Esileht > Lugemine, Raamat > Milleks me loeme?

Milleks me loeme?

17. september, 2009 Marek Tamm

booksLugesin Jaanus Adamsoni blogist mõtet, mis mind liigutas. Tsiteerin: “Alles nüüd saan aru, et noore mehena lugesin alati mingi ebamäärase tundega, nagu valmistaks lugemine mind (nii inimese kui ka spetsialistina) millekski ette. – Milleks? Tulevikuks ehk võimalikkuste paljususeks. Lugemine oli kui salajane valmistumine kohtumiseks ja toimetulekuks elu võimalustega, see oli investeering tulevikku ja ettehaarav (virtuaalselt juba olemasolev) kogemus millestki, mis võiks (kunagi) olla. Praegu ma enam nii ei loe – nüüd tundub iga lugemine täiendavat minu kogemust sellest, mis oleks võinud (kunagi) olla.”

Mu liigutuse põhjus on väga lihtne – kirjeldatu tekitab ebameeldivat äratundmist. Tõsi, viimasele tõdemusele ma (veel?) alla ei kirjutaks; ma vist loen endiselt tuleviku jaoks, isegi kui ma seda tulevikku enam nii lihtsameelselt ei usu.

Kuid ma täiendaks Jaanuse öeldut ühe teise eristusega, mis jäi mulle kunagi meelde briti esseisti George Steineri kirjutatust (täpset viidet enam ei mäleta); nimelt ta sedastas, et on kahte tüüpi lugejaid: ühed, kes loevad enda lõbuks, ja teised, kes loevad, pliiats käes, selleks, et ise paremini kirjutada. Selleski jaotuses tundsin ma ennast ära: võtan harva kätte raamatu ilma (alateadliku) tagamõtteta, et see võiks mul aidata kirjutada paremini omaenda raamatuid (või lihtsalt tekste). Ja ma muutun kohe närviliseks, kui mul pole lugedes pliiatsit käepärast. Raamat, millesse ma lugemise käigus ei tee ühtegi servamärkust, oleks justkui petnud mu lootusi.

Kui laenata keeleteaduselt, siis võiks selle eristuse sõnastada nõnda: on olemas intransitiivne ja transitiivne lugemine. Lugemine, mis on sihitu, eneseküllane, ja lugemine, mis on sihipärane, suunatud eesmärgile. Julgen oletada, et arvuliselt on intransitiivseid lugejaid maailmas kõige rohkem, samas kui oma lugemise intensiivsuselt domineerivad tänapäeval siiski transitiivsed lugejad. Mis viib mind vana tõdemuseni, mis on siinsamas juba kõlanud: pole võimatu, et tulevikus on neid, kes raamatuid kirjutavad, rohkem, kui neid, kes raamatuid loevad.

Categories: Lugemine, Raamat Tags:
  1. Märt Väljataga
    Märt Väljataga
    18. september, 2009 kell 12:03 | #1

    Lisaksin nii palju, et transitiivne ehk instrumentaalne lugemine - lugemine selleks, et loetut kuidagi oma elus ja töös ära kasutada ei kattu päriselt pliiats käes lugemisega. Raamatuloost on jäämud mulje, et enne massilugemist, kui raamatuid olid haruldasemad (st enne 18. sajandit) loeti neid igal juhul aeglasemalt ja enda jaoks märkmeid tehes. See aga ei tähendanud, et lugemisel oleks tingimata praktilist kasu silmas peetud. Hiljuti leidsin kusagilt, et ütlus “tõeline lugemine tähendab kirjutamist” oli omistatud koguni esimees Maole. Transitiivne või instrumentaalne lugemine on pigem kiire ja n.-ö rüüstav lehitsemine, lugemise alustamine raamatu registrist jne. Registrid on alati toredad asjad, aga kindlasti soodustavad nad ka lugemise pealiskaudsust. Nad võimaldavad leida tsiteerimisväärse ehk ärakasutatava passuse üles ka ilma raamatut õieti lugematagi. Registritest sammuke kaugemale viib aga teksti elektrooniline otsing — Googlebooks ja JSTOR võimaldavad kiiresti läbi kammida sadu artikleid ja tuhandeid lehekülgi mõne tunniga. Kui siia veel lisada masintõlke võimalused, siis jääb üle ainult õhata: kui lihtne on tänapäeval erudiit olla! Või vähemalt sellist muljet jätta.

  2. 18. september, 2009 kell 20:03 | #2

    Jah, eks need jämedad tüpoloogiad eeldavad lähemal vaatlusel alati alajaotusi. Kui kasutada pakutud lisandust, siis ma leian, et on olemas nii intransitiivne instrumentaalne lugemine kui ka transitiivne instrumentaalne lugemine. Ehk siis ma võin mõnda teost täitsa siiralt ja kavatsematult nautida, lõigates lugemisest kummatigi praktilist (erialast) kasu; ja mõistagi on olemas n-ö diagonaalne lugemine ainult selle eesmärgiga, et vajalik tsitaat või tõsiasi üles leida. Ühesõnaga, transitiivne lugemine ei pea olema tingimata rüüstav lehitsemine, vaid võib sisaldada aeglast meelisklemist, ilma et lugemine minetaks sihipärasuse. Kuid see on muidugi tõsi, et erudeeritust on tänapäeval kordi lihtsam etendada, kui veel mõned kümnendid tagasi. Ent teisalt on seda lihtne läbi näha, nii et sisuline erudiitsus pole kuhugi kadunud ega oma väärtust minetanud.

