Esileht > Kirjanik, Lugemine, Tõlkimine > Doktor S-i fenomen

Doktor S-i fenomen

24. september, 2009 Kai Aareleid

Doktor S teeb lastega imesid. Võin liialdamata öelda, et kui mu lapsed tänaseks inglise keeles lugeda oskavad ja tahavad, siis olen selle eest tänu võlgu Dr. Seussile ja tema igihaljastele raamatutele “Green Eggs and Ham”, (“Rohelised munad ja sink”, 1960), “The Cat in the Hat” (“Kübaraga kass”, 1957), “One Fish, Two Fish, Red Fish, Blue Fish” (“Üks kala, kaks kala, punakala, sinikala”, 1960), “Fox in Socks” (“Sokkidega kass“, 1965), “The Foot Book” (“Jalaraamat”, 1968) – kui nimetada ainult mõnesid.

Theodor Seuss Geisel

Theodor Seuss Geisel

Ühendriikide lastekirjanik ja koomiksikunstnik Dr. Seuss, tuntud ka kui Theo. LeSieg, kodanikunimega Theodor Seuss Geisel (1904–1991) kirjutas-joonistas elu jooksul enam kui 60 raamatut, millest mitmed kuuluvad ingliskeelse lastekirjanduse raudvarasse. Ajakirja Publishers Weekly 2000. aastal koostatud kõikide aegade 100 enimmüüdud kõvakaanelise lasteraamatu edetabelis leidus lausa 16 Dr. Seussi teost, neist “Rohelised munad…” näiteks 4., “Kübaraga kass” 9. ja “Üks kala, kaks kala, punakala, sinikala” 13. kohal.

Ent edetabelid edetabeliteks, lapsed ja lapsevanemad lihtsalt armastavad neid raamatuid. Kõikides ingliskeelsete koolide raamatukogudes, mida olen tänu oma lastele tundma õppinud, on Dr.Seussi riiul ühelt poolt üks pikemaid ja teisalt enamasti kõige tühjemaid, sest raamatud on pidevalt välja laenutatud. Iga uue ja veel lugemata raamatu kõrval tõi mu esimese klassi laps möödunud õppeaastal koju vähemalt ühe Dr. Seussi – teist, kolmandat või kümnendat korda. Ja milline äratundmine teda tabas, kui filmis “Issi lasteaed” (“Daddy Day Care”, 2003, peaosas Eddie Murphy) loeti lasteaia jututunnis just “Rohelisi mune” ja üks väike tüdruk saigi filmi lõpuks tänu sellele raamatule lugemise selgeks.

Meie pere lemmik-Seuss: Green Eggs and Ham

Meie pere lemmik-Seuss: Green Eggs and Ham

Milles siis seisneb Dr. Seussi fenomen? Ametliku legendi järgi võttis Dr. Seuss millalgi 1956. aastal 220 lihtsat inglise keele sõna, pani need riimi, ning tulemuseks oli omamoodi absurdne, ent siiski täiesti jälgitava looga ja mis kõige tähtsam, kergesti loetav lasteraamat “Kübaraga kass”. Lühidalt öeldes, selles tema fenomen seisnebki: humoorikad pildid, lihtsad riimid, kergesti veeritavad sõnad ja pisukese puändiga lugu.

Mind kui tõlkijat teeb natuke kurvaks, et oma olemuselt on sedasorti lasteraamatud tõlkimatud. Siin pole tegemist niisuguste tõketega, mida tuleb ületada näiteks keskmisele koolieale mõeldud juturaamatute juures: tähendusega nimed, fantaasiaolendid, sõnamängud, släng vm. Pole ka mõtet hakata arutlema Dr. Seussi raamatutes leiduvate värsimõõtude üle, mis ei pruugi teise keelde sobida. Räägime lihtsalt: Dr. Seussi raamatud on üles ehitatud lühikestele värsiridadele, kordustele, lihtsatele ühesilbilistele riimidele, ning kõik see käib käsikäes piltidega. Selliselt kirjutatud teksti lapse silm haarab; kui rida või sõna venib liiga pikaks, siis seda lihtsalt ei loeta kokku, on seal siis rütmid ja riimid paigas või ei. Lugema õppiv laps on väga kriitiline publik. Nii et tõlkimise poole pealt vaadatuna on mänguruum üsna väike ja midagi tuleb paraku ohvriks tuua.

Dr. Seussi on aastate jooksul siiski tõlgitud ligi paarikümnesse keelde, aga hoides käes näiteks vene- või hispaaniakeelset “Kübaraga kassi”, mis on mõlemad tehniliselt võttes täitsa korralikult, kuigi mitte kadudeta, välja kukkunud, mõtlen, et küsimus ei ole vast niipalju selles, kas neid raamatuid saab tõlkida, kui just selles, kas neid on mõtet tõlkida, kui nad ei hakka võõras keeles kunagi samamoodi elama ja – mis peamine – sama eesmärki täitma kui originaalis. Nii et Dr. Seussi tarvitamisõpetus võiks ilmselt kõlada: lugeda originaalis või asendada omakeelsete sõnameistrite loominguga.

  1. Märt Väljataga
    Märt Väljataga
    25. september, 2009 kell 19:55 | #1

    Mulle tundub, et Ameerika lastekirjanduse kaanon on üpris erinev Eesti omast. Astrid Lindgrenit tuntakse seal ilmselt sama vähe kui L. Frank Baumi “Võlur Ozi” raamatuid meil. Eestis pole ka miskipärast ka Maurice Sendaki “Seal kus elavad metsakollid” eriti peale läinud.
    Mäletan, et Dr Seussi tutvustas mulle esmakordselt paarkümmend aastat tagasi Chicagos folklorist Guntis Schmidchens. Kohe oli arusaadav, et see autor ei ole tõlgitav. (Kuigi tal peaks vist ka mõni proosaraamat siiski olema.) Aga tõlkimise asemel võiks ju hoopis plagieerida. Või, hea küll, väga vabalt mugandada. Umbes nii nagu Kornei Tšukovski plagieeris-mugandas Hoftingi Dr Dolittle’it. Tšukovskit on siiski tõlkida võimalik, nagu Kross ja Niit omal ajal hiilgavalt näitasid (kuigi nad võinuksid end ka vabalt “Imepuu” autoriteks, mitte tõlkijateks nimetada). Eesti tänasele lasteluulele, nii palju kui seda kulkas omal ajal lugesin, on küll igasugune virtuoossus võõras.

Kommentaarid on suletud.