajandi jooksul, lapseeast täiskasvanuni, on just sellised algarvud: kaks sugulashinge, “üksi ja eksinud, lähedased, ent mitte piisavalt lähedased, et teineteist puudutada…”. Nad kohtuvad koolipõlves ja tunnevad teineteises hetkega ära paarilise. Kuid mõlemad kannavad kaasas mahavaikitud haavu ja sundkäitumist, mis ei lase neil päriselt teineteiseni jõuda.

Alice ja Mattia põevad justkui omalaadset autismi: nad ei ei pöördu endasse sulgudes ära mitte ainult maailmast vaid (ja eriti) teineteisest. Kahe noore (ja hiljem juba täiskasvanu) lähedus on raamatus nii kriipivalt põgus, et tundub kohati isegi ebaloogiline. Ent autism ei olegi loogiline, ükskõik, mis kujul. “Algarvude üksindus” on äraspidine armastuslugu, mille osapooled on nagu kaks sama laenguga magnetit, kes on määratud täide viima üht füüsikaseadust või matemaatilist seaduspärasust. Nimelt on algarvude juures oluline veel üks pisiasi: mida suuremate arvudeni jõuda, seda kaugemal nad üksteisest asuvad. Seda pikem on nende tee üksteiseni. Teineteiseni.

Ingliskeelse väljaande kaas

Ingliskeelse väljaande kaas

Mitmed romaani tegelaskujud on lausa stereotüüpsed: anoreksia küüsis noor naine, autistlik geenius, türannist kaunitar, homoseksuaal, kes ei leia mõistmist… Stereotüüpsed, aga selle arenguromaani raamistikus väga usutavad. Huvitavaimad tunduvad kahtlemata need leheküljed, mis on pühendatud matemaatikust peategelasele ja kõnelevad tema kinniskäitumisest, tema viisist ümbrust näha, seda seletada, sellega toime tulla. Nähtavasti on Giordano suutnud tolle maailma veenvaks kirjutada osalt tänu sellele, et on ise täppisteadlane – küll füüsik – ja tunneb oma ainest ning teab, millest räägib.

Üldiselt hakkavad läbi raamatu silma  täpsed ja mõõdetud laused, kus ei tundu midagi üleliia olevat, samas kui erakordsena mõjuvaid matemaatilisi metafoore leiab küllaga.

Toon siinkohal stiilinäitena ära kirjelduse põhjamaisest päikesetõusust itaalia matemaatiku silme läbi nähtuna.

“Silmapiirilt hakkas paistma päikeseriba. Mattia otsis mälust tolle kaarest ja sirgest koosneva tasapinnalise kujundi geomeetrilist nimetust, kuid ei suutnud seda meelde tuletada. Päike tundus liikuvat hoogsamalt kui päeval, liikumist võis lausa silmaga näha, justkui oleks päikesel väljatulekuga kiire. Vee klaasjal pinnal läikisid punased, oranžid ning kollased kiired ja Mattia teadis selle põhjust, kuigi too teadmine ei andnud midagi juurde ega seganud teda.

Kaarjas rannik oli lausk ja tuulepealne ning Mattia oli ainuke, kes seda vaatas.

Viimaks eraldus merest hiiglaslik punane kera otsekui hõõguv pall. Hetkeks läks Mattia mõte tähtede ja planeetide pöörlemisele ja päikesele, mis igal õhtul tema selja taha laskus ning igal hommikul sealt eestpoolt tõusis. Iga päev ikka vette ja veest välja, ükskõik, kas tema oli seda vaatamas või mitte. See polnud muud kui mehhaanika, energia jäävus, pöördeimpulss, teineteist tasakaalustavad kesktõmbe- ja kesktõukejõud – lihtsalt trajektoor, mis ei saanudki olla midagi muud kui oli.

Kirkad toonid hakkasid tasapisi tuhmuma ning muude värvide taustalt kerkis esile kahvatu hommikusina, mis vallutas esmalt mere ning seejärel taeva.” (lk 342)

Huvitav poeetika, kas pole.

Paolo Giordano

Paolo Giordano

“Algarvude üksildus” pälvis 2008. aastal Itaalia proosaauhinna Premio Strega. Preemia enam kui kuuekümne aasta pikkuse ajaloo jooksul on selle laureaatideks olnud muuhulgas sellised eesti lugejatelegi tuttavad kirjanikud nagu Alberto Moravia (1952), Giorgio Bassani (1956), Elsa Morante (1957), Dino Buzzati (1958), Giuseppe Tomasi di Lampedusa (1959), Natalia Ginzburg (1963), Primo Levi (1979), Umberto Eco (1981) ja Niccolò Ammaniti (2007). Paolo Giordano (s 1982) on kõikide aegade noorim Strega laureaat ja “Algarvude üksildus” on tema esimene romaan.

Categories: Kriitika, Raamat Tags:
Kommentaarid on suletud.