Esileht > Kriitika, Päevik, Uudisteos > Paranoiaharjutus

Paranoiaharjutus

26. september, 2009 Daniel Vaarik

Kõik algas sellest, et poes sattus mu kätte üks  raamat, mille tagaküljel lubati õpetada ennast kaitsma Céline Dioni eest. Kui keegi üldse kunagi on mind kui sihtgruppi tabanud, siis juhtus see nüüd. Mainitud popkultuurne fenomen on aastate jooksul rünnanud mind kõige alatumatel helisagedustel nii taksodes, bussides, baarides, restoranides kui ka isegi lennujaamades. Ma ostsin selle raamatu. Aga millest see siis tegelikult räägib?

neil-strauss-emergencyPealkiri on Emergency. Autoriks Ameerika Ühendriikide muusikaajakirjanik Neil Strauss. Raamatu vormiks päevik. Probleemiks paranoia. Äng. Post 9/11. Usu kaotamine moodsasse infrastruktuuri ning teadmine, et küsimus pole selles, kas katastroof juhtub, vaid selles, millal see juhtub. Ja selge arusaam, et kui see juhtub, siis on hilja midagi ette võtta. Kõige hullem on Manhattani saar ja kui sealt lahkumisega hiljaks jääd, siis oled lõksus…

Kuskilt mujalt olen lugenud, et Ameerika noorte meeste seas olid külma sõja tipphetkedel moes krossimootorrattad, sest neil oli ettekujutus, et kui algab tuumasõda, on neil veel aega kiiresti linnast välja murda. Ka Neil Strauss ostab endale võimsa mootorratta, et maavärina või terroriakti puhul kiiresti linnast välja saada. Ta kohtub kümnete ellujäämistreeneritega, võtab noavõitluse treeninguid, ning üritab terve raamatu vältel endale hankida topeltkodakondsust, mis osutub USA kodaniku jaoks ootamatult keeruliseks.

Võib olla imelik kujutada ette, et Ameerika ühiskonnast on nii raske põgeneda. On ju see  ju paljude jaoks  koht, kuhu elama  püüelda. Strauss püüab põgeneda, ent tuleb välja, et kui juba kord oled sees, siis välja ei saa kuidagi. Kuigi maailm juskui globaliseerub, on riikide kodakonduspoliitika pigem järjest karmim. Ameeriklane pole sugugi welcome. Lisaks ei taha kodumaa lahti lasta, nõuab infot pangakontode kohta, võtab näpujälgi, skaneerib iirist… Kas teate, et näiteks Šveitsi pangad ei võta tihti USA kodanikke kliendiks, kuna USA esitab  liiga karme nõudeid oma kodanike jälgimiseks?

Ning kas te teate, et George W. Bushi tagasivalimise päeval sai näiteks Uus Meremaa immigratsiooniteenistus 4 korda rohkem päringuid USA kodanikelt, kui tavalisel päeval. Nad kõik soovisid teada, kuidas emigreeruda. Nad kartsid, et juhtub midagi hirmast. Seda katastroofi eelaimdust kirjeldab Strauss oma raamatus kõige koomilisemalt läbi selle, kuidas ta sattus uusaastavastuvõtule Valgesse majja ja kuidas meeleolu seal, snaiprite sihtmärgina, ei erinenud sugugi sellest, mis meeleolu valitses ekstreemsete ja paranoiliste survaivalistide laagrites.

Aga põikame korraks Eestisse. Kas te mõtlete vahel sellele, kuidas võib puhkeda sõda Venemaaga? NATO-l on muud tegemist. Kiire operatsiooni käigus jõuavad vaenlase väed Tallinna alla. Sadamas valitseb paanika. Inimesed kauplevad ennast paatide ja laevade peale. Lapsed nutavad. Siis tuleb teade, et Vene merevägi on blokeerinud mereteed. Linnast välja viivad teed on umbes. Lõpuks ei jää teil muud üle, kui kaevuda oma korterisse ja oodata, mis saab. Ehk ei juhtu midagi.

Jah, oleks seda kaks nädalat varem teadnud, oleks jõudnud paljutki ette võtta, nüüd on hilja. Te olete lõksus. Võib olla, kui te oleksite taibanud sõjaväes käia, oleks vähemalt midagi võimalik teha. Öösel toimub tänavatel rüüstamine. Jah, umbes midagi sellist oleks Neil Straussi hirmude analoogia Eestis.

Mõistes, et ta ei pääse eriti kuskile, hakkab Strauss ostma varusid “igaks juhuks”, kui midagi peaks juhtuma ning neid peitma erinevatesse vaid talle teada olevatesse kohtadesse. Lisaks kaalub ta ka sellise asja ostmist, kaitsmaks ennast keemiarünnaku eest:

evacu8

Ta proovib elada ilma elektrita ning katsub hankida endale St. Kittsi saare kodakondsust. Ta õpib ehitama lehtedest pelgupaika. Tast saab osav tulirelvade käsitleja. Ta õpib parameedikuks. Esialgu selleks, et parameediku vormis on kergem linnast jalga lasta, kuid märkamatult hakkab midagi muutuma.

Paljude hukkunutega rongiõnnetuse juures päästetöid tehes mõistab ta järsku, et kui juhtub katastroof, siis ei ole ta mitte parameedikuks maskeerununa mootorratta seljas põgenemas, vaid teda võib leida kannatanuid abistamas. Niisiis Happy End. Peategelane on leidnud endas lõpuks rahu. Ning ta teab, et kuskil mujal pole tegelikult parem.

Mul on üks hea kriisiasjatundjast sõber, kes armastab alati rõhutada, et “mingeid kollastes skafandrites valitsuse kriisilahendajaid pole olemas”, kui saabub kriis, tuleb vastutus võtta kõigil. Ja selleks, et kriisi ennetada, samamoodi. Nii ongi, pole olemas piletit sellest välja. Okei. Aga kuidas siis kaitsta ennast Céline Dioni eest? Kahjuks oli juttu sellest, kuidas muusikaajakirjanikuna kaitsta ennast tema juristide eest ning tema muusikast ilmselt pääsu pole. Ehk see mask sealt pildilt aitab…

Categories: Kriitika, Päevik, Uudisteos Tags:
Kommentaarid on suletud.