  3. 18. september, 2009 kell 20:29 | #3

    Teisalt on Wikipedia, Googlebooksi ja JSTOR-i olemasolu ilmselt ka oluliselt muutnud seda mida nimelt tähendab olla “erudiit”. Oma lapsepõlvest mäletan kuidas Targa Inimese võrdkuju oli igal pühapäeva hommikul raadioeetris triumfeeriv Hardi Tiidus. Tema näol oleks omamoodi kurioosumiga tegu ju ka tänapäeval, aga tähelepanu ärataks ta ilmselt mitte niivõrd erudeeritud inimese kui kõndiva vikipeediana.

    Transitiivne lugemise osas olen aga mõelnud, et vähemalt akadeemilises kirjanduses on see sageli mitte ainult praktilistel kaalutlustel möödapääsmatu vaid tihti ka tekstist endast tingitud ja selle poolt soodustatud. JSTOR on pungil täis tekste, mis ongi mõeldud instrumentaalseks lugemiseks, mis on n.ö. “instrumentaalselt kirjutatud”. Klassikaline akadeemiline kirjutamine oma liigendatud argumentatsiooni ja teksti autonoomiale pretendeeriva stiiliga koosnebki ju sageli sellistest ühendatud osadest - ja pole ju sugugi haruldane, et mõni raamat ongi tegelikult niimoodi erinevatest juppidest kokku traageldatud. Mis muidugi ei tähenda, et neid ei võiks süviti lugeda - aga saab hästi ka teisiti :).

  4. Peep
    19. september, 2009 kell 20:46 | #4

    Aga kas ei või öelda lihtsalt nii, et üks ja seesama inimene loeb vahel, et midagi TEADA saada ja vahel lihtsalt MÕNU pärast. Viimaste hulka arvan eelkõige raamatuid, mida loetakse ikka ja jälle uuesti. Teada saamisega on aga see asi, et tihti ei tea ette, kas seda kasutada saabki. Kindla teema jaoks materjali otsimine on iseasi.

  5. Ivar
    20. september, 2009 kell 15:44 | #5

    Loetakse erinevatel põhjustel. Jagada lugemist in- ja transitiivseks on vast liiga lihtsustatud. Ka raamatuid jagatakse rohkem kui ainult kaheks, nt ilu- ja teaduskirjanduseks.
    Loen selleks, et häid mõtteid nautida, magama jääda, paremini oma tegevusi korraldada ja läbi viia, ajaviiteks reisil, reaalilmast väljalülitumiseks…
    Kas peaks Shakespeare’i lugema pliiats käes? Miks ei, kui on vaja, nt kirjandusõpetaja või kirjandusloolasena. Mulle tundub teda parem lugeda analüütikat ja muud ballasti kõrvale jättes. Hea veel, kui suudaks otse ja vahetult.
    Vett juuakse harilikult janu pärast, aga vahel ka selle ennetamiseks.

  6. h
    21. september, 2009 kell 10:23 | #6

    Minulgi on tunne, et “enda lõbuks” ei ole päris sama asi, mis “sihitu, eneseküllane” - intransitiivne. Enda lõbuks, aga siiski pliiatsiga, loeti veel justkui mitte väga ammu kadunud nõuka-ajal üsna tihti - mitte selleks, et paremini kirjutada, aga ka üldse mitte puhtalt kunsti nautimiseks, vaid nii-öelda selleks, et paremini elada. Mina lugesin terve õrna nooruse konkreetse sihiga “õppida elu” ja mul oli hulgaliselt kaustikuid väljakirjutustega stiilis “End ise hukka mõistes tunneme, et kellegi teisel pole enam õigust seda teha” (”Dorian Gray portree”) jne jne. Ilukirjandusel ja mitteilukirjandusel polnud neis kaustikutes vahet, Dorian Grayga kõrvuti oli huvitavaid tähelepanekuid tuvide käitumise kohta Konrad Lorenzilt; sekka leidus seal seda, mida olid öelnud minu ümber eesti keele õpetaja ja teised targemad täiskasvanud. Niisiis ikkagi justkui täiesti transitiivne lugemine selles mõttes, et ma tahtsin selle lugemise läbi m i d a g i m u u d. Ja kui asi üle vindi keerata, tekkiks siit alajaotus: autotransitiivne lugemine - selleks, et loetut hiljem ära kasutada oma elus; heterotransitiivne - selleks, et kasutada loetut hiljem oma töös.

  7. 22. september, 2009 kell 23:52 | #7

    “Kirjandusel, kirjutamisel, kirjanduslikul väljamõeldisel on lepitav otstarve: see lepitab paratamatuse ainulisust luhtunud võimalikkuste lõpmatusega, tegelikkust tema enese luhtumusliku loomusega.”
    Jaak Tomberg “Kirjanduse lepitav otstarve”
    http://dspace.utlib.ee/dspace/bitstream/10062/10097/1/tombergjaak.pdf

  8. h
    24. september, 2009 kell 00:38 | #8

    PS. Kaustikus leidub muuhulgas: “Neiu, kes selle asemel, et liikuda “millegi kõrgema” poole, peab kandma purjutajatele laiali õlut ja pesema pühapäeval oma õdede-vendade musta pesu, kujundab endas suure vitaalsuse tagavara, millest ei maksa unistadagi inimestel, kes tudeerivad ülikoolis ja haigutavad raamatute taga. Tereza oli läbi lugenud rohkem raamatuid kui nemad, tema teadis elust rohkem kui nemad, ent iialgi ei saa ta ise sellest teadlikuks. See, mis eristab inimest, kes on tudeerinud, autodidaktist, ei ole teadmiste hulk, vaid vitaalsuse ja iseteadvuse erinev aste.” (Milan Kundera, “Olemise talumatu kergus”, II osa, 4. ptk.)
    See ei ole küll jälle päris sama asi, millest Steiner räägib, aga see on väga ilus jaotus - mitteteadlikud ja ise(-)teadlikud lugejad.

Kommentaarid on suletud.