Esileht > Filosoofia, Kriitika > Populaarteadus kui tänapäeva filosoofia

Populaarteadus kui tänapäeva filosoofia

10. september, 2009 Märt Väljataga

Mulle tundub, et kõige lennukam mõte ei liigu tänapäeval filosoofiateaduskondades ega kirjanduse õppetoolides, nagu võib-olla veel 80ndatel aastatel, vaid on kolinud populaarteaduslikku kirjasõnasse. 20. sajandi filosoofia pööras järk-järgult selja küsimusele, missugune on maailm, ja asus pigem uurima, kuidas me maailma kohta midagi teada võime saada või millised on mõistmise tingimused. Kõige põnevamad ja fundamentaalsemad paradoksid aja ja ruumi, lõplikkuse ja lõpmatuse, vaba tahte ja determinismi või olemise ja mõtlemise vahekorra kohta tükeldati tehnilisteks üksikprobleemideks ja mässiti tihedasse erikeelde. Või siis pages filosoofia kirjanduse rüppe. (Näiteks filosoofia ja kirjanduse ühekssaamist kuulutav Leo Luks lähtub kummalisest arusaamast, nagu oleks teaduse olemus muutumatu ja nagu saaks teaduse ja terve mõistuse vahele panna võrdusmärgi. Teadusliku ja terve mõistuse samastamine viitab pigem mõlema puudumisele). Metafüüsilise probleemidega söandasid vahetult maadelda peamiselt ulmekirjanikud, nagu Stanislaw Lem. Kuid hiljemalt 80ndateks hakkas ka ulme keskenduma inimese siseelule, suhetele ja kõlbelistele probleemidele. Surematus, ajareisid, Jumala mõistuse kaardistamine, golemite loomine, kõikvõimalikud tehnoloogilised imed ja filosoofilised paradoksid ei näi enam olevat ulme põhiteemaks nagu Asimovi, Clarke’i ja Lemi ajal. [Oleksin tänulik, kui mõni asjatundja seda muljet kinnitaks või ümber lükkaks.] Et aga kultuur ei salli tühja kohta, siis on filosoofiast ja ulmest jäetud auku hakanud hõivama populaarteadus, mis asub sageli väga julgelt filosoofiliste küsimuste kallale ega kohku tagasi ka müstitsistlike või tavamõistusevastase järelduste eest. Filosoofid ei julge enam ammu endale niisuguseid spekulatsioone lubada, sest neid kammitseb pedantne soov panna igale i-le punkt ja kindlustada oma argumendid võimalike vastuargumentide vastu. Ka teadlane ei saa “päristeadust” tehes väga kaugeleulatuvate spekulatsioonidega riskida. Kuid populaarteaduslikke raamatuid kirjutades lasevad nad ennast vabaks ja seal võib kohata tihti pimestavat segu filosoofilisest naiivsusest ja metafüüsilistest välgatustest. Bioloogid kalduvad rohkem moraalsesse ja poliitilisse (viimasel ajal ka ateistlikku) jutlustamisse, aga matemaatikud ja füüsikud jõuavad mõnikord lõpmatusest, ajast, teadvusest, tahtevabadusest, inimteadmise piiridest või isegi ilust kirjutades väga sügavatesse vetesse. Uute teaduslike teooriate alt võib näha vilksatamas arhetüüpseid müüte, nagu maagiline käsitus universumist kui hästi häälestatud keelpillist või mikrokosmose ja makrokosmose vastavus. George Gamow, Martin Gardner, Rudy Rucker, John Barrow, Douglas Hofstadter, Paul Davies, Richard Feynmann, Roger Penrose ei ole üksnes suured kirjanikud, nad on võibolla ka viimase aja suurimad metafüüsikud. Kahjuks on enamik neist eestikeelsele lugejale peaaegu tundmatud.

x1494Üks mu lemmikuid on olnud ameeriklane Rudy Rucker ehk Rudolf von Rucker, kes muide väidab, et on Hegeli otsene järeltulija. Ta on ka tähtis ulmekirjanik küberpungi laadis, aga tema romaane pole ma lugema juhtunud. Küll on mind paelunud ta kolm matemaatikaalast populaarteost:  ”Geometry, Relativity and the Fourth Dimension” (1977), ”Infinity and the Mind” (1982) ja “Mind Tools” (1987). Nagu pealkirjad ütlevad, on esimene sissejuhatus neljandasse dimensiooni. Sealt ammutasin omal ajal materjali Edwin A. Abbotti “Lapikmaa” järelsõna jaoks. Teine on sissejuhatus lõpmatusse. Kolmas käsitleb matemaatilise reaalsuse viit tasandit: arv, ruum, loogika, lõpmatus ja informatsioon. Viimane vist inspireeris natuke mu esseed “Klotsid, reeglid, plastiliin” (Vikerkaar 10-11, 2006), mis mõtiskleb diskreetsuse ja pidevuse üle kirjanduse loomisprotsessis. Nende huvide vilju kajastab küllap kaudselt ka luuleraamat “100 000 000 000 000 millenniumisonetti”.

Siit jõuangi laiema teemani: milline mõju saab täppisteaduslikel kontseptsioonidel olla kultuurile üldse ja kirjandusele kitsamalt? Enamasti mõjutavad need vist kultuuriinimesi kuidagi metafoorselt, viltu ja valesti. Humanitaare paeluvad neis sageli hoopis ootamatud aspektid.

bohmjpgNäiteks  Tõnu Õnnepalu poeem “Mõõt” viitab korduvalt David Bohmi kvantfüüsika interpretatsioonile. Aga mõistagi ei ole sellepärast veel tegu teadusliku poeemiga. Või võtkem näiteks Schrödingeri kass – see kujund on eesti proosas juba peaaegu kodustatud loom. Aga üldiselt võivad kirjanikud teha Einsteini, Gödeli ja Prigogine’i kontseptsioonidega, mida aga tahavad. Nad kasutavad neid ära ja enamasti truudusetult ja selle üle norida oleks väiklane, kui just asi liiga snobistlikuks ei lähe.

sokalTõsisem probleem on see, kui neidsamu kontseptsioone kasutavad esseistid või filosoofid. Neilt võiks juba oodata teatud asjatundlikkust ja järjekindlust. Sellele oligi suunatud üks Alan Sokali müstifikatsiooni teravikke: näidata, et postmodernistlike mõtlejate puhul ei ole võimalik aru saada, millal nad kasutavad täppisteaduslikke kontseptsioone lihtsalt suusoojaks või metafoori korras ja millal need on mõeldud tõsiselt võtmiseks.

Aga see selleks. Lõpuks teeksin ühe positiivse ja ühe negatiivse tähelepaneku. Hea on, et Vabaduse platsi all on nüüd teaduse populariseerimise keskus (omamoodi küll irooniline, et maa peal troonib rist, aga Ahhaa keskus on maa all. Nagu klišee pimedast keskajast). Ja teiseks, populaarteadusliku (tõlke)kirjanduse subsideerimiseks ei ole ikka veel midagi tõsist välja mõelnud. Viimasel ajal küll kõik jutlustavad, et noored õppigu reaalaineid, aga raha vastava kirjanduse väljaandmiseks ei taha eriti keegi anda.

Categories: Filosoofia, Kriitika Tags:
  1. 13. september, 2009 kell 18:55 | #1

    Mulle tõi see postitus meelde ühe Märdi varasema essee Sirbis, “Diletandi mõtted populaarteadusest”, mis väärib samuti ülelugemist: http://www.sirp.ee/archive/2002/18.10.02/Sots/sots1-6.html

Kommentaarid on suletud.