Esileht > Kirjanik, Kriitika, Vana klassika > Lugusid imelikust elust

Lugusid imelikust elust

28. veebruar, 2009 Tarmo Jüristo

louise-brooksLõpetasin värskelt kahe järjestikuse raamatu lugemise, mis, olles küll kirjutatud erinevatel aegadel ja kohtades ning väga erinevate kirjanike poolt, olid ometigi omavahel rabavas resonantsis. Raamatud olid Casarese “Moreli leiutis” (La invención de Morel, 1940) ja Uspenskii “Ivan Osokini imelik elu” (Странная жизнь Ивана Осокина, 1915), mõlemad ingliskeelses tõlkes.

Ei Adolfo Bioy Casares ega Pjotr Uspenskii ei kuulu oma vastavate kirjandustraditsioonide raskekahurväe hulka - tõenäoliselt on nad mõlemad täna mujal maailmas pea tundmatud väljaspool Argentiina ja Vene kirjanduse connoisseur’ide kitsast ringi. Mõlemad raamatud on õhukesed ning nende teemad on üsna sarnased - kumbki on noore meessoost peategelase lugu ning neis figureerib prominentselt armastatud, kuigi ometigi kättesaamatuks jääv naistegelane. Mõlemad on omamoodi raamatud armastusest, kuid siiski kindlasti mitte armastusromaanid. Tegelikult on isegi tõsisemalt järgi mõeldes neid keeruline ühtegi konkreetsesse žanrisse liigitada - neist leiab elemente, mis võiksid kuuluda (lisaks juba mainitud romantikale) ka ulme- või õuduskirjandusse, filosoofiasse või esoteerikasse. “Moreli leiutis” on olnud inspiratsiooniks menuka telesarja “Lost” loojatele (ühes episoodis võis raamatut ka ühe tegelase käes näha) ja prantsuse kultusfilmile “L’année dernière à Marienbad”, samas kui “Ivan Osokini” tagakaanelt võib leida filmi “Groundhog day” režissööri ja kaasstsenaristi Harold Ramis’e kummarduse.

J. L. Borges tsiteeris oma eessõnas Casarese (kellele ta oli mentoriks ja lähedaseks sõbraks) roomaanile  Inglise romantiku Dante Gabriel Rossetti 1869. aastast pärineva luuletuse esimest stanzat. See luuletus helises mul kogu aeg kõrvus ka Ivan Osokini imelikust elust lugedes:

I have been here before,
But when or how I cannot tell:
I know the grass beyond the door,
The sweet keen smell,
The sighing sound, the lights around the shore.

You have been mine before,
How long ago I may not know:
But just when at that swallow’s soar
Your neck turned so,
Some veil did fall - I knew it all of yore.

Has this been thus before?
And shall not thus time’s eddying flight
Still with our lives our love restore
In death’s despite,
And day and night yield one delight once more?

Kokkuvõtteks julgeks seda raamatute paari (või minupoolest muidugi ka ükshaaval) soovitada mõne rahulikuma, eelistatavalt kusagil saarel ning inimestest eemal aset leidva puhkuse jaoks, kus on aega hakata tajuma päevade vaikse korduse maagiat.

Kommentaarid on suletud